Valner Valme. Kui stsenaariumist välja kukutakse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold / ERR

Hästi, kukud vahepeal stsenaariumist välja, improviseerid, teed elus jazz'i, viljeled argiavangardi, viskad töisesse orav-rattas-olekusse mingi pöörase soolo sisse, aga pole hullu, kuskil on stsenaarium ja saad selle jälle appi võtta, ütleb Valner Valme Vikerraadio päevakommentaaris.

Kõik inimesed teevad elus mõtlematusi, sest inimestel on emotsioonid. Vahel lööb pildi mustaks ja lajatatakse midagi negatiivset, mida hiljem kahetsetakse, teinekord jälle öeldakse eufooriahoos miskit liigagi positiivset, ja jälle on pärast piinlik: ega ma mingi ullike ole. Vahel satutakse tühja asja pärast paanikasse ja kantakse see üle ümbritsevale, teinekord jälle võetakse ennast liiga tõsiselt.

Väljast vaadates tundub, et ühel üpris olulisel institutsioonil, nimelt vabariigi valitsusel, läheb kolmveerand auru selle peale, et siluda oma ühe lapsesuise osa ebaõnnestunud väljaütlemisi.

Peasiluja ise jääb seejuures pisut puiseks ja ümarkõneliseks, tegijate seas esineb keerutamist ja vassimist, nagu tekst poleks peas või keegi polekski neile teksti ette kirjutanud, isegi, kui sisendatakse endale ja teistele, et Eesti on õigusriik ja õhkkond on töine.

Sellistel puhkudel aitab stsenaarium. Kui ikkagi on, mille juurde tagasi pöörduda, siis saab taas reale. Hästi, kukud vahepeal stsenaariumist välja, improviseerid, teed elus jazz'i, viljeled argiavangardi, viskad töisesse orav-rattas-olekusse mingi pöörase soolo sisse, aga pole hullu, kuskil on stsenaarium ja saad selle jälle appi võtta. Ent improviseerimine on riskiäri: kauni jazz'i ja sõgeda jampsimise vahel on õhuline piir.

"Nagu teekäimisel on raskeid lõike ja neid, kus on helge ja rõõmus käia. Mida öelda kahtlejale: edasi minna, sealt maalt, kuhu sa oled jõudnud, minna edasi," ütles vaimulik ja teoloog Toomas Paul hiljuti "Plekktrummis".

Või nagu algavad Dante "Põrgu" kuulsad sama allegooriaga read: "Just meie maise elu poolel rajal / end äkki leidsin keset sünget metsa, / sest õigelt teelt ma olin eksi läinud." Tõlkinud Harald Rajamets.

Nii võibki järeldada, et kui oled rajalt eksinud, mõne lolluse teinud, siis kõige tobedam oleks jääda meelt heitma ja teha uusi nõmedusi otsa. Ei, tuleb leppida asjade seisuga ja vabandada asjaosaliste ees.

Ei tasu hakata udu ajama ja pole mõtet ka jääda fopaasse kinni, sooritades uusi seatempe otsa. Ennast saab parandada, sest kuskil on olemas stsenaarium.

Usklikele pakub tuge pühakiri, teistel tuleb stsenaarium tellida. Iga lugeja, olgu religioosne või mitte, leiab elutarkusi headest raamatutest, filmivaataja võib oma stsena panna kokku nähtud filmidest, melomaanil on omad meloodiad ja rütmid, mis suunavad ning ka teatris leidub tõtt.

Hilissügisesel ajal, mil kõik laternad süüdatakse, on eriti õdus vaimsetesse asjadesse sukelduda ja nina stsenaariumesse pista. Olgu tugitoolis lambi all raamat käes või pimedas kinosaalis, stsenaariumi kirjutatakse sulle uksest ja aknast ette, mille järgi on kena elada.

Viimasel ajal on ekraanidele jõudnud kaks filmi, mis mängivad elu ja stsenaariumi ristteedel. Jim Jarmuschi linateoses "Surnud ei sure" (Dead Don't Die) küsib politseiohvitser Ronnie Peterson oma ülemuselt Cliff Robertsonilt, kui too tuli lagedale repliigiga, millele Petersonil justkui vastust kirjas polnud: kas sa improviseerid praegu?

Ning Peterson kurdab hetk hiljem, näiliselt juba näitleja Adam Driverina, ehk ise stsenaariumist välja astudes: mulle ei näidatud tervet stsenaariumi, ainult minu ridu. "What a dick" ehk "mida m...," nendib politseiohvitser ja näitleja lavastaja Jim Jarmuschi kohta, tehes neljakordse kehastuse: näitleja; politseiohvitser; rollist väljas näitleja; politseiohvitser, kes teeskleb stsenaariumi katkemist.

Tegelikult sisaldab stsenaarium lihtsalt väikest vimkat.

Hirokazu Koreeda paneb oma filmis "Tõde" (La vérité) teisejärgulist telenäitlejat kehastava Ethan Hawke'i vastama küsimusele, mis tema osalusega sarjas edasi saab: ei tea, nad ei näita mulle kunagi stsenaariumi. Seevastu Catherine Deneuve mängib sellist staari, Fabienne Dangeville'd, kellele mitte ainult ei näidata stsenaariume, vaid kelle pärast stsenaariume lausa ümber tehakse.

Stsenaariumide kirjutamine on ametiks Fabienne'i tütrele Lumirile Juliette Binoche'i esituses. Binoche mängib seekord ema varju jäänud halli hiirekest. Või on ta hoopis hall kardinal, kes kirjutab ridu ka filmi tegelastele?

Mil määral ta seda teeb, ma ei reeda, kes pole veel näinud, soovitan leida võimalus. Aga tegelikult ei reeda seda lõpuni ka Koreeda, pannes vaataja mõtlema, kui palju me nägime tõtt, mil määral järgisid tegelased stsenaariumi stsenaariumis ja ehk ongi hoopis stsenaariumis tõde, sest kui on vaja kellelegi midagi ilusat öelda või kui oleks sünnis vabandada, siis aitab stsenarist.

Üks filmi alltekste on, et me elamegi stsenaariume, ning vahet pole, kas kirjutame neid ise või laseme endale kirjutada, peaasi, et oleks hea stsenaarium.

Soovin kõigile, nii näitlejatele, ministritele kui raamatukoguhoidjatele ja kalatöösturitele, politseinikele kui kihutajatele, piirivalvuritele kui automüüjatele, kirjandikirjutajatele ja põllupidajatele ilusaid ja tarku stsenaariume!

Sellega oma tänase infooperatsiooni lõpetan. Stsenaariumi kirjutamisel aitasid Toomas Paul, Dante, Hirokazu Koreeda, Jim Jarmusch ja vabariigi valitsus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: