Arvustus. Esteetilisi pilte elust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lavastus
Lavastus "Anne lahkub Annelinnast" Tartu Uues Teatris. Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

"Anne lahkub Annelinnast"

Tartu Uus Teater

Autor-lavastaja Ivar Põllu

Laval Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi

Kunstnik Kristiina Põllu

Valguskujundaja Rene Liivamägi

Esietendus 22. veebruaril

Tartu Uue Teatri uuslavastust "Anne lahkub Annelinnast" vaatama minnes ei tasuks seada ootusi kergeks teatriõhtuks, mis mõjub argimurede vahel lihtsa meelelahutusena. Mõtteainet pakkuv lugu mehest (Märt Avandi) ja naisest (Maarja Mitt-Pichen) ning nende sidemest on sügavamõtteline ja vajab keskendumist, mis aga ei tähenda, et selles ei leiduks humoorikaid hetki. Tegijate ilmselt irooniaga žanrilt nostalgiavabaks draamaks nimetatud lavatöö vaatab sisse kahe inimese ellu, kus üks soovib kättemaksu ja teine lepitust.

Lavastus on ühes paneelmajas sisse suuminud ühte konkreetsesse korterisse, kus elab mees, kelle identiteet ja suhe teda külastava naisega on esmalt hägune. Algul tundub, et Märt Avandi kehastatud mees võib olla Maarja Mitt-Picheni tegelasele abikaasa, isa või lihtsalt üks võõras, keda ta kunagi telekast imetles. Nende omavaheline tõukumine ja teineteise vastandamine – mees-naine, tark-rumal, edukas-läbipõlenud – viib lõpuks tõdemuseni, et võib-olla ei olegi nad nii erinevad kui nad arvavad või soovivad. Loo puänti siinkohal ära rääkimata võib öelda, et sündmustik keerleb teineteisele tahtliku või tahtmatu haigettegemise ümber, mis kummalegi tegelikult rahuldust ei paku.

Saali astudes tõmbab tähelepanu lavakonstruktsioon, mis Tartu Uue Teatri väikest musta kasti veelgi kahandab, kuid samas tavalisest huvitavamaks karplavaks muudab. Vineerkonstruktsioon, mille keskel seisab redel ning mida ümbritseb ridamisi prožektoreid, on ühelt poolt kõle ja isikupäratu, kuid teisalt tekitab loo seisukohast sobivalt müstilise ning pisut ulmelise atmosfääri. Lisaks ei saanud sisenedes märkamata jätta tugevat viirukilõhna, mis esmalt hinge korraks kinni võttis. Selle seos loo või atmosfääri loomisega jäi aga veidi arusaamatuks.

Lavastus koosneb reast eraldi piltidest, mis seatud visuaalselt esteetilisse vormi. Stoppkaadritena mõjuvad stseenid tekitavad soovi otsida välja kaamera, sest kunstilise väärtusega pilte saaks teha hulganisti. Esteetilisust aitab lisaks lavakujundusele luua Rene Liivamäe valguskujundus, mis üksikute valgusvihkude ja oranži kumaga teeb lavastuse õhustiku salapäraseks.

Samas jätavad stoppkaadrid lavastuse staatiliseks. Tühi lavaruum ei paku tegevuse seisukohast just palju varieeruvust, mis tähendab, et esile tõuseb dialoog kahe tegelase vahel. See omakorda tähendab aga, et kui vaatajal hetkekski keskendumine kaob, on raske loo kulgu uuesti sisse elada. Kuna lugu avaneb järk-järgult, võib juhtuda, et tähelepanematusest jääb mõni detail vahele, mis mõjutab lõpuks kogu tervikust arusaamist. Minule avanes lavastus näiteks alles teisel vaatamisel, kuna lõpplahendust teades oli sündmuste kulgu lihtsam jälgida.

Staatilisuse põnevaks mängimine ongi näitlejatele keerulisim väljakutse, kuna loo seisukohast on hädavajalik hoida vaataja tähelepanu. Teisalt on teatav seisakulisus ilmselt taotluslik, kuna lugu jutustab ühes magalarajooni paneelmaja korteris toimuvast. Pealtnäha igapäevamuresid ja suhteid käsitlev lavastus paneb mõtlema, et me ümber elab tuhandeid võõraid inimesi, kes meid otse ei mõjuta, kuid kel on oma argitoimetused ja suhtepuntrad. Seda mõttekäiku kirjeldades meenub ingliskeelne väljend sonder, mis defineerib tunde, kui tekib arusaam, et su ümber elab tohutult inimesi, kelle elu on sama keerukas ja nüansirohke nagu su enda oma.

Just sonder'i-mõistet silmas pidades võiks selle korteri kõrvale, peale või alla konstrueerida mõne järgmise sarnase kuubiku, kus tegutseksid mingid teised tegelased oma murede ja rõõmudega. Seda mõtet innustab lavastuse helikujundus, mis arusaamatu jutuvada, koera haukumise ja suvalise kopsimisega annab märku, et laval oleva loo ümber käib ka muu elu, mille vaataja saab ise juurde mõelda. Nõnda kortereid meenutavaid kuubikuid teineteise kõrvale ritta seades saakski läbilõike ühest paneelmaja keerukast elust tervikuna.  

Enam visuaalile rõhku panev lavastus pole küll vilgas sündmustest pakatav vaatemäng, kuid väärib sellegipoolest süvenemist. Ümbritsevate inimeste, kuid samas ka oma elu ja suhete peale mõtlema panev lavastus pakub esteetilist pildiseeriat meenutava jadana nii lepitust kui kättemaksu, milleni jõutakse (nagu ikka) tänu armastusele.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: