Tõnu Karjatse PÖFF-i komm: mehelikkuse eri ilmingud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pimedate Ööde Filmifestivali on jäänud veel loetud päevad, kuid peagi on kinodesse jõudmas ka need filmid, mis festivali kavast seekord välja jäänud, nagu Ken Loachi "Sorry We Missed You". Kinodesse jõuavad üsna varsti ka PÖFF-il esilinastuse teinud Eesti filmid Ksenja Ohhapkina "Surematu" ja Miguel Llansó "Jeesus juhatab sind kiirteele".

Neljapäeva õhtul linastub Tallinnas Coca-Cola Plazas PÖFF-i võistlusprogrammi kuuluv Gerard Johnsoni "Musklimehed". Film lahkab taas mehelikkuse teemat, mis on ka tänavusel PÖFF-il linastuvates filmides tihti olulisel kohal.

Telefonimüügiagendina töötav Simon (Cavan Clerkin) on jooksnud oma eluga ummikusse – naisega ta enam läbi ei saa ja töörutiin võtab eluisu. Tänaval juhuslikult kohatud musklimees viib ta mõtted jõusaalile ja ta on valmis end seal ükskõik mis hinnaga üles töötama. Uus ringkond toob kaasa ka uued sõbrad ja mehe ellu ka muidugi muutuse – kas see muutus on just selline nagu ta oleks soovinud, on iseküsimus.

Simon on aga tegelaskujuna juba stsenaariumis üllatavalt naiivne, ilmselt on Gerard Johnson pidanudki selle karakteri loomisel silmas pigem meelelahutuslikku külge, maalides mehikese keskeakriisist groteskse karikatuuri.

Selleks, et paista enam tõsise ja nn julge festivalifilmina, kujutab Johnson tõetruult Simoni juures peetavaid orgiaid. Filmi peategelaseks kerkib oma tahumatusega aga hoopis kõrvalosas olev endine vang (Craig Fairbrass), kes saab pehmole müügimehele omamoodi mentoriks.

Mehelikkuse kriisi ja kangelaslikkuse temaatikaga tegeleb ka Iraani lavastaja Narges Abyari "Täiskuu aegu", mis kuulub samuti PÖFF-i põhivõistlusse. Film kestab 137 minutit, kuid selle pikkust ei tarvitse peljata, sest kogenud lavastaja oskab oma vaataja tähelepanu hoida. "Täiskuu aegu" ei taha naljalt ununeda, sest see reaalsus, mis filmist vastu vaatab, on jube ja kujuteldamatu, seda enam, et film põhineb ka tegelikult toimunud sündmustel.

Võib muidugi öelda, et igal PÖFF-il näeb vähemalt ühte filmi Lähis-Idas islamistide vangist põgenevaist naistest ja enamik neist lugudest on ka päriselt aset leidnud. Siin polegi vahet, kas on see toimunud päriselt või mitte, sest tegelikkus on alati õõvastavam ja annab rohkem lugusid kui neid filmi panna jõutakse.

"Täiskuu aegu", kus naine naitub mehega, kes satub islamismi mõju alla, muutes nende abielu põrguks. Autor/allikas: kaader filmist

"Täiskuu aegu" viib kümne aasta tagusesse Iraani, kus ehtepoes müüjana töötav Abdol Hamid armub kauni ilmega Faezeh'sse. Pärast abiellumist sõidavad nad Balutšistani mehe sugulaste juurde, seal selgub, et Hamid on seotud islamistidega ning Faezeh taipab, et on toodud sinna vaid uusi pühasõdalasi sünnitama.

Abyar ei näita otse neid räigusi, mida islamistid oma hirmuvalitsuse ehitamiseks korda saadavad, kuid ka lavastuslikud vihjed on piisavad selleks, et turvalise läänemaailma vaatajal unerahu röövida.

Selles filmis on kangelased ja märtrid naised, kes on vägivallaga allutatud konservatiivide despotismile. Mehed on siin kas arad kaasajooksikud või julmurid. Rõhumisele ja vägivallale julgeb vastu astuda vaid mõni üksik, kuid see võrdub ka eneseohverdusega. Mehi ühendab oma kujutelmades ja oma kujutelmadele elamine, ning see käib muidugi naiste arvelt.

Narges Abyan, kes on Iraanis üks menukamaid naisrežissööre, kujutab Lähis-Ida maailma äärmiselt värvikalt, operaator Shabnam Moghadani kaameratöö pöörab tähelepanu ka kõnekatele kujunditele ja näitlejad mängivad südamega. "Täiskuu aegu" näitab taas Iraani kinokunsti rikkust ja ka seda, et see osa maailmast pakub jätkuvalt pingelisi, mõtlemapanevaid lugusid.

Mehelikkuse temaatikat uurib kaudselt ka Aleksander Lungin oma filmis "Suur poeesia", mida saab näha veel laupäeval Tallinnas kinos Sõprus. See on lugu kahest relvavennast, Tšetšeeni sõjast tavaellu tagasi tulnud Viktorist ja Ljošast. Nad töötavad turvaalal, kuid see ei pruugi tähendada sõjast rikutud psüühega noorte meeste jaoks turvalist tasalülitumist oma reeglitel tegutsevasse tsiviilühiskonda. Seda enam, et kui lahinguväljal on kõik selge, siis sellises ühiskonnas nagu Lungin seda kujutab, puudub kindel rindejoon ja kuul võib tulla sealt, kust sa seda kõige vähem ootad.

"Suur poeesia" räägib vene inimesest 21. sajandi hakul. See on post-traumaatiline ühiskond ja inimene, keda on vorminud müüt sõjast ning selle ülal hoidmine riiklike vahenditega. Sõda annab elule ja eksistentsile mõtte ning samas ka võtab selle. Sõjast naasnud peavad seda edasi kas iseenda või teistega. Lungin lisab siia ka lüürilise noodi, sest nii Viktor kui ka Ljoša on omamoodi poeedid, üks sõnades, teine tegudes.

"Andrei Tarkovski. Film kui palve" ("Андрей Тарковский. Кино как молитва") 

"Suur poeesia" on film sõprusest ja vendlusest, ta seab aga suure küsimärgi alla kangelaslikkuse idee – sõjast naasnud mehed pole kangelased, ka see on müüt. Sõda pole neist kunagi kangelasi teinudki, sõda pole muud kui ellu jäämine ja ainuke kangelane on see, kes ei sõdi. "Suure poeesia" kaks tundi on põnev ning mõtlemapanev vaatamine tänapäeva Venemaast, kus endiselt maksab tugevama õigus.

Reedel ja laupäeval saab Tallinnas Coca-Cola Plazas näha Andrei Tarkovski filmi oma isast "Andrei Tarkovski. Film kui palve". See on montaaž perekonna arhiivi fotodest, harukordsetest arhiivikaadritest, filmilõikudest ja intervjuudest Andrei Tarkovskiga. Seda montaaži liigendavad Andrei Andrejevitši vanaisa Arseni luuletused. See on film varalahkunud isast, maailmakuulsast filmilavastajast läbi tema eluloo ja loomingu. Režissöör näitab, kui tihedalt on Andrei Tarkovski tööd seotud ta elusündmustega, režissöör jääb sealjuures ise neutraalseks kõrvaltvaatajaks. Andrei Andrejevitš ehitab filmi üles oma isa antud loengule, mille ta pidas Itaalias mõni aasta enne lahkumist. Selles räägib Tarkovski peale oma elu ka kunstilisest kreedost – kujundi ikoonilisusest ja kunsti religioossest tähendusest.

"Andrei Tarkovski. Film kui palve" ongi pooleteisttunnine mõtisklus Andrei Tarkovskist ja ta loomingust, ta enda suu läbi, film, mida Tarkovski ise ei jõudnud teha. Selle filmi kohta võib öelda, et kui mingil põhjusel midagi muud PÖFF-i kavast pole jõudnud valida, siis võib soovitada just seda, sest ta juhib oma tagasihoidlikul moel vaataja taas Tarkovski filmipärandi, muusika, kujutava kunsti ja kirjanduse juurde.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: