Vana ristilõikamise traditsioon on unikaalne matusekombestiku osa, mis praeguseks on elus vaid Kagu-Eesti aladel. Kultuuriloolane Marju Kõivupuu selgitas, et tegu on omapärase matusekombega.

"Kui inimest viimsel teel saadetakse kalmistule, siis lõigatakse lahkunu mälestuseks puusse rist," ütles ta.

Kõivupuu sõnul võib 21. sajandil rääkida risti lõikamise traditsioonist kui kultuuripärandist. "Väga unikaalsest kultuuripärandist, sest erinevail põhjustel Soomes, Lätis see komme hääbus majandustegevuse tõttu," lausus ta.

Ristimets kannab rikkalikku rahvapärimust ja on seega oluline kohaliku identiteedi kandja. Laiem avalikkus sai Rosma ristimetsast teada 2005. aastal, kui Põlva-Võru maantee laiendamise käigus võeti maha 20 ristipuud.

"Ühest küljest ma vaatan, et värsked ristid on puudel ja uurija ütleb minus, et traditsioon jätkub, aga nende kommetega seotud inimene ütleb, et taaskord on üks elu siinkandis vähem. Need ristipuud või metsatukad, kus on palju puid, kus on riste peal, on märgiks sellest, et Lõuna-Eesti küla on väljasurnud – et nüüd viidi siit külast välja viimane inimene. Ja kui need ristid jutustavad külade hääbumise lugu, siis on mul valus," rääkis Kõivupuu.