Arvustus. Vallakirjutajad süstivad lootust Tallinna külje alla ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rae valla kirjanduselu on kokku võetud.
Rae valla kirjanduselu on kokku võetud.

Uus raamat

"Rae valla kirjanduse antoloogia 2019"

Eesti vist tuntuim ja aktiivseim kultuurimaja juhataja, luuletajataustaga Toomas Aru on kokku pannud oma valla kirjutamishuviliste kodanike tekstide antoloogia. Nende "vallakirjutajad" hulgas on ka üks igati professionaalne, kirjatööga endale elatist teeniv isik. Õhuke vihikuke (55 lk) on rafineeritud lõpptulemuseni viidud Janno Bergmanni maitseka ning minimalistliku kujunduse ning Ott Katteli stiilsete ja mänguliste mustvalgete fotodega.

Aga tegelikult peaks muidugi keskenduma sisule. Minu jaoks on kogumikus kaks tähelepanuväärset teksti. Esiteks Anneli Eriku feministlikult ambivalentne pealkirjaga luuletus, mis algab sõnadega: "Ma saan aru küll miks/ naised vihkavad feministe" ja lõppeb tõdemusega: "mehi on liiga palju".

Andsin teksti analüüsida isegi salajasse feministlikku gruppi ning sain sealt muuhulgas järgmised kommentaarid: "Postimehe sõbranna portaali luule", "Tundub siiski, et süüdistab naisi selles, et elu ei lähe edasi" ning "Vihkab naisi ja alavääristab mehi - klassikaline nõukogude mentaliteet".

Tuntud kuraator, kunstiteadlane, kunstnik ja ajakirjanik Mari Kartau alustab oma manifesti meenutavat teksti "50/50*" terava kriitikaga nii 60 karu tapakvoodi kui inimeste suhtes, kes vajavad oma elus linnu väljameelitamise rakendusi ning avaldab lootust varem maailmast "maha minna", kui lähituleviku ainuvõimalik reaalsus ongi selline. Kokkuvõttes tapva loogikaga üles ehitatud antiutopism.

Ja mida on halba kauplusse sattunud linnu väljameelitamises vastava äpiga, kust eeldatavalt tuleb siis vastava liigi loomuomane häälitsus?

Mida muud kogumikust esile tuua? Äkki Eneli Niinepuu luuletust "Digituhkatriinu", kust võib leida uudissõna "virtuaelema", võib-olla sama autori kujundit "kruusakuhjad nagu hiigelrinnad" sama nimega luuletust, ehk Häniläse võrukeelset luulet (viimaselt autorilt on ka üks samuti võru keeles proosalisem). Või siis Markus Nahkuri religioosset- filosoofilist allegooriat "Timukas ja märter". Noorele autorile teadmiseks: giljotiini alt veereb ikka märtri, mitte "märteri" pea...

Luulerohke see kogumik ju ongi, jättes vähesed lühivormis proosatekstid põgusateks kildudeks. Üldmulje annab siiski lootust.

Aga kui palju talente ühes väikses Tallinna külje all asuvas vallas pesitseda saabki?

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: