Madli Pesti Eesti teatrimaastikust: kvantiteet annab kvaliteedile maksahaagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Madli Pesti
Madli Pesti Autor/allikas: Kalev Lilleorg

Teatrikriitik Madli Pesti ütles Sirbis Tambet Kaugemale antud intervjuus, kuidas tundub, et need ajad on jäänud selja taha, kui teatriaastast tõusis esile mõni konkreetne suurlavastus.

2019. aastal tehtud teatrile tagasi vaadates hakkab silma teatritegijate soovimatus suhestuda oma lavastuste kaudu ühiskonnaga. "Jätkuvalt huvitab lavastajaid ennekõike mõne juba varem kirja pandud teose lavale toomine või siis eelistatakse keskenduda oma peas keerlevatele loomingulistele impulssidele – laiema ühiskondliku kaaluga materjale kohtab harva," nentis teatriteadlane ja -kriitik Madli Pesti.

Kuidas lõppev teatriaasta tasemelt tundub?

Minu meelest on murekoht kvantitatiivne vohamine kvaliteedi arvelt. Ka huvitavad teatritegijad lavastavad liiga palju ning seetõttu kahaneb iga lavastuse väärtus – kõik pihustub laiali. Nii on see olnud juba mõnda aega.

Teatri aastaauhindade sõnalavastuste žürii vaatamisnimekirjas on tänavu 125 uuslavastust ja etenduskunstide ühisauhinna žürii omas üle 40 lavastuse. Kuulun mõlemasse žüriisse ja olen enamiku neist lavastusest ka ära vaadanud. Suur hulk. Vaid viiendiku kohta saan aga öelda, et need äratavad mingis aspektis huvi, neis on mõni köitev element: näitlejatöö, visuaalne lahendus vms. Hoopis vähe on aga lavastusi, mis pakuvad tervikuna kunstilise elamuse. Sellest tunnen küll puudust.

Kas mõni teater, loominguline ühendus või lavastaja tõuseb oma tegemistega tänavusest aastast esile?

Etendusasutustest olen saanud oma põnevamad ja teravamad elamused Kanuti gildi saalist: Kristina Normani "Lighter Than Woman" ("Kergem kui naine"), Emer Värgi "You Will See So Many Pretty Things" ("Sa näed nii palju ilusaid asju"), Kädi Metsoja "tegeele" ning Mart Kangro "Enneminevik". Kõik neli on tugevad ja terviklikud tööd, mis rikastavad teatripilti ühel või teisel viisil. Neis lavastustes kasutatakse erisuguseid meediume, kusjuures sõna ei pruugi olla sugugi esimene ega domineerivaim.

Tõsi, Kristina Normani dokumentaallavastuses on sõnal tähtis koht, ent seejuures kasutab ta ka videot, kehalist väljendust, joonistab. Emer Värgi lavastus, arvestades, et tegemist on tema debüüdiga, on üllatavalt terviklik ja seal käsitletakse ühiskondlikult valusat teemat – lähisuhtevägivalda. Kädi Metsoja lavastus on huvitav füüsiline töö, kus erisugused elemendid – näiteks heli­kujundus ja liikumine – hakkavad põnevalt koos toimima. Mart Kangro puhul, kes on võtnud uurimise alla mälu ja mäletamise teema, ei saa öelda, et ta seekord millegagi väga üllataks. "Enneminevik" on tema lavastuste rea loogiline jätk, ent Eesti teatripildis on kindlasti tegemist olulise lavastusega.

Peale Kanuti gildi saali on mulle sümpaatsed Kinoteatri julged ja otsingulised tegemised. Neil ei pruugi kõik alati õnnestuda, kuid nende ebaõnnestumine võib tihtipeale olla huvitavam kui mõne teise trupi õnnestumine. Kinoteatri puhul köidab just kunsti ja ühiskonna suhe, mida nad käsitlevad. Näitena sobib siia nende seni viimane, kindlasti õnnestunud monolavastus "vihanemees.com": puudutav tekst, kompaktne ja terviklik lavastus (lavastaja Paavo Piik) ning Ivo Uukkivi tugev näitlejatöö. Teemaks on meeste ja naiste suhted, aga seda mitte niivõrd isiklikust ja melodramaatilisest, vaid just ühiskondlikust vaatepunktist.

Millised lavastused on peale nimetatute veel eredamalt meelde jäänud?

Tundub, et need ajad on jäänud selja taha, kui teatriaastast tõusis esile mõni konkreetne suurlavastus. Mul tänavu ühtegi selget favoriiti pole.

Stiililt eristus muust teatripildist Kersti Heinloo ja Raho Aadla Kellerteatris tehtud "Emilie Sageé", mille kunstnikutöö tegi Kristjan Suits ja muusika Raido Linkmann. Tõeline atmosfääriteater. Kadri Noormetsa "Mobiilsed definitsioonid" Tartu Uues teatris äratas huvi sellega, kuidas toimis kommunikatsioon lava ja saali vahel, kuidas suheldi publikuga.

Traditsioonilisemas sõnateatris hakkas tänavu silma tugevate klassikalavastuste rohkus. Lavale jõudis mitu Henrik Ibseni teost või selle töötlust: terviklikkuse ja ühiskondlikult kõneka teemaga rõõmustasid Lucas Hnathi "Nukumaja, osa 2", mille Eesti Draamateatris lavastas Mehis Pihla, ning Ingomar Vihmari Pärnu Endlas tehtud "Kummitused". Priit Strandbergi Vanemuises lavastatud Molière'i "Naiste kool" köitis oma mängulisuse, erksuse ja lustiga, nagu ka Ludvig Holbergi "Miks Jeppe joob?", mille tõi Rakvere teatri suvelavastusena Kolgaküla rahvamajas lavale Hendrik Toompere.

Uuemast klassikast väärib märkimist Ingmar Bergmani "Nagu peeglis", mille samuti Rakvere teatris lavastas Madis Kalmet – mitmekihiline, sügavalt läbi töötatud lavastus. Eesti klassikast väärib kiitust VAT-teatri August Kitzbergi "Kauka jumal", mille lavastas Margo Teder – terav pildistus tänapäevast. Tänapäeva näidenditest läks korda Ott Kiluski kirjutatud "Kirvetüü". Vanemuises lavastas selle Ain Mäeots ning väga detailse ja rikkaliku kujunduse tegi sellele Iir Hermeliin.

Kas teatriaastast saab tuua esile mingeid suundumusi ja protsesse?

Eesti teatripilti vaadates üllatab ja ehmatab natuke, et ühiskonnaga suhestuvat teatrit tehakse nii vähe. Jätkuvalt huvitab lavastajaid ennekõike mõne juba varem kirja pandud teose lavale toomine või siis eelistatakse keskenduda oma peas keerlevatele loomingulistele impulssidele – laiema ühiskondliku kaaluga materjale kohtab harva.

Ühe sellise harva näitena tõuseb esile Kertu Moppeli Eesti Draamateatris lavastatud Ibseni töötlus "Rahvavaenlane", mille puhul on tõesti tajutav tegijate mure maailma käekäigu pärast.

Ühiskonnaga suhestuv dokumentaalteater on samuti marginaalses seisus: lõppevast aastast meenuvad vaid R.A.A.A.Mi ja Vaba Lava koostööna lavale jõudnud "Minu Eesti vanaema" ja "Lõhe" ning Andra Teede kirjutatud "Hakkame, mehed, minema" Gustav Ernesaksast, mida mängiti Noblessneri sadamalinnakus. Need olid küll üsna rõõmustavad tööd, kuid ikkagi olen imestunud, et dokumentaalteater pole veel liikunud äärealalt keskme suunas.

Kevadel tähistati Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva ja suvel täitus 150 aastat esimesest laulupeost. Kuidas mõjus selleteemaliste lavastuste rohkus, kas rikastas pilti või oli pigem tüütu?

Pigem oli tüütu. Jannseni ja laulupeoteemaliste lavastuste buum oli suve alguses: Pärnus Koidula muuseumi aias lavastati Loone Otsa ja Kaili Viidase "Ihu paradiis" (lavastaja Kaili Viidas), Tartus Raadi Suveteatris samuti Loone Otsa kirjutatud "Pidu tuli" (lavastaja Karl Laumets), Tartu Uues teatris kammer­ooper "Emajõe ööbikud" (lavastaja Ivar Põllu) ning Noblessneri sadamalinnakus juba jutuks olnud "Hakkame, mehed, minema" (lavastaja Veiko Tubin). Siia võib veel liita Eesti lipu 135. aastapäeva, mille puhul esietendus Otepääl "Taevas, muld ja tulevik" (lavastaja Peep Maasik).

Mitmed selleteemalised lavastused jäid paraku harrastuslikule tasemele. Kõige problemaatilisem ja sarivaatajale igavam on sellisel puhul rahvusliku narratiivi taastootmine. Kes tunneb natukenegi ajalugu ja on mõne sellekohase raamatu läbi lugenud, teab kogu lugu juba ette. Teatritegijad ei suutnud siin kahjuks pakkuda värskemat vaatenurka. Sõnalavastustest kerkis heas mõttes esile "Hakkame, mehed, minema", sest Ernesaksa ei vaadeldud tavapärase positivistliku ajalookäsitluse vaimus, vaid keskenduti sellele, mida oli looja pidanud totalitaarse režiimi haardes läbi elama.

Kuidas hindad kultuuriministeeriumi otsust lõpetada Sakala 3 teatrimaja ideekonkurss? Kas lavastaja Lauri Lagle siirdumine Von Krahli teatrisse ja sealse püsitrupi taasteke kompenseerib uue teatri sündimata jäämise?

Ei kompenseeri. Räägin kogu aeg nagu katkine grammofoniplaat, et teatreid ja lavastusi on liiga palju. Peaksin selle kärpeotsusega rahul olema, ent seekord tuli kärbe valest otsast, otsingulise ja uuendusliku teatri poolelt. Kahetusväärne, kui Sakala 3 peaks kujunema tavaline kultuurimaja.

Olen koos Von Krahli teatriga üles kasvanud, nende esteetika on mulle südamelähedane ja käekäik tähtis. Muidugi on mul hea meel, et põneva lavastajakäekirjaga Lauri Lagle liitus Von Krahli teatriga, selles pole kahtlustki. See teater vajab uut hingamist. Kahju, et Lagle esimene lavastus pärast trupiga liitumist, novembri lõpus esietendunud "Paratamatus elada ühel ajal" ei avaldanud erilist muljet. Lavastaja on kasutanud performance'i-teatri vahendeid ja lavastuses on huvitavaid hetki, kuid tervikut ei sünni, tulemus jääb liiga harali. See aga ei tähenda, nagu poleks Von Krahli teatri uuel trupil potentsiaali. Ootan ja jälgin huviga, mida nad edasi teevad.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: