Arvustus. Istusin pimedas ja nutsin kadunud õdede-vendade pärast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kuidas minust sai HAPKOMAH" Autor/allikas: Ugala

Lavastus

"Kuidas minust sai HAPKOMAH"

Dramaturg: Jim Ashilevi
Lavastaja: Vallo Kirs
Kunstnik: Nele Sooväli
Muusikaline kujundaja: Mart Rauba
Laval TÜ VKA teatrikunsti 13. lennu tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak, Karmel Naudre, Maria Paiste ja Marion Tammet

Esietendus 16. oktoobril 2019

Nii ma istusin seal — pisarad kurgus kuulasin, kuidas üks tundmatu narkomaan räägib minuga tête-à-tête.

Mõeldes, et mina, aguli laps, olen samamoodi mänginud kord Lasnamäe räämas liivakastis ning kartnud räpaseid süstlaid kortermaja trepikojas. Mäletades, et need varesekarva nokatsitega kõndivad laibad olid kunagi mu sõbrad, kellega uulitsal vahel peitust mängisime ja autodelt ventiilikorke pihta panime.

Nii ma istusin seal pimedas ja nutsin oma kadunud vendade-õdede pärast, kes sinna maha jäid.

Ugala teater on toonud teatrilavale romaani "Kuidas minust sai HAPKOMAH", mille autor on tundmatu ning mõistatuslik HAPKOMAH. Karminäolise lavastuse dramatiseeris Jim Ashilevi, kelle sulest pärinevad teosed nagu "Kehade mets" ja "Ma olen elus olemise tunne". Lavastas Vallo Kirs, keda vaataja võib tunda ära filmidest "Klass" ja "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas", kuid kes on juba aastaid tegelenud tõsiselt teatrilavastamisega.

Tähtsat rolli lavastuse loomisel täidavad Nele Sooväli (kunstnik), Mart Rauba (muusikaline kujundaja ja laulusõnad), Sass Henno (laulusõnad), Jaanika Tammaru (liikumisjuht), Kärt Petser (videokunstnik ja videomeister), Villu Konrad (valguskunstnik ja valgusmeister), Tõnis Veelmaa (lavastaja assistent), Gerda Sülla (etenduse juht), Kiiri Tamm (etenduse juht), Laura Maria Mäits (valgusmeister), Viljar Rosin (helimeister), Katharine Toomik (grimeerija), Grete-Liis Oja (grimeerija), Anu Vabamäe (kostümeerija), Siim Saarsen (lavameister) ja loomulikult HAPKOMAH ise.

Mängivad TÜ VKA teatrikunsti 13. lennu tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Miika Pihlak, Ruuben-Joosua Palu, Maria Paiste, Marion Tammet ja Karmel Naudre.

Lavastuse sisu on kangesti otsekohene ega anna võimalust kaheti mõista. Sedasorti konkreetsus mängib ainult lavastuse kasuks, sest põhiteema -- narkomaania -- vajab sellist lähenemist. Vaataja ei saa jääda pehmesse mulli ja mannavahu maailma — ei mingit keerutamist, vaid sulle serveeritakse või isegi virutatakse näkku filtreerimata tõde. Küsimus on vaid selles, kas julged tõele otsa vaadata.

Tee barõgani

Vaatemängu protagonist on HAPKOMAH, keda mängib loomutruult ning oma kogemusest tuletades Rainer Elhi, kes samuti pärineb Lasnamäelt, mis on nii teatritüki kui raamatu sündmuste peamine tegevuspaik. Omamoodi mängib terve trupp HAPKOMAHi, sest stseenides, kus protagonist jutustab või suhtleb publikuga, on kõik osatäitjad laval, sümboolselt must pusa seljas, ja edastavad vaheldumisi teksti.

Lugu algab sellest, kui sõbrad Paul (Ruuben-Joosua Palu), Risto (Miika Pihlak) ja HAPKOMAH plaanivad Pae parklas küüru (fentanüül) osta. Juhuse läbi koputab nende aknale koletu tänavatüdruk Oksana (Karmel Naudre), lootes, et poisid tema suitsu- või rahanälga kustutavad. Oksana, kelle keha on näinud paremaid aegu, kutsutakse autosse istuma ning temast saab vajalik vahelüli barõga ehk diileriga (Mihkel Kuusk) kontakteerumiseks. Noorukid küll kahtlevad, mõeldes, et võib-olla on küüru ostmine vale otsus. Kuid üksteisele sisendades, et tarvitatakse küüru vaid ükskord ja enam mitte kunagi, jõuvad nad konsensusele.

"Ükskord ja never again!" korrutavad nad endale, teades sügaval ajusoppides, et ostavad pileti põrgusse.

Lavastus on jaotatud peatükkidesse, mis kujutavad erinevaid aastaid. Esimene aasta on kõik veel lilled ja liblikad, narkootikumid mõjuvad, raha on ning tagajärgi ei ole. Kuid ei lähe kaua, kuni reaalsus oma kihvad külge ajab, tuues endaga kaasa noore IT-geeniuse Pauli ning hiljem helge tulevikuga filoloogiatudengi Annika (Maria Paiste) surma, kes kummitavad peategelast kogu tüki vältel.

Külmavärinaid kutsus esile lavapilt üsna etenduse algul, kus tegelased seisavad maleruudus. Hoiavad kümneeurost kupüüri, vaadates publikule sügavalt silma -- taustal punaselt kirjas "Pilet põrgusse" -- ning ütlevad "Me näitame sulle, kui putsis see kõik tegelikult on" (parafraseerin pisut).

Järgmine küür

Raske on tuua näitlejaid eraldi välja, sest Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Miika Pihlak, Ruuben-Joosua Palu, Maria Paiste, Marion Tammet ja Karmel Naudre olid lihtsalt uskumatud — tuues lavale nii palju erinevaid ja mitmekülgseid rolle. Oli näha, et osatäitjad võtavad tükki väga tõsiselt, kuid samuti oskasid vürtsida lavastust hästi ajastatud musta huumoriga. Lisaks oli neil omavahel nii rikkalik keemia, mis pani mõnedki teatrikülastajad pärast etendust ütlema: "Nii tore on noori laval näha!"

Eriti mõjuvõimas on stseen, kus äsja rehabilitatsioonikeskusest naasnud HAPKOMAH otsib järgmist küüru, et teha seda halli ja kannatamatut maailma natukenegi talutavamaks. Lavale ilmus kui jumalik ilmutus, sulgtiibadega fentanüüli Jeesus, kelle suust tilkus karmiinpunane veri. Nagu oleks see leping saatanaga, pakub fentanüüli Jeesus protagonistile kurjakuulutuva fooliumpaberi ja veriruske süstla.

Miljöö loovad erinevad pildid ja montaažid, mille projektsoonid saadavad kogu etendust.

Muusikalised numbrid tabavad sõgeda peomeeleolu, mille sõnades peitub kurb tõdemus, mis peegeldab eeskujudeta ja naudingurohket nooruspõlve. Nooruspõlve, mis võib põletada kogu tuleviku.

Kuid noorpõlv, mida on keeruline kritiseerida, mõeldes sellele, et me kõik oleme võrdsed ahvatluste ja keskkonna mõjude ees.

Samuti oli hästi korraldatud etenduse-eelne tegevus — näitlejad jooksid mööda saali, kutsudes publikut tantsima, jagades šotiklaasides jooke nagu oleks publik kutsutud pinnapeole.

Kõik on läinud

Lavastuse lõppsõna on katkend intervjuust HAPKOMAHiga, kus tema moonutatud, kuid äratuntavalt kurb hääl tõdeb, et narkootikumid võtsid talt kõik ning ei andnud midagi vastu.

Tema sõnum publikule on, et üritaksime mõista inimest, kes võitleb narkomaaniaga.

Narkomaania pole hierarhilise struktuuri aste ega eluviis. Narkomaania on haigus, mille ohver võib olla ükskõik kes — ole sa zek, barõga, tänavalaps või heast perekonnast pailaps. Narkootikumid ei diskrimineeri.

HAPKOMAH ei loe moraali, vaid juskui ütleb: "Ma tegin valed otsused, olgu need mu enda süü, mille eest olen maksnud ja maksan tänaseni seda kallis-kõrget hinda."

Ükskõik, mida arvavad teised või mida arvab autor ise, mina arvan, et HAPKOMAH on teinud tohutu teene Eesti riigile ja ma soovin ta kätt suruda. Absoluutselt ei mõtle ma seda alandavalt või narkomaaniat toetades. Iseenesestmõistetavalt on autor elanud sünget, kahjulikku (nii endale kui ka teistele) ja rasket elu. Kuid ta on teinud endast näite ning ei kiida heaks elatud elu. HAPKOMAH ei õigusta end ega romantiseeri oma valikuid, ta ei soovi kuulsust ega tähelepanu — ta vaid peegeldab probleemi, mille osa ei ole ainult Lasnamäed või Mustamäed, vaid terve Eesti riik, olles narkootikumide kuritarvitamisega maailmas esikümnes. Probleemi lükatakse pidevalt vaiba alla ning poliitikas ignoreeritakse täielikult.

Pärast etendust peeti vestlusring, millest võttis osa politseikolonelleitnant Kaido Kõplas, kes väitis, et fentanüüliepideemia on ainulaadne Eesti riigile.

Ainult tagajärjed

Tuntud nimega "valge hiinlane" ja tema kaaslased "valge afgaanlane", "valge pärslane" jt. on valitsenud narkoturgu alates 2007. aastast, kuid turule ilmus juba aastaid varem. Mitmed allikad ja samuti politseikolonelleitnant Kõplas väidavad, et aastast 2017 on fentanüüli ja kordades ohtlikuma 3-metüülfentanüüli levile piir pandud.

Kurb on tõdeda, et narkomaaniat põevad nii paljud meie riigi kodanikud. Veel nukram on, et palju siin teha ei saa. Kriminaalkaristus ja rehabilitatsioon — need on vaid tagajärjed.

Isegi, kui karistus ja ravi töötavad ning narkomaanist saab puhas inimene, siis kuidas peaks narkomaan ühiskonda tagasi sulanduma? Eriti kui ühiskond näeb narkomaani täpselt nagu asotsiaali — ühiskonnast välja visatud erakuna. Ainus, mida teha saab, on ennetus, ent sellest ei piisa, kui koolides käivad tundmatud ja flegmaatilised "eksperdid", kes ütlevad: "Ära tarvita narkootikume, need ei ole head sulle" — see on vaid aseaine probleemi lahendamisele. Lisaks, raskete narkootikumide tarvitamine ei hakka alati pihta kanepi või küürudega, piisab vaid kummiliimist, kilekotist ja uudishimust. Narkomaan ei ole teismeline, kes on paar korda elus tarvitanud kanepit.

See on vestlus, mis peab sündima! Aitäh, Ugala teater ja HAPKOMAH, kes on andnud endast kõik, et see vestlus aset leiaks. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: