Need, kes ära jäänud maratoni asemel pühapäeval Otepääle matkale minna ei soovi, saavad valida omamoodi viisi maratoni läbimiseks. Tartu maratoni juubelinäitusel näeb, kuidas maraton oma 60 aasta jooksul on muutnud ning kuidas on muutunud suusatajad ise. Muidugi saab näha ka Tartu maratoni meeneid.

"Siin on palju just selliseid põnevaid vidinaid, mis võib-olla on kodus kellelgi sahtlis kopitamas, ja selliseid häid äratundmise hetki, et "oo mul on ka see asi olemas", "mul on vanaemal ka täpselt sellised klaasid kodus puhvetikapis" või "mul on vanaisal täpselt sellised embleemid matkajope küljes". Selliseid äratundmishetki peaks paljudele olema ja loomulikult ma arvan uusi asju ka," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" näituse kuraator Epp Paal.

Näitusel kuuleb ka osalejate lugusid ja mälestusi maratonist. Üks selline on Kaire Ustav, kes on maratonil osalenud kümme korda, esimest korda 1984. aastal. Ustavi sõnul on Tartu maraton nagu talvine laulupidu, mille tunnusmuusika ajal klomp kurku tuleb.

"Aastal 2002 oli üks tore piduõhtu, mõtlesime sõbrannaga, et järgmine päev on suusamaraton, et läheks ka. Vahepeal ei olnud sõitmas käinudki ja sai renditud suusad," rääkis Ustav.

"Aga kuna kooliajal olid meil veel sellised puusuusad kukkedega ja klambritega ning meil ei olnud väga aega harjutada nende suuskade jalgapanekut ja äravõtmist, siis juhtus nii, et läksime maratonile ja oli vaja teha tee peal väike paus. Aga me ei saanud kuidagi suuski jalast ära ja läksime meditsiinipunkti ja palusime end suuskadest vabastada," lisas Ustav.

Oma osa väärib ka rajaäärne toit, mille pärast mõned eraldi spordisündmusele tulevad. Kõige kurioossem neist on tavaline viiner, mis kaotas oma populaarsuse 90. aastatel ning mis magusasõprade rõõmuks mustikasupiga asendati.