Kirjutasid tüki soome kuuldemängu järgi kokku etenduse jaoks. Kuidas leidsid materjali? Kas tunned kuuldemängu autorit? Konsulteerisid temaga töö käigus? Kas autor seadis piiranguid? Kas arvestasid kirjutades konkreetseid näitlejaid? Palun kirjelda protsessi.

Kirjutasin ülevõllikomöödia "Lotomiljonärid" norra ajakirjaniku ja dramaturgi Terje Hoeli kuuldemängu "lotomiljonärid" ainetel. Kasutan temaga identset lähtepunkti ja lähen sealt oma teed. Kuulsin kuuldemängu aastal 2007 Berliinis Prix Europa festivalil ja idee jäi aastateks kummitama. Ugalasse tulles leidsin üllatusena, et selle kuuldemängu ingliskeelne tõlge on teatri dramaturgiaportfellis. Olin seda materjali raadioteatri paberikastidest otsinud, aga edutult. Kuna Eesti olukord erineb Norra omast, siis ei tundunud arukas hakata teksti lihtsalt tõlkima ja siinsetesse oludesse kohandama. Lihtsam oli kirjutada uus tekst.

Kas konstrueerisid kuuldemängust näitemängu tehes juurde visuaalset? Liikumisi? Milles on kuuldemängu ja teatritüki põhiline vahe?

Kuuldemängust on pärit algimpulss. Rohkem pole sellega tegeldud. Kogu visuaalne ruum erineb sada protsenti. Laval on lotovaatemäng kogu hiilguses ja vastuolulisuses. See on silmipimestav camp, mis vaatajate meeli ärritab ega lase normaalselt uinuda. See on tõejärgse ühiskonna ere apoteoos.

Kas loto on millegi suurema kujund? Mille?

Lavastuse keskne kujund on mittetulundusühing Lotomiljon, selle tegevus reaalajas. Oleme sunnitud loobuma lava neljandast seinast ja valmis minema publikuga laupkokkupõrkesse. Enamiku etendusest ehitab igaõhtune kordumatu olukord pluss saali ja lava vaheline keemia. Tulemus võib olla paljuski ettearvamatu.

Kui palju oled lotot mänginud? Kasiinos käinud? Raha peale kaarte mänginud? Võitnud, kaotanud?

Ma ei ole mänginud. Ma ei taha kaotada.

Meedias on olnud lugusid, kuidas lotovõidud teevad õnnetuks. Võõrandutakse lähedastest. Raha kaob ja enam ei oska vaesena elada. Kõlab nagu hinge kuradile müümine, mida tagasi ei pööra. Oled teemat kindlasti palju analüüsinud. Mis on järeldused? Kas tükk on moralitee?

Ma ei ole teemat analüüsinud. Lotovõit pole loo sügavam teema. Ja ma ei taha kindlasti moraali lugeda. Mul poleks selleks õigustki. Me keerame lihtsalt ühe võimaliku olukorra üle võlli ja vaatame, mis välja tuleb. Kas vaatajal on piisavalt selgroogu, et terveks jääda ja mitte kuristikesse kukkuda. On ju igaühe enda valik, mida uskuda ja õigeks pidada. Tänane maailm saab eksisteerida vaid kokkulepete toel, milleni jõudmiseks on tihti vaid õhkõrnad lootused.

Ma tahan, et publik oma eelarvamused paariks tunniks nurka viskab ja meiega kaasa tuleb. Tulemuseks võib olla midagi, mida saab hiljem kaasas kanda. Garantiid muidugi anda ei saa, proovida tasub.

Kas saad üldisemalt sõnastada, mida teatris taga ajad? On see pigem hästi töötav etendus või mingid ideed.

Ma tahan, et teater oleks koht, kus pole võimalik karistamatult puhata, lihtsalt niisama olla ja vedeleda. Neid asju saab teha kodus. Või spaas. Kümbla on eelnimetatud asjade jaoks ideaalne koht. Ühel heal päeval on see igas linnas olemas, igas külas. Kui juba publik saali kutsutakse, siis on olukord üpris konkreetne. Meie laused on sõnastatud, stardijooned maha märgitud ja isegi finišilint ootamas. Sinna vahele jääva teekonna käime läbi publikuga koos. Me oleme igal hetkel samas kohas. Parimal juhul võrdse aktiivsuse ja põlemisega. Kuidas kõik reaalselt tööle hakkab, selgub etenduste käigus.

Oleme kokku leppinud, et huumorimeel on algusest lõpuni alles. Isegi kui asi kisub rohkem kui tõsiseks.

Kui palju oled suunda muutnud proovide käigus? Kas trupp on toonud sisse muutusi?

Mängu suunad, mängulised suunad muutuvad pidevalt ja jäävadki muutuma. Need suunad, mis lavastuse skeleti moodustavad, jäävad muutumatuks. Kui just argielus kõik peapeale ei pöördu. Kui nii peaks juhtuma, siis on korrigeeringud vältimatud.

Mis oleks sinu jaoks elus lotovõit või on see juba käes?

Olen veendunud, et elu ei saa ehitada lotovõitudele. Kui nii toimetada, siis pole ükski ettetulev võit loto. See on sõnastamise küsimus. Loto on konstruktsioon, loto on lõks. Mõtetega võib mängida. Midagi käegakatsutavat ma mängu ei paneks.