Arvustus. Marianne Leiburi keelpillikõlaline unistus
Uus plaat
Marianne Leibur & ansambel
Marianne Leibur, 2019
8/10
Eesti muusikaauhindadel parima debüütalbumina nomineeritud Marianne Leiburi plaat on igal juhul märkimist väärt.
Väärikast muusikute perest pärit nooruke lauljatar on alles oma lavatee alguses, ent algus on paljutõotav ja sügavamat muusikat teeniv. Oma vanaisalt, Kalju Terasmaalt pärit džässipisik, viiuldajast isa Arvo Leiburi klassikaline taust ning muusikutest pere toetus on kindlasti võimsad pärandid, et tegeleda säravalt loominguga. Ja harmooniline Leiburi muusika tõesti on. Kohati kõlab see isegi liiga ilusalt. Ajatud keelpillikõlad sobivad lauljatari hääle ja printsessiliku olemusega ning…veel purunemata unistustega.
Plaadi kujundus võlub ja rõhutab just seda unistuslikkust - lendlevas heledas kleidis hõljub habras tütarlaps romantilises mõisas ning dekoratsioonideks seinte najal ja põrandal on kontrabass, tšello, vioola, viiulid. Viiul on ka ühel fotol uneleva haldja rinnal, õrnalt hoitud, nagu armastatu.
Leiburi hääl on sümpaatselt soe ja kahisev, tema lauluviis loomulik, ilma maneerita. Ta suudab kenasti jutustada lugusid ning kõige enam sobivad talle just ballaadid ja rahulikkus neis. Gruuvikamates palades ta justkui tahaks jääda maha, see tung pole päris tema jaoks, keerulisemate, rütmilisemate seadete puhul jääb tunne, et see pole päriselt lauljatari maailm. Ka džässlaulmise juurde kuuluvad scat'id oleks nagu talle "teisest ajast ja ruumist". Ta esitab neid äraõpitult, ent neis puudub tõeline veenvus.
Peamiselt mõtiskleva muusika puhul tahaks veel rohkem kuulda häälevärvinguid ja (mõtte) pause, dünaamikat…kõik eeldused selleks "huvitavuse" arenguks on olemas. Esimene album peabki ju olema tõesti püüdlikkuse avaldus. Noore naise ideaalmaailm. Puhas, rikkumata. Kõige veenvamad on Leiburi enda kirjutatud palad, aga ka Joel Remmeli kaks pala, mis mõjuvad õhuliselt ja sobivad lauljanna nii kleidisaba- kui ka häälekahinaga kenasti.
Tõnu Kõrvitsa/Kristiina Ehini "Puudutus" ehib laulupeoliste hinge läinud lauluna oma "sini-must-valge" varjundiga.
On ilus kuulda terve plaadi ulatuses kaunist emakeelt. Keelpilliseaded, mis Leiburi enda seatud, on orgaanilised, hästikõlavad. Niisamuti laulude sõnad, need on täis lootust, ootust, igatsust. Neis puudub täielikult igasugune valu- ja pettumusenoot. Elu alles ees.
Aga miks mitte laulda ilust ja ilus, kui see ongi loomulik eneseväljendus ja olemine.
Ehk sooviks muusikasse rohkem rahu ja sügavust. Kummalisel kombel on tajutav väike kiirustamine ja närv. Ehk kuulub see nooruse kärsituse ja erutuse juurde, mis on muidugi ka loomulik.
Muusikud on albumil suurepärased - Joel ja Heikko Remmel, Robert Nõmmann Kalle Pilli, Ramuel Tafenau rütmigrupis ning keelpillirühm parimate mängijatega toetavad sümpaatselt Marianne Leiburi unistuste ilma.
Albumile ei ole antud nime, ent kui see võiks olla, siis ehk üks Leiburi enda laulu nimi - "Unistuste uks".
Tema esimene album on kahtlemata sümboolselt avar ning valgusesse suunduv uks sel unistuste alguse teel.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja