Arvustus. Et hea maailm tuleks tagasi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kazuo Ishiguro
Kazuo Ishiguro Autor/allikas: Reuters / Scanpix

Uus raamat

Kazuo Ishiguro
"Kui me olime orvud"
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik
Varrak

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud" ("When We Were Orphans", 2000) on esimene raamat, mida ma sellelt kirjanikult lugesin. Muidugi teadsin ma seda, et Ishiguro on Nobeli preemia pälvinud kirjanik, aga ma pole ammu enam nii naiivne, et arvata, nagu oleksid kõik auväärseid auhindu saanud kirjutajad ja nende looming tingimata väga head. Elukogemused on näidanud, et ka nende hulgas on igasuguseid kirjutajaid, pealegi võib lugemisel alati mängu tulla lugeja subjektiivsus, vähemasti tema meeleolu lugemise ajal.

"Kui me olime orvud" kohta tavatsetakse öelda, et see algab, nagu oleks detektiivromaan. Lugedes saab siiski ruttu aru, et tegu pole krimkaga, sest missuguse detektiivromaani peategelane, kui ta ise on minajutustaja, jätaks uhkeldamata oma juhtumite kirjelduste, analüüside ja kokkuvõtetega. Christopher Banks on küll detektiivist peategelane, kuid oma uurimisjuhtumeid ta üksnes loendab nende sisu avamata. Detektiivi ametiuhkus on talle vajalik ainult kõrgseltskonnas ringi liikudes. Tema mõttemaailma hõivab hoopis teistsugune uurimine.

Kiiresti välistab lugeja sellegi, et "Kui me olime orvud" on seltskonnaelu romaan. Siin on küll üpris iroonilisi seltskonnakirjeldusi, kuid need ei moodusta Ishiguro teose põhilõimet. Palju olulisem on Ishiguro loodud detektiivi jaoks oma lapsepõlve idealiseerimine ja sellest ilmajäämisega seostuvate valusate kaotsiminekute analüüs. Lapsepõlvest mõtleb ta hardumusega, aga ka väga sügavate kahtlustega, kas kõik ikka oli nii, nagu ta mäletab. Niisugused kahtlused on omased vist küll igale vanemaealisele inimesele, kelle meeltes mälestused lapsepõlve päikeselisusest tumenema ja hägusaks muutuma hakkavad ning mälu viperusi valmistab. Üks jääb: kui inimesel on olnud õnne olla armastatud oma ema poolt, jääb emaarmastus teda saatma elu lõpuni sõltumata sellest, mis emast endast saab. See emaarmastuse igikestvus on Ishiguro raamatus hästi esile toodud.

Aga esile on toodud ka mõte kunagise lapse painavast võlast oma vanemate ja lapsepõlvesõbra Akira suhtes, kelle ta oli sunnitud maha jätma. See võlg paneb minategelast mõtisklema, kaalutlema, otsima, aga samas takistab see võlg tema elu. Pikalt kõhkleb ta oma vanemate otsingu alustamisega, pikalt kõhkleb ta ka oma armastusega, olles igal hetkel valmis sellest loobuma. See, et tal kunagi tuli loobuda oma lapsepõlvest ja ootamatult kaotada nii ema kui ka isa, on jätnud rusuva jälje kogu tema elule: ta on alati valmis alustatut pooleli jätma, kuigi ilmutab mõnikord hämmastavat visadust edasipüüdlemisel, ta on valmis jätma nii oma armastatu kui ka oma kasutütre. Suhtelises maailmas kulgeb ta suhteliselt üksi.

Ishigurol on selles romaanis õnnestunud kujutada inimesi, kes justkui on valel ajal vales kohas, kes ei tunne ennast kuskil täielikult omadena, omaks võetutena, kellel lasub "erinevuse pitser", kes on kas tegelikult või hingeliselt orvud, "jälitades läbi pikkade aastate kadunuks jäänud vanemate varje". Heitlikud inimesed heitlikus maailmas.

Romaani üheks võtmeks võib pidada väljapaistva riigimehena kujutatud Sir Cecil Medhursti sõnu, mis suuresti kehtiksid ka praegu:

"Me teeme, mis oskame. Korraldame, peame läbirääkimisi. Laseme vägevate riikide tõelistel suurmeestel pead kokku panna ja läbi rääkida. Ent paratamatult luurab nurga taga alati mõni uus kuri jõud. Oo jaa! Nemad ei maga, ka mitte praegu, kui meie omavahel juttu ajame; praegugi peavad nad plaani, kuidas tsivilisatsiooni maa pealt pühkida. Ja kavalad on nad, nii kuradi kavalad! Head inimesed võivad teha, mis vähegi oskavad, pühendada kogu oma elu nende ohjeldamisele, aga ma kardan, et sellest ei piisa, mu noor sõber. Kurjuse jõud on tavalise korraliku kodaniku jaoks kaugelt liiga salakavalad. Teevad talle mitu ringi peale, laostavad teda, pööravad ta oma kaasinimeste vastu. Ma näen seda, näen seda praegu kogu aeg, ja hullem on veel ees. Just sellepärast peamegi rohkem kui eales varem usaldama teie masti mehi, mu noor sõber. Neid väheseid meie poolel, kes on niisama targad ja kavalad kui nemad. Kes nende mängu kähku läbi näevad, määndumisele piiri panevad, enne kui see kanda kinnitab ja vohama hakkab."

Väga valusalt kirjeldab Ishiguro sõda, öeldes, et see, mida peategelane nägi Hiinas, "ei ole rohkem kui tilluke tolmukübe võrreldes sellega, mida maailm peagi näha saab" ja see saab olema hirmus. Hiinas nähtut, eelkõige "rägastiku" lahingu- ja kaosemaastikut võib lugeja otse oma hinges tunnetada, sest Ishiguro raamat saavutab neil lehekülgedes tohutu mõjuvuse, piiri elu ja surma vahel, muutudes jäägitult sõjavastaseks.

Peategelase lapsepõlvesõber Akira rõhutab otsingute traagilise lõpplahenduse eel nostalgia tähendust: "Kui meil on nostalgia, siis mäletame. Et on maailm, mis on parem sellest maailmast, mida me saame näha, kui kasvame suureks. Meie mäletame ja soovime, et hea maailm tuleks jälle tagasi. Nii et väga tähtis. Just praegu nägin und. Olin väike. Ema ja isa minu juures. Meie kodus."

Meeldiv on, et raamatul on ka tõlkija järelsõna. See lisab Ishiguro teose mõistmisele oma vaatenurga – ühe neist paljudest, mis nobelisti teoste hindamisel käibel on. Romaani enda puhul on meeldimise või mittemeeldimise kriteeriumit mõttetu kasutada, sest kuigi seda on peetud nii Ishiguro halvimaks kui ka parimaks teoseks, on "Kui me olime orvud"  sedavõrd mõjus ja mitmekihiliselt mõistetav, et suudab tõenäoliselt igale lugejale midagi pakkuda.

 

Arvustus ilmus esmalt Linda Järve blogis Kruusatee.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Kruusatee

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: