Möödunud nädalal jõudis esiettekandeni Maarja Nuudi uus suurvorm "Liivast juukseid kammides". Teose eellugu ulatub 2022. aasta sügisesse, mil Nuut tormituulte keskel maal südant valutas.

"Meeles oli teatav raskus, tundsin valu erinevate teemade üle, mis ühiskonnas parajasti peegeldusid. Samal ajal oli mul ülesanne kirjutada kooritsükkel. Otsisin väga keset, mille ümber hakata seda ehitama," rääkis Nuut ja meenutas, et tundis, kuidas ta seni liigutud rada pidi edasi liikuda ei saanud. Lauri Sommeri blogipostitus juhatas Nuudi aga Eha Lättemäe luuleni.

"Ma ei olnud temast midagi varem kuulnud, vaatasin neid luuletusi ja silmasin rida "liivast juukseid kammides" või "kammin liivast juukseid" ja see kuidagi naelutas mu sinna külge kohe. Hästi kiiresti sai selgeks, et seal on midagi, mis mind mingil põhjusel paelub. Kui ma hakkan midagi kirjutama, siis ma ei oska alguses sellele näppu peale panna, mida ma täpselt otsin," rääkis Nuut, kuidas protsess ise hakkab teda tavaliselt mingis suunas kiskuma ja tal jääb üle vaid sellele järgneda. 

Teos sündis ja seda kantakse ette koostöös Londonis tegutseva vokaalansambli Shards ning Šveitsi trummari Nicolas Stockeriga. Ansamblile pidi Nuut muu hulgas selgeks õpetama eesti keeles laulmise. Seda tegi ta näiteks osaliselt häälsõnumite teel.

"Minu muusika on mõjutatud pärimusmuusikast. Sellest, kuidas ma parasjagu tahan teksti välja öelda, kujuneb ka muusikaline meloodia. Ma laulsin neile ette ning ettevalmistav töö oli tegelikult minu poolt päris põhjalik, et aidata neil sellesse maailma sulanduda. Loomulikult ka koha peal olles ütlesin mina neile ette ja nemad ütlesid vastu," rääkis muusik. 

Aastaajad ja loomeperioodid 

Nelja aasta tagused rasked meeleolud ei ole aga midagi täielikult ületatavat. Nuut kirjeldab end kui hooajalist inimest.

"Ma sõltun aastaaegadest ja need mõjutavad mind väga palju. Ma tegelikult väga naudin seda. Iga kord kui märtsikuus on väljas veel väga mannetu, on suur pori ja muda, aga ma kuulen juba esimesi linnukesi, siis see tekitab eufooriat, ja tundub, et kevad on kõige imelisem aeg üldse. Nüüd on suvi möödas, täna varahommikul läksin koeraga välja ja vihma ladistas, aga kõik oli tegelikult nii ilus, tundsin seda rahu, et tulebki see pime aeg. Mulle tohutult meeldib, kui ma õhtul astun välja ja seal on kottpimedus. See on väga eriline sissepoole tunne ja ma muutun ka loominguliselt palju aktiivsemaks," rääkis ta. 

Ka loominguline elu kipub Nuudil liikuma perioodide kaupa, kuid kõik kogetu ja õpitu jäävad alatiseks teda saatma.

"Miski äratab mu tähelepanu, ma sukeldun sinna pea ees, püüan seda keelt tundma õppida ja see jääb minuga alatiseks. Kuigi ma oma praeguses kavas ei laula ühtegi regilaulu, siis ma olen sellest ikka läbi imbunud. Mul ei ole hierarhilist skaalat. Mingil eluhetkel on üks aspekt, mis kuidagi rohkem kõnetab, teisel eluetapil midagi muud. Need on kuidagi hästi läbi põimunud," rääkis Nuut.  

Oma loomingulisi käänakuid ei näe ta ka nii dramaatilistena kui näiteks kõrvaltvaatajad.

"Mulle tundub, et üldisemad lähenemised helile või rütmile on mul jäänud suures plaanis sarnaseks. Pigem, mida rohkem sa millegagi tegeled, seda sügavamale sa soovid minna, laiendada oma tööriistakasti, rohkem varjundeid ja värve otsida. See on ka põhjus, miks ma natuke ühele või teisele poole liigun." 

India raagadest eesti pärimusmuusikani 

Maarja Nuudi muusikuteekond algas klassikalise viiuli õppimisega Tallinna Muusikakeskkoolis ja sealt edasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Akadeemia jäi aga lõpetamata.

"Ma ei tundnud end seal hästi. Ma olen loomulikult tohutult tänulik selle hariduse eest ja mul on olnud väga head õpetajad, aga midagi minu sees otsis midagi veel sinna kõrvale," tunnistas muusik. 

Nuudi sõnul andis ka tema keha talle sellest märku. "Ma mängisin oma käed üle. Kui meie keha hakkab väga vastu võitlema sellele, mida me teeme, siis see on kindlasti ka märk sellest, et võib-olla see ei sobi meile või pole õiget viisi, kuidas selles raamistikus liikuda," arutles ta. 

Spontaanse mõtte ajel läks Nuut seega hoopis seitsmeks kuuks New Delhisse klassikalist Hindustani muusikat õppima.

"See pööras mu maailma täitsa pahupidi, sest puhttehniliselt pidin õppima pilli uuesti mängima, aga ka kogu lähenemise muusikale ja helile," rääkis Nuut, kuidas just Indias õppis ta esimest korda kuulama ja jõudis äratundmiseni, et see on midagi, millega ta päriselt tegeleda tahab. 

India raagadeni jõudis Nuut seega enne eesti pärimusmuusikat. Nii möödusid esimesed kuud Indias eri heliskaalasid tundma õppides kuniks hakati proovima improviseerimist.

"Mul tekkis akadeemilisest koolist tulnuna kohe improviseerimise paanika," meenutas Nuut, kes palus õpetajal endale panna kirja mõned reeglid, et ta saaks kodus harjutada, kuidas olla vaba. Selle peale palus meister Nuudil otsustada, et kas fraasid, mis ta talle ette mängib, sobivad helilaadilt või ei sobi. Kõigile küsimustele vastas Nuut õigesti.

"Ma olin kaks kuud teinud erinevaid harjutusi ja ta oli väga salapäraselt minus arendanud selle muusikalise keele tunnetuse, kuigi ma ei teadnud reeglitest midagi," jagas Nuut silmi avavat kogemust. 

Ka eesti pärimusmuusikas on tajul ja tunnetusel olululine roll. "Lihtsustatult võib öelda, et erinevad muusikastiilid on justkui erinevad keeled. Sa pead õppima kõigepealt natuke sõnavara, grammatikat. Pärimuslikus kultuuris antakse seda kõike edasi suuliselt, keegi ei seleta sulle neid asju, aga kui sa sellega pidevalt tegeled, siis sul areneb see tunnetus," lausus ta.

"Kui sa oled õppinud esmased oskused selgeks, siis ühel hetkel soovid sa paratamatult hakata ise rääkima. Meie räägime ka ühist keelt, aga sinul on omad viisid, kuidas mingisuguseid asju väljendada ja mul on omad viisid. See on huvitav pinge, et meil on küll ühine raamistik, aga mis vabadused meil seal sees siis on," rääkis muusik. 

Paeluv arusaamatus, õppimine ja õpetamine 

Indiast naastes astus Nuut Viljandi kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima. Vanu arhiivisalvestusi kuulates oli noor pärimusmuusik kuuldust väga üllatunud.

"See oli mulle ühest küljest hästi võõras ja samal ajal väga paeluv. Kui ma kuulen midagi, mida ma kohe ei mõista, siis see ongi minu jaoks paeluv," tõi Nuut välja enda jaoks veidra mänguviisi, rütmika, heliskaalad ja neis peitunud arusaamatud veerandtoonid. 

Regilaulu puhul on Nuudi sõnul väga ilus, kuidas selles on tunda läbi aja kujunenud erinevaid kihistusi. "Sinna on kogunenud nii palju kihte ja ma arvan, et seal on väga palju, mida me tegelikult ei mõista tänapäeval," sõnas ta. 

Regilaulu laulmine tekitab Nuudis alati ka teistsuguse meeleseisundi. "Ma olen justkui vahendaja rollis. See muusika ja tekstid on minust palju suuremad ja mul on võimalus selle sõiduki peale istuda ja kuhugi suunas hakata liikuma. See on selline aegadeülene kogemus." 

Kuigi Maarja Nuut võib end juba ammu nimetada heliloojaks, otsustas ta hiluti astuda EMTA-s klassikalise muusika kompositsiooni magistrantuuri.

"Mulle on alati meeldinud õppida erinevaid asju. Kui ma hakkasin pärimusmuusikaga tegelema, siis ma püüdsin sihikindlalt unustada kõike, mida ma olin kokku korjanud kooliharidusega, et sellest vabaneda. Nüüd mul on tunne, et võiks värskendada taaskord teadmiseid." 

Nuut on olnud ka ise muusikaõpetajana tegev, tegelenud õpilastega tudengitest algkooli lasteni välja. "See on tohutult toitev ja inspireeriv. Lapsed on nii vahetud, avatud ja mängulised. See on hästi tore meeldetuletus." 

Õpetajana on Nuudi sõnul tema esmaseks ülesandeks pakkuda rõõmu, arendada loovust ja kuulamisoskust. Ühiskonna valupunktidele mõeldes tunneb Nuudi, et õpetajatöö on suurepärane võimalus, kuidas inimestele läbi muusika ja vaikuse õpetada kuulamist.

"See õpetab omakorda märkamist, detaile, õpetab suhte loomist maailma ja keskkonnaga, kus me oleme ja see võiks luua viljaka pinnase, et siin maailmas hakkama saada," sõnas ta. 

Laste tähelepanu hoidmises ei näe Nuut raskust, kui läheneda õppetööle läbi mängu.

"Lastele tohutult meeldivad sellised mängud, kus nad istuvad maas, silmad on kinni ja keegi käib pisikese pulga või kellukesega ringi. Siis nad kuulavad, kuidas heli liigub ja ühel hetkel, kui sa tunned, et see heli tuleb sinu juurde, siis sa võid silmad lahti teha, võtad ise pulga ja liigud ringi." 

Selliseid mänge soovitab Nuut ka täiskasvanutele. Üht harjutust meeldib Nuudile teha pidevalt ka endal.

"Kui ma reisin uutesse kohtadesse, siis ma valin mõne koha, kus ma lihtsalt kuulan kogu seda keskkonda enda ümber ja püüan mitte kõigele kohe nime panna. Me kipume hästi kiiresti registreerima kogu infot, seega püüan lihtsalt jälgida." 

Pärimuslikud lood valmistavad ette 

Pärimusse on tihti kätketud ka hirmsad või rasked lood. Inimesel on neist palju õppida.

"Need lood räägivad maailmast meie ümber. Nii nagu elus, on ilusamaid ja koledamaid asju. Ma arvan, et lood annavad meile võimaluse kuskil teinekord ära käia või tutvuda olukorraga, mis võib meie teele elus hiljem sattuda. Kui me selle enda kujutluses läbi elame, siis on meil hiljem lihtsam millegagi hakkama saada," rääkis Nuut. 

Ühe näitena tõi muusik välja surma temaatika ja märkis, et tänapäeval ollakse üsna võõrandunud sellest, kuidas inimese lahkudes temaga hüvasti jätta.

"Vanasti oli see inimene samas toas, lapsed olid ümber. Palju elutervem oli selle elu ja surma ringi läbi elamine ja tajumine. Samamoodi on nende lugudega." 

Helikeskkonnad ja paigasuhe 

Oma kodukohas ja ka mujal salvestab Nuut end ümbritsevaid helimaastikke. "Mõni inimene peab päevikut ja kirjutab mõtteid üles, minu päevik ongi helikeskkondade talletamine. Ma ei salvesta ainult oma kodukohas, vaid käin mujalgi ringi ja püüan põnevaid helisid," rääkis ta.

Salvestatud helisid kasutab muusik oma loomingus, kuid salvestamise praktika on tema jaoks eelkõige ka protsessuaalne tegevus ja aitab luua mingisuguse paigaga suhet. Mikrofoni ja kõrvaklappidega mingis keskkonnas viibimine võimendab kogetut.

"Ma kuulen iga pisikest krõpsu, mu tähelepanu on hoopis teistsugune. Sa lood paigaga hoopis teistsuguse suhte, märkad detaile," rääkis ta. 

Nuudile meeldib jälgida ka sama kohta pikema aja jooksul, näiteks, kuidas kõlab vaikus erinevatel aastaaegadel. Samamoodi uurib ta linnaruumis liikudes, kuidas akustika tema ümber muutub.

"Muusika ja helid on olnud minu jaoks hästi ruumilised. Kui ma kuulen muusikat, siis ma tajun üldiselt tekstuure, ruume. Liikudes keskkonnas ringi ja kuulates, muutuvad need erinevad akustikad, peegeldused ja helid ruumiliseks kogemuseks." 

Helide salvestamine pakub vahel ka sügavamaid kogemusi. Oma perekonna 19. sajandi lõpust pärit talukohta remontides sattus Nuut sootuks eriliste häälteni. Vana talumaja oli siis kistud luudeni paljaks, alles olid vanad palkseinad ja katus peal. Väljas oli suur torm.

"Kuidagi läks tuule koridor läbi vana maja ja pani katuse vahelt ja palkide juurest maja vappuma. Need hääled olid täiesti ebamaised. Võtsin oma salvestaja, peitsin katuse alla ja unustasin päris tükiks ajaks sinna. Mõni päev hiljem ma kuulasin seda. Ma tundsin, kuidas need vanad palkseinad, mis on seal nii pikalt olnud, tormis end häälekalt väljendasid. See tekitas hästi tugeva kohalolu ja juurte tunde. Kuigi helimaailm oli tume, siis mingil põhjusel mul tekkis turvatunne," meenutas Nuut. 

"Nüüd, kus maja on renoveeritud, palkseinad on krohvi alla peidetud, siis teadmine, et minu ümber on vana maja, mis selles tormis mürises ja lõgises, on tekitanud kindlustunde. Tajusin ka seda, et kuigi ma olin aastaid varem tegelenud pärimuskultuuriga, siis esimest korda elus tekkis mul sügavam suhe selle kohaga kus ma olen, miks ma siin olen ja kes ma olen." 

Elektroonika poeesia 

Oma loomingus kasutab Nuut palju elektroonikat. Ka elektrooniline heli võib tema sõnul olla väga poeetiline.

"Kui akustiline heli tekib, siis see tekib ja kaob, selles on väga suur võlu. Elektrooniliselt mingit heli kinni püüdes on mul võimalus sinna naasta ja kuulata, mida see veel mulle pakub. Elektrooniline heli on põnev, sest ta hägustab piiri reaalse ja jälje vahel, et kas see, mida ma kuulen on päris või see on selle mingisugune muu kehastus. Elektroonika võimaldab nihestada, muundada, seda võib kasutada väga peenelt," rääkis ta. 

Nuudi põhiline instrument elektroonikat kasutades on modulaarsüntesaator, mis tähendab, et ta loob heli algusest peale ise.

"On ostsillaator, kus ma valin, milline see helilaine on. Siis ma saadan ta filtrisse, kus ma valin, missugused sagedused sealt kostavad, kui pikk see heli on. See õpetas minu jaoks veelgi detailsemat kuulmist ja lähenemist. Ma näen elektroonikat väga orgaanilisena, minu meelest ei pea see üldse olema tehniline." 

Ühes helis võib seega olla peidus terve maailm. Soodumus seda maailma tajuda oli Nuudil juba lapsest peale.

"Kui maal vanaemal seinakell tiksus, siis ma võisin seda ikka pikalt kuulata, sest selles tiksus oli võimalik leida nii palju rütmilisi motiive ja mustreid kuigi kell tiksus kogu aeg samamoodi. Minu peas oli suur maailm loodud."

Ka Indias veedetud aeg õpetas väga palju. "Mul oli ülesanne ühelt helilt kõrvalheli peale libiseda kõige kiiremini 60 sekundi jooksul. Ma mäletan väga neid õpetussõnu, et igas helis võib peituda terve maailma. Ma absoluutselt olen seda meelt." 

See ei tähenda, et Nuudi muusika oleks alati väga minimalistlik. "Tegelikult ma väga armastan dünaamikat ja arvan, et eriti, kui ma kirjutan mingit terviklikku asja, siis mulle väga meeldib mängida selle dünaamika ja pingega. Ühel hetkel on midagi väga minimaalset ja teine hetk võib kõik plahvatada." 

Maailmakuulsa briti-saksa helilooja ja muusiku Max Richteriga ristus Nuudi tee küllaltki ootamatult. Kuna Nuudi ja Hendrik Kaljujärve esimese duoplaadi "Muunduja" andis välja Inglise plaadifirma, kes teadis hästi ka Max Richterit, jõudis see plaat ka tema kätte.

"See avaldas talle sügavat muljet, mille järel otsis ta ka "Une meeles" albumi üles. Kaks aastat tagasi sain ma tõepoolest kirja, et ta on oma naisega loonud Inglismaal maale kunstifarmi, kus nad ise töötavad, kus on maailmatasemel stuudio, kuhu nad aeg-ajalt kutsuvad erinevaid muusikuid või kirjanikke," rääkis Nuut, kuidas ka tema Richteri kutse pälvis. 

Oma loomingus lähtub Nuut aga eelkõige enda sisetungidest. "Kui ma teen muusikat ja lähen lavale, siis mul on väga hea meel, kui sellel on kuulajaid, aga loomeprotsessi algus või miks ma midagi teen ei alga sellest. Mul on mingil põhjusel vaja ise kuidagi midagi otsida ja väljendada. Mõnikord näkkab ja on kuulajaid, aga on olnud ka olukordi, kus ei ole üldse kuulajaid ja keegi ei saa üldse aru miks ma seda parasjagu teen," muigas ta. 

Kultuurisoovitus. "Tänase saate peale tagasi vaadates ütleks nii, et kuna me rääkisime kuulamisest, siis on üks raamat, kust on väga mõnus seda teekonda alustada. Selleks on Pauline Oliverose "Deep Listening". Kui raamatut üldse kuidagi lugeda ei soovi, siis võib tõepoolest proovida seda sama harjutust, et lähed ühel päeval õue, istud pargipingile maha, paned silmad kinni ja kuulad, mis su ümber toimub ilma sellele näppu peale panemata." 

"Liivast juukseid kammides" esitust saab kuulata Klassikaraadios.