Nii leidis kasutust suupistetikkude näol hambaravikabinetis ülejääv materjal. Muidu ühekordsed tikud said nõnda korduskasutatavaks. Probleeme, mida lahendati, oli teisigi.

Kindlasti olete kogenud olukorda, kus laual on suupistevaagen, millel jääb alles viimane snäkk, mida mitte keegi võtta ei julge. EKA tudeng Amy on selle olukorra lahendanud. Nimelt on ta teinud vaagna, kus on ka väike vurr (vt pildilt), mida keerutades saab selgeks, kes saab endale viimase suupiste.

Disainitudengid kasutasid toormaterjalina nii katkiseid ja kasutatud nõusid, klaasi kui ka näiteks vanametalli. Vanametallist tehtud kausse juba naljalt kogemata ära ei lõhu.

"Ma olen loonud taldriku, mis kasutab roostevaba terase jääkmaterjale ja on oma tootmiselt küllaltki jätkusuutlik ja madala energiakuluga. Vorm on puhtalt tulnud alustööriistast ja julgest katsetamisest," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" disainiteaduskonna üliõpilane Taavi Teevet.

Peakokk Peeter Pihel on ka varem tudengitega koostööd teinud ja kiitis nende leidlikkust.

"Ma olin siiralt üllatunud sellest mitmetahulisusest. Ei nähtud ainult taldrikute tegemist, vaid oli ka metalliosakond, keraamikud. Seal tuli just erinevaid nägemusi asjadest – kirikutorni plekist kuni hambaplommist tehtud asjadeni välja. Õpilaste loovusel ei ole piire ja lihtsalt tuleb neid avada ja neile võimalusi anda," rääkis Pihel.

Nii võivad tulevikus olla restorani laual kausid, mis on tehtud kirikutorni vanast katuseplekist või katkised kausid, mille väikesed mõrad on kunstiliselt parandatud.