Rootsi ja Suurbritannia ühistööna valminud dokumentaal "Agulilinnukesed" on ülitugev debüüt kahelt režissöörilt. Võib öelda, et neil on vedanud, sest nad on leidnud atraktiivse ja fotogeenilise karakteri, noore naise Gemma, kellele lugu üles ehitada, see, mis ta sõpruskonnaga juhtub, on samuti harukordne ja ühtlasi traagiline. See tõestab taas, et elu on suurem kui film ja Ellen Fiskel, Ellinor Hallinil on õnnestunud olla lihtsalt õigel ajal, õiges kohas. On raske usukuda, et tegu on dokumentaalfilmiga, sest see, mida algajatel režissööridel on õnnestunud filmi jäädvustada, teeb silmad ette nii mõnelegi mängufilmide väljamõtlejale. Elu on ise kirjutanud sellele filmile stsenaariumi.

"Agulilinnukesed" viib väiksesse Šotimaa linnakesse, millel on kunagi olnud tööstuslinna kuulsus. Margaret Thatcheri raudne rusikas viis tootmise linnast välja ja endised uhked tehasehooned vajusid pauguga kokku. Inimesed elavad seal aga ikka edasi, ehkki tööd pole, nii pole ka noortel mingit tahtmist millestki unistada, ainukeseks meelelahutuseks on tolknemine pargis või ostukeskuste lähedal, kaklemine, alkohol ja narkootikumid. Tundub tuttav ja valus. Nagu ütleb ka filmi peategelane Gemma – sa kas satud vanglasse või saad lapse. Gemma on samuti pärit lõhkisest perekonnast ja teda kasvatab vanaisa, kes annab talle ka poksitrenni.

Oma sõprade hulgast on Gemma ka kõige hakkajam, distsiplineeritum ja arukam. Fiskel ja Hallinil on õnnestunud pääseda Gemmale väga lähedale, ta saab kangelaseks, kes kannab lootust üldise lootusetuse õhkkonnas. Gemma ei ole sealjuures päästja, tema kangelaslikkus avaldub selles, et ta suudab ise end aidata, andes eeskuju kõigile neile, kes samasuguste probleemidega silmitsi.

Film linastub veel järgmisel teisipäeval, kell 14.15 Coca Cola Plazas.