Vana-Kreeka mütoloogia üks eredamaid ja varjamatumaid väljendusi seni nähtud PÖFFi filmide seast on Céline Sciamma "Põleva tütarlapse portree" (2019) ning mõneti ka Jaapani animameistri Osamu Tezuka manga ekraniseering "Tezuka Barbara" (Macoto Tezuka, 2019).

Céline Sciamma sai Cannes'is "Põleva tütarlapse portree" eest ka kaks Palmioksa, neist ühe stsenaariumi ja teise queer-filmide kategoorias. See on tähtis tunnustus režissöörile, kelle loominguteed on PÖFF jälginud esimestest filmidest saadik. Pealegi, Cannes'i Palmioksa võib oma olulisuselt pidada võrdväärseks Ameerika Filmiakadeemia Oscariga, film on aga nomineeritud ka Euroopa Filmiakademia auhindadele neljas kategoorias. Võib üpris kindlalt väita, et Sciamma sai Palmioksa Orpheuse ja Eurydike müüdi tõlgenduse ning muganduse eest XVIII sajandi Prantsusmaa oludesse, mille kaudu rääkis Sciamma naise enesemääramisõigusest ja puht humanistlikust vabadusest.

"Põleva tütarlapse portree" on olemuselt romantiline draama, kammerlik ja emotsionaalne linatöö, mis sobiks ka kino Artis repertuaari. Filmi tegevus hargneb Prantsusmaa läänerannikul asuvas üksikus maamõisas, filmi keskmes kolm noort naist – meheleminekule vastu seisev krahvitütar, teda salaja maalima saadetud kunstnik ja majateenija, kes soovib vabaneda oma rasedusest. Kolmik peegeldab kõiki usalduse astmeid – teineteise toetamisest sõpruse, kiindumuse ja armastuseni, asetudes naiste külapeol veelgi laiemasse toetavasse raamistikku. Külanaiste ühises üminas lõkketule ääres väljendub naiste ürgne ühtehoidmine, lihtsus ja rustikaalsus vastandub ülemklasside kõrkusele, reglementeeritusele ja suletusele. Kunstist saab pääsetee ja meetod, mis suudab jäädvustada ning taastada mälestuse armastusest. Sciamma ühendab naiste õigused ühiskonnakriitika ja kunsti ülendava jõuga, kuid filmina teostab seda üpris igavalt, sama tulemuse oleks saanud ka siis kui kahest tunnist neljandik välja toimetada.

Macoto Tezuka manga-põhine "Tezuka Barbara" annab kinematograafilise aluse juba algmaterjalina. Mangalegendi Osamu Tezuka pojal Macotol ei jää üle muud, kui palgata head operaatorid ja leida sobivad näitlejad ning võttekohad. Aasia metropolide kuningas-fotograaf ja operaator Christopher Doyle saab talle antud ülesandega muidugi hiilgavalt hakkama, lisamata küll midagi uut sellele, mida me tema oskustest teame. Samas on just Doyle'i pilt see, mis "Tezuka Barbarast" meelde jääb. Filmi peategelaseks on oma kuulsuse tipul olev, kuid loominguga ummikusse jooksnud kirjanik Yosuke Mikura (Goro Inagaki). Juhuslikult kohtub ta oma muusa, boheemliku Barbaraga (Fumi Nikaido). Muusa, kelle ema on muuseas Mnemosyne (ehk Mälu) päästab kirjaniku mitmest täbarast seksuaalselt perverssest olukorrast, kuid lõplikust allakäigust pääsemiseks tuleb kirjanikul ise pingutada. "Barbara" on allegooria kunstist ja sõltuvusest, millega paljud loovisikud kimpus.

Kuna PÖFFil pole just palju Jaapani filme, on Macoto Tezuka linatöö üks võimalus hoida end kursis sealse filmikunstiga.