"Ussid, maod, soolikad – ega mina ka ei tea täpselt," märkis Karlson vastuseks saatejuht Margus Tabori küsimusele, millena tuleks vaadata tema maolaadseid skulptuure antud näitusel "Sisse, sisse – uks on lahti!" Kumu kunstimuuseumis (vt pilt allpool).

"Ma ei sõnasta neid otseselt. Minu jaoks on nad abstraktsed vormid. Aga mida ma tahtsin, et nad tekitaks, on see, et kui sa astud sinna sisse, siis nad võtavad sind vastu. Ehk sul on võimalus seista ühel tasapinnal, et nende näod vaatavad sulle otsa, ja siis tunda mida iganes parasjagu tunned. Kas see on OK, et nad sind vaatavad või sul on natuke õudne," rääkis ta.

Loomingu sündimisele hoogu andvatest emotsioonidest rääkides tunnistas Karlson, et see on mikstuur kõigest. "Olen teinud asju ka väga rahulikus seisus ilma endast välja minemata, täiesti kalkuleeritult. Aga üldiselt käivitavad mind alati ärritavad asjad. See on minu omapära ja see, mis mind töös hoiab. Siis tuleb energiat ja hakkan asjaga tegelema."

Ta rääkis lähemalt oma tööst "Perekond" (vt pilt allpool). "See on minu jaoks väga põnev töö. Selle töö üle ma rõõmustan päris palju, sest tavaliselt on nii, et kui ma olen mingisuguse töö valmis saanud, siis ma olen sellest nii väsinud."

"Üldjuhul mulle üldse ei meeldi mu tööd, kui nad on valmis saanud. Läheb umbes aastake ja siis ma suudan neid jälle normaalset vaadata ja nendega kuidagi suhestuda. Võib-olla need isegi pakuvad midagi," märkis Karlson.

Tema sõnul on tavaline stsenaarium see, et kui ta on töö valmis saanud, siis ta on selle nägemisest ja selle tegemisest väga väsinud. "See on väga suur tööprotsess, et töö valmis saada. Füüsilist tööd on tohutul hulgal. Üks asi on see, et sul tuleb idee – väga tore, mingi mõte – aga siis tuleb see teostus, mis on füüsiline rassimine hommikust õhtuni."

"Rasked tõstmised jne, olenevalt sellest, mis iganes tehnikat ma kasutan. Mingis mõttes kaob mõte üldse ära. Sa oled üks ehitustööline. Lihtsalt ehitad, valmistad, mõtled tehnilisi lahendusi," lisas Karlson.