Maarja Nuut vaatab mulle autorikontserti reklaamivalt plakatilt vastu hundi­pilguga. Otse silma. Tõsine, kinnine, silmade ümber tumedad varjud, ühe silma nurgas justkui verevalum. Mida ta mulle öelda tahab? Kas see on appikarje? Või on see moodne meik? See võiks olla ka saja aasta tagune foto inimesest, kelle nime enam keegi ei mäleta.

Ta elaks nagu metsas. Loomadega koos. Seljas paistab olevat midagi karvast, ürp, mille tegemiseks ta on kasutanud materjali loodusest: habesamblikku, kuivanud rohtu, loomakarvu. Või on karvkate talle tasapisi ise selga kasvanud? Üle pildi on tõmmatud justkui läbipaistvad marliribad, millele on verega kirjutatud sõnad "Liivast juukseid kammides".

See pilk ei murdu ega palu midagi. Ei meelita. Aga ma tahan teada, mis lugu on selle taga. Sest Maarjal on alati midagi uut öelda.

Maarja Nuut ei ole täna see, kes ta oli eile. Nagu nomaad jätab ta maha oma kindlustatud muusikalise kodu ja asub jälle teele. Tema ja Ruumi esimene ühine album "Muunduja", üks minu lemmikuid, oli mõnele pärimuslikuma kõlaga harjunud kuulajale oma jõulise elektroonikaga suisa šokk. Mida toob tänane?

Saalis ei oota mind loodus ega habesamblik. Lava piiravad suured kortsulised metalliläikelised drapeeringud. Need meenutavad hiiglaslikke päästetekke, mis püüavad hoida viimast soojust. Plakatilt vastu vaadanud metsiku olendi ümber on nüüd hoopis teine maailm. Düstoopiline ja teatraalne. Kõik oleks nagu pärast midagi.

Korraks meenutab lava mulle orbitaaljaama jäänukit. Mingit juppi, mis triivib pärast õnnetust veel avakosmoses. Selle asukad teavad, et Maale tagasi nad enam ei pääse. Ressursid on piiratud ja lõppemas. Ja nad laulavad seal oma kurba hüvastijätulaulu.

Seda tunnet süvendab valgus. Üksikud rippuvad prožektorid heidavad üle lava liikuvaid helke. Plakati ees kujutlesin inimest loodusega kokku kasvamas. Siin taban end mõttelt, et loodusest on alles jäänud mälestus. Võib-olla just sellest nad laulavadki.

Koostöö Shardsiga sai alguse Max Richteri ja visuaalkunstnik Yulia Mahri loodud Studio Richter Mahri kaudu. Veebruaris 2025 töötas Maarja seal Inglismaal koos ansambliga residentuuris juba varem kirjutatud kooritsükli kallal. Seejärel kirjutas ta materjali Shardsi järgi ümber ja lõi uut juurde. Tõnis Kahule antud intervjuus nimetab ta teekonda üsna piinarikkaks. Seni peamiselt ise oma loomingut esitanud muusikul tuli otsustada, kui palju anda teistele vabadust ja kui palju säilitada kontrolli.

Kõigepealt kuuleme hommikusi loodushääli otsekui krõbisevalt lindilt. Koos selle ärkamisega tõmbab Maarja viiulil üksikuid korduvaid noote. Shards laulab vaoshoitult "üle eilse ja homse [—] kui palju jõudu ses kaalutuses".

Okteti laulule lisandub trummitaldrikute õrn kumin, mis meenutab Tiibeti kelli. See loob sakraalse olustiku, mis saadab ka kontserdi edasist kulgu.

Pehme elektroonilise bassi padjal, mis mõjub nagu vetruv soo, hõiguvad naislauljad. Siin on ilusat folki, nagu ema kutsuks õrnalt lapsi hommikusöögile. Teises teemas "midagi imelist" kõlavad Eha Lättemäe sõnad. Just tema luule andis Maarjale tõuke suurvormi loomiseks. "nagu midagi imelist peaks sündima / sätendav, särav päike" laulavad nad ja jäävad kordama küsimust: "kuhu aega nad viivad mu?" Vokaalid on meeldivalt kanooniliselt nihkes. Mu kujutlus viib mind eesti külla, sajandeid tagasi või hoopis sama palju edasi. Võib-olla siis ei kuulegi enam puhast eesti keelt ja selles mõttes on siinne aktsent omal kohal.

Vokaalokteti häältes on täpsust ja kõlalist puhtust. Ometi jäävad lauljad mulle loo jutustajatena kaugeks, sest sõnadest saan vähe aru. Hääl on siin suuresti instrument, sõna kõlamaterjal. Tahaks vaadata kavalehele, kus on tekstid kirjas, aga saalis on ju pime. Mina oleksin fooliumipindade asemel toonud seinale tekstid. Filmilikult, laulmisega samas rütmis liikuma pannud. Lasknud luulel endal ruumi luua.

Kõik sõnad ei pea muusikas alati arusaadavad olema. Aga kui teos on just luulest alguse saanud, tahan kuulajana sellest ka osa saada. Praegu kuulen teksti sageli nii, nagu oleks see vokaliis. Ansambel loob meeleolu, ent luuletuse mõte jääb hämaraks.

Nagu häälitseksid äralendavad haned. Kõlab Maarja enda tekst fonogrammilt. Ta kirjeldab seda, mida näeb oma koduaknast ja hoovist. Ta elab juba aastaid maal oma sünnilinna Rakvere lähedal ning see elu on mõjutanud tema loomingut ja maailma. Kuuleme õuemännist ja kohtumisest metsisega, kes ühel hommikul talle otse silma vaatas. Veidi peab pingutama, et välja kuulda, millest ta räägib. Hääl kostab nagu mingist vanast krappraadiost. Maarja ei annagi selles teoses kõike klaarilt kätte. Peaaegu kõigel on nagu filter vahel.

Elektroonilised krudisevad helid on meeldivad ja pehmed. Külaviiulid moodustavad õhulise ujuva tausta. Nende sisse tuleb talvine kirikulaul nagu palve: "küünal peopesade vahel tuluke liiga väike et valgustada". Laulja värisev andro­güünne hääl meenutab mulle briti päritolu USA lauljat Anohnit.

Trummar kolistab nagu pangede ja kelladega. Maitsekalt ja vaoshoitult. Tegevus jätkub nagu kuskil talvisel taluõuel. Heli venib, viiul käib justkui edasi- ja tagurpidi – kõla toob ajastute tagant mälestushelisid. Viled ja kuljused. Siis tekib kihvt vokaalide ja viiuli segu. Lauljate häältes on rõõmu.

Muinasjutuline talvine postkaart püsib silme ees. Munk loeb "aidaaluse" palvet: "su ees ja su taga / lagunev nägu, murenev nahk ja kääriv mõte / eilse kaja pühitsemas homset". Külmast pahkunud laudauksed kiiksuvad ja kääksuvad. Instrumentaalse ambient'i lõhuvad kevadised valjud linnud, kes annavad kohe teed lauljatele. Nüüd on nemad need, kes linnuhääli teevad.

Maarja paneb kokku eri maailmad ja hääled, mille keskmes on siiski loodus ja mingi tabamatu igatsus arvutieelse helimaailma järele. Meenuvad BBC Radio­phonic Workshopi pioneerid Daphne Oram ja Delia Derbyshire ning nende lindikatsetused. Maarja on modulaarsünteka ja arvuti taga, aga kujutlen teda sama hästi lintmakke käivitamas, linte lõikamas ja kokku kleepimas. Lauljad kasutavad löökpillidena ka tavalisi kive ja puupulki.

Vanaisa ei rääkinud, ta lõi. Lõi nagu sepp. Ja ühe rauast eseme neelas Maarja alla. Nii jutustab ta ühes fonogrammilt kostvas vaheloos. See raud on senimaani Maarja sees. Kas see paneb teda neid väikesi mõistulugusid rääkima? Mis on päris, mis mitte, on uskumise asi. Laval on loovestjal mõjujõudu ja ma usun teda.

Loometee alguses loob Maarja oma maailma pärimusmaterjali kaudu, hiljem üha rohkem enda kujundatud helidega. Kuid ka siis ei ole kõik päris tema enda loodud. Modulaarsüntesaator, mida ta justkui kontrollib, ja improvisatsioon toovad kaasa helisid, mida ta pole ette kavatsenud. Midagi tuleb ikka väljastpoolt teda ennast. Varem teiste inimeste kaudu, nüüd ka masinast ja juhusest.

Ta justkui tahaks, et miski tema plaanidesse sekkuks. Et kusagilt kaugelt ja kõrgemalt tuleks mingi jumalik sekkumine. Suur juhus, mis sünnib eksperimenteerides. Et mõnest eksitusest kasvaks välja midagi uut, mida ta ise poleks osanud välja mõelda.

Juhusele tuleb aga võimalus anda. Selleks kulub tunde ja aastaid oma laboris katsetamist. Otsimist. Nurjunud katseid, pettumusi. Ja oskust märgata, kui mõni eksitus väärib alleshoidmist. Kuulajani jõuab sellest tööst vaid väike osa. See kontsert näib ühe võimalusena piiluda tema salajasse helilaborisse.

Läbi kõigi muutuste püsivad Maarja muusikas kordus, nihestatud ajataju, hääl ja kuulamisele keskendumine.

Mõnes loos on Maarja ise esilaulja. Filtrivaba, puhas ja siiras.

Instrumentaalseid osi on samuti mitmeid. Neis on kuulda Maarja huvi maailma muusika vastu laiemalt. Eesti rahvamuusika on praeguseks talle ilmselt üks paljudest allikatest. Ühes teemas kuulen Lähis-Ida motiive. Vokaal­ansambli ja elektroonikaga kokku kasvades ei moodustu neist aga mingi new age'ilik magus eliksiir. Kõik on omavahel usutavalt ja loomulikult seotud.

Tunnises kavas pole suurt kulminatsiooni. Muusika kulgeb õrnalt ja vaoshoitult, suunaga sissepoole. Lugude lõpud ei kruvi pinget üles. See muusika ei torma ennast iga hinna eest kehtestama, vaid poeb vaikselt inimese hinge.

Hiljem kodus tekste lugedes saan aru, et kõik polnudki lootusetu, üksnes mälestustele toetuv. Isegi murduvate kontide ja pooleks läinud selgroo järel selgub, et selles hõõguvas sepikojas "tehakse sind ja mind". Midagi laguneb ja kaob paratamatult, aga elu liigub edasi. Muudab kuju. Sünnib midagi uut, mis kannab endas ka osa sellest, mis on juba olnud. Sama on Maarja loominguga. Ka uutesse kohtadesse rännates võtab ta midagi varasemast endaga kaasa.