Lõpututes uusversioonides pole enam ammu midagi üllatavat. See on kommertskinode iganädalane reaalsus, kuid värske "Vimm" viib selle nii tüütu idee veel kaugemale. Jaapani lavastaja Takashi Shimizu alustas 2000. aastate algul õudusfilmisarja "Ju-On", mille kolmas osa kandis nime "Ju-On: The Grudge". Ameerika suurstuudiod võtsid Shimizul sabast kinni ning 2004. aastal lavastas ta ka samanimelise Ameerika versiooni, millele valmis ka mitu järge. Suhteliselt suvalisest rämpsõudukas sai aga kiiresti kultusteos, kui selle korjas üles paroodiasaaga "Scary Movie".

Hüppame nüüd aga ajas üle kümne aasta edasi ning jõuame 2020. aasta algusesse. Meie ette on nüüd jõudnud Jaapani õudusfilmi Ameerika uusversiooni uusversioon. Kas võiks arvustuse juba siinkohal lõpetada? Ilmselt küll.

Aga kui veidi sügavamale minna, siis on värske "Vimm" tõesti täpselt see, mida teistkordsest uusversioonist oodata võiks. Nii stuudiol, näitlejatel kui ilmselt ka režissöör Nicolas Pescel on sellest filmist täiesti ükskõik – see on lihtsalt palgatöö, sama hästi võiks kaste virna laduda või kullerina pitsat kohale viia. Nagu ütlesid saekaatrimehed "Vanamehe filmis: töö on töö. Ja tõesti, see paistab "Vimmast" igal hetkel välja, sest sisemist põlemist ei ole näha isegi neil hetkedel, kui koll vaatajale näkku hüppab.

Seejuures ei ürita ma väita, et selles Jaapani juurtega õudusloos poleks potentsiaali. Kummitava maja ülekasutatud alažanris on sedalaadi valge näoga lollakalt häälitsevad tegelased üsna unikaalsed, samuti pole "Vimmas" tühja müstifitseerimist ja venitamist, vaid kollid pakuvad katkematut terrorit. Kas see polegi mitte põhiline, mida vaataja õudusfilmist otsib? Kahjuks pole need pealtnäha lubavad tingimused üheski Ameerika versioonis piisavalt hästi paika timmitud.

Kõige kurvem on see, et "Vimma" värske taaselustus soovib nii väga oma eellasi kopeerida, et võtab selle käigus üle ka varasemate versioonide probleemid. Näiteks on Nicolas Pesce otsustanud, et sarnaselt eelmiste filmidega lõhub ta selge narratiivi ja paneb filmi kokku hektilistestest katkenditest, mis toimuvad eri aegadel. Kui Jaapani lavastajal oli selge visioon, mida ta enda loodud horror-maailmas teha saab, siis antud juhul lõhub lineaarsuse kaotamine lihtsalt filmi rütmi ja terviklikkuse. Ajajoonte vaheldumine ei oma sisulist väärtust, vaid mõjub pigem tüütu ja väsitavana, sest tehislikult on mitmed narratiivsed elemendid lihtsalt pooleks lõigatud: üht näidatakse filmi algul, teist võib-olla 40 minutit hiljem.

Kui 2004. aasta versiooni plussiks oli eneseiroonilisus – vaevalt suutis üldse mõni vaataja neid kolle tõsiselt võtta, pigem ajasid need juba eos naerma –, siis antud juhul on see foon täielikult kadunud. Õudus on marutõsine ja erakordselt tume, mistõttu on põhirõhk pandud ka ehmatuskohtadele. Ma ei hakka eitama, mitmel korral võpatasin isegi, kuid need hirmud ei tekkinud mitte sisulistest aspektidest, vaid kõige tavalisematest jump-scare'idest. Keerame heli maha, filmime mittemidagiütlevat pimedust 15 sekundit ja siis virutame suvalise karjatuse täie hooga kõlaritesse. See kõik on okei, kui neid hetki toetab ka mingi kõhe lugu, kuid antud juhul pani ehmatuskohtade vahele jääv jorutamine pigem magama.

Üllataval kombel oli Pesce eelmine film "Piercing" täiesti sõge psühhothriller, mis lonkas ehk samuti loojutustuse poolest, kuid virutas vähemalt täie hooga ribidesse oma ootamatu hulljulgusega. Pöörase indie-filmi juurest jõudis režissöör suure stuudioõudukani ja lahustas sellega ka kõik selle, mis tema juures varem põnevat oli.

Ainus päriselt huvitav aspekt filmi juures on finaal, mis tuleb ootamatult, pakub väikese üllatuse ja lõpeb siis nii järsku, et vaataja jääb hetkeks segadusse. Oleks kogu film olnud nii julge hooga ja terava montaažiga, võinuks sellest isegi asja saada – praegusel kujul on see aga lihtsalt üks ebavajalik suvaõudukas, millega žanrifännid oma õõvanälga pisut leevendada saavad. Väga loodan, et leige vastuvõtt nii kriitikute kui publiku poolt tähendab, et see jääb viimaseks katseks seda vildakat saagat uuesti elule tuua. Rohkem poleks tõesti enam vaja punnitada.