Tõnu Karjatse: surematus, magamatus, kiretus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ksenia Ohhapkina film
Ksenia Ohhapkina film "Surematu" Autor/allikas: kaader filmist/Vesilind

Pimedate Ööde Filmifestivali 2019 on jäänud veel nädala lõpuni ja festival on pannud sellesse poolde ka uusi filme. Järgnevalt mõni soovitus.

Täna linastub Tartus Elektriteatris kell 18.15 Saksa lavastaja Christoph Gampli "Pime palgamõrvar" (Man from Beirut). Film kuulub festivali põhivõistlusprogrammi ja pakub žüriile kindlasti vaheldust sügavamat käsitluslaadi püüdvate linatööde seas.

Tegemist on ehtsa žanrifilmiga, tegijate endi liigituse järgi on see neo-noir ehk kriminaalse süžeega film, kõige paremini vastab "Pime palgamõrvar" sellele liigitusele monokroomse, stiliseeritud kinematograafia poolest. Mustvalge valik väljendab ka sisulist polariseeritust kuritegeliku allilma ja tavamaailma vahel, Gampli seiklusfilm näitab ka vahepealseid varjundeid. Imagoloogiliselt meenutab "Pime palgamõrvar" Luc Bessoni "Léoni" (1994) – kogukas rafineeritud palgamõrvar põgenemas kurikaelte eest kaheksa-aastase tüdrukuga. Peaosas üks saksa populaarsemaid näitlejaid, Liibanoni päritolu Kida Khodr Ramadan ja tüdrukut mängib ta enda tütar. "Pime palgamõrvar" ei pretendeerigi muule kui põnevusele, kas suure südamega suur pime mees suudab halastamatute tapjate käest päästa süütu tütarlapse. Miks tüdrukut taga aetakse, jääb selgusetuks aga see pole ka tähtis, oluline on tekitada vaatajas empaatia ja ta kaasa tõmmata ning see Gamplil oma esimese täispika mängufilmiga ka õnnestub.

Homme on Tallinnas Coca Cola Plazas kell 18.15 võimalik näha Ukraina filmitegija Valentin Vasjanovitši filmi "Atlantis". See on üks festivali mõjuvamaid teoseid, mis käsitleb aktuaalset sõjateemat. "Atlantise" tegevus on viidud 2025. aastasse, kui Ida-Ukraina konflikt on lahenenud ja kogu maa tegeleb sõja tagajärgedega. "Atlantist" võib nimetada ka post-traumaatiliseks linatööks, tegevuspaigaks on lahingutest laastatud riik ja inimesed, kellest sõda ei taha kaduda. Sama probleemiga tegeleb ka Alexander Lungini "Suur poeesia", Ksenja Ohhapkina "Surematu" ja ka Sergei Loznitsa "Riiklikud matused", mida kahjuks enam selle festival jooksul ei näe.

Valentin Vasjanovitš on "Atlantise" jaoks valinud kiretu pildikeele – narratiiv koosneb pikkade stseenide jadast, mis üles võetud liikumatu kaameraga. Emotsioonituselt meenutab võte Rootsi lavastaja Roy Anderssoni töid, kuid Vasjanovitši "Atlantisel" puudub huumori mõõde täielikult ja nõrgema närvikavaga vaataja võiks seda filmi pigem vältida. Õigem olekski "Atlantist" määratleda hoopis õudusfilmina, oma olemuselt sisaldab see kõiki õudusfilmi sisulisi elemente – ootamatust, määramatust, inimelu tühisust, inimkeha haprust ja hinge haavatavust. Koos Süüria režissööri Feras Fayyadi vapustava dokumentaalfilmiga "Salajane haigla", millel oli PÖFFil vaid üks linastus, on Valentin Vasjanovitši "Atlantis" meeldetuletus sellest, kus ja millal me elame. Režissöör on nimetanud filmi antiutoopiaks, kuid selles vaatab vastu juba praegu sõjast laastatud maa, kus inimestest ja kunagisest hiilgusest on jäänud vaid varemed. "Atlantise" mõju võib võrrelda raske raamatuga, pärast mida ei taha tükk aega midagi lugeda. Seega poleks mõtet samasse õhtusse rohkem filmipileteid võtta.

Ksenja Ohhapkina "Surematu" ainus linastus neljapäeval Tallinnas on küll välja müüdud, kuid film tuleb hiljem ka levisse. See on samuti tänavuse festivali üks meeldejäävamaid elamusi, mis kannatab ka mitut vaatamiskorda. Ohhapkina koos Aleksandr Demjanenko, Artjom Ignatovi ja Riho Västrikuga on jäädvustanud tänapäeva Venemaa inimest. Pildikeel on kaunis, kuid nähtav pigem ehmatab, sest kunagise Gulagi aladele kerkinud väikelinn elab ainult sõja mälestustes ja uue ootuses. Stalinism, mis seisnes kõikjal vaenlase nägemises, elab edasi, muutes tänapäeva Venemaa väikelinna reaalseks düstoopiaks. Pikemalt saab sellest filmist rääkida juba siis, kui see ka kinodesse jõuab.

Homme linastub Tartus PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammi kuuluv Ühendriikide lavastaja Cory Santilli "Öös on inimesi" (Saul at Night). Teravate teemade kõrval on see turvaline fantaasiafilm seletamatust eksperimendist, kus üks pereisa on lubanud end katsejäneseks, mis ei võimalda tal öösel magada, nagu see on kohustuslikuks tehtud teistele inimestele. Suhtlusvajadust lahendab ta elusuuruses nukkudega, kuni ta öösel ringi ekseldes leiab saatusekaaslase.

"Öös on inimesi" tempo on mõtlik, öine, selle mõte läheduse- ja armastusevajadusest saab selgeks üsna ruttu ja ega rohkem eriti toimugi. Peategelase ellu ja üleelamistesse sisseelamine nõuab teatud pingutust ning 85 minutit tundub veniva stsenaariumi tõttu vähemalt pool tundi pikemana. Samas aga võib paljudele just sobida selline aeglasema tempoga mõtisklus sellest, kui olulised on meile need koosveedetud argised hetked, millest ju elu tegelikult koosnebki.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: