Sel aastal tundub aga, nagu oleks festival filmisõpru petnud, sest Eesti levitaja märgisega filme on kataloogis üpris vähe ja maailma festivalide créme de la créme sama hästi kui esindamata, nagu märgib ka Joonas Kiik Eesti Ekspressis. Eks see kindlasti nörritab, kui oled harjunud aasta lõpul head ja paremat kodukinos kätte saama ning ühtäkki on menüü muutunud ja ekleeride ja värskete makroonide asemel saab sealt ainult mingit eksootilist taimetoitu.

Aga mõista võib ka PÖFFi, kes A-klassi festivalina endiselt otsib oma kohta, mis tähendab ka omaenda võistlusprogrammi arendamist ja parendamist. PÖFF loodigi selleks, et tuua siia filme, mis muidu kinno ei pääseks. Levifirmad on teinud nende 23 aasta jooksul, mil PÖFF tegutsenud, läbi tohutu arengu ja aasta jooksul jõuab siiski levisse üpris palju neid filme, mis mujal maailmas festivalidel läbi löönud.

Samas puudub kinodes endiselt dokumentaalfilmide nišš, rääkimata lühi- ja animafilmidest, mida Eestis tehakse maailmatasemel, kuid levisse nad ei pääse. See pole aga mitte PÖFFi, vaid levitajate ja kinode probleem, mis taandub vähesele kinokülastajate arvule ja nõudlikkusele. Õigemini isegi selle puudumisele, sest ka kõige menukamate festivalifilmide siiatoomine ei tasu levitajale enamasti lihtsalt ära.

Nii tulebki kinokülastajal rahulduda Oscarile kandideerivate Hollywoodi filmide, Vene märulite või Prantsuse romantiliste komöödiatega. PÖFFil on siinjuures aga oht muutuda sissepoole, n-ö filmitööstuse professionaalidele suunatud sündmuseks. Filmiturg ja eriseminarid just seda väljendavad, samas aga sündmuseid, kus filmikunsti saladusi või maailmas olulisi autoreid või suundumusi tutvustataks laiemale publikule, me PÖFFi kavast ei leia. Muidugi on põnev jälgida, mis suunas me oma A-klassi filmifestival areneb.

Hoidkem siis PÖFFi ja käigem festivali ajal sagedamini kinos festivalifilme vaatamas – ta on meil ainuke.