Arvustus. Eestlane vaatab tegelikkusele silma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rein Raud.
Rein Raud. Autor/allikas: Ave Maria Mõistlik / CC BY-SA 3.0

"Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid"

koostanud Rein Raud

Salv(aja), 2019

136 lk

"Aga seal, kus ühed nägid abstraktsiooni, nägid teised tõde." – Albert Camus, "Katk"

Ma pean tunnistama, et ükski raamat pole mind pikka aega nii väga masendanud. Tegemist on kogutud-valitud artiklitega viimaste aastate eesti ajakirjandusest, mille on kokku pannud Rein Raud. Ta on välja otsinud olulisimad kirjutised, mis arutlevad selle üle, kuidas me maailma näeme ja mõistame, kas ühiskondlik arusaam millestki on konstruktsioon, ning kas see on siis kuidagi vähem päris. Siin kirjutavad haritud, intellektuaalide ja arvamusliidritena (sellest eriomasest mõistest räägib järelsõnas ka Mikko Lagerspetz) tuntud ning tunnustatud inimesed.

Tekstid voolavad, poleemika on tuline. Aga lõpptulemuseks ei tekki mitte arusaam tolle vaidluse sügavamast sisust või olemusest, vaid mõistmine, et olemegi lõhkise küna ees: intellektuaalselt oleme uppunud netikommentaariumisse, kus mõni arutleja püüab kommenteerida ja vaielda ning teemat jätkata, aga mõni ajab lihtsalt oma rida ja agendat. Tulemus on see, et too pisike raamat on küll vajalik ajastudokument, aga mõjub tülgastavalt ja väsitavalt. Huvitav, kas meelega on kirjastuse nimi raamatu sees "Salv" (nagu too varumise paik või nagu haavale määritav palsam), aga kaanel "Salvaja"?

Võib-olla on mu meeleseisund muidugi väär ja see raamat ei näita midagi muud peale selle, et väga suuri teemasid ei anna lõpuni vaielda. Või et mõni kaasvestleja jääb jäärapäiselt enda juurde ega kuulagi kunagi teiste argumente. Või vähemasti ei tunnista, et teistel oleks üldse mingeid aruteluväärilisi argumente.

Muidugi olen ma ka erapoolik kirjutaja. Näen küll protsessi ühiskonnas ringlevana, st meie ettekujutused ja konstruktsioonid reaalsusest mõjutavad nähtusi ning objekte väljaspool me mõistust ja sõnavara ning vastupidi. See protsess on lakkamatu. Ütleme, et populism on pidevalt ühiskonnas olemas, aga seda mõistet loobitakse ringi nagu kuuma kartulit ning see muutub vastavalt vaataja seisukohale. Mõni üksik on nii küüniline (või aus?) nagu üks praegustest ministritest, kes noorpoliitikuna on öelnud: "Ma ei tarbi propagandat, ma toodan seda!". Ühesõnaga, populism on olemas ja päris asi ning see muutub vastavalt sellele, kuidas me teda vaatame ja uurime ning kuidas me arutame-vaidleme. Ka selle järgi, kelle käes on parajasti võim või hääletoru (või mõlemad). See on ainult üks lihtne näide, aga umbes selliseid küsimusi siin raamatus vaetakse.

Vahutav viha

"Seetõttu heitlevadki erinevad tegelikkuse konstrueerimise viisid meediaväljal kogu aeg omavahel. Milline neist peale jääb, võib omakorda otsustada sündmuste edasise käigu, näiteks valijate poolehoiu poliitikutele, kes on suutnud end kujutada nende huvide esindajatena. Nagu meie libauudisteajastu on osutanud, pole selline kartus põhjendamatu," ütleb Rein Raud saatesõnas (lk 9). Sellega loob ta mängulaua. Ta muidugi annab endale tõenäoliselt aru, et sõna "libauudis" kasutatakse meelega väga sageli julmalt vastupidises tähenduses: Uute Uudiste lugeja jaoks on Eesti Päevaleht libatribüün (ja UU on nt minu jaoks võltsmeediamasin), sellesse pole parata; FOX-i vaatajad elavad justkui inimesed kunagi Kesktelevisiooni mõjuväljas, kuigi ise nad vaatavad asjale täpselt vastupidi.

Kui nüüd asja juurde minna, siis Lauri Vahtre toob konstruktsiooni-teemale lähenedes eraldi kohe välja "rahvuse, rassi ja soo" (lk 13), mis võib mõjuda püha kolmainsusena, aga kui lähemalt vaadata, siis on tegemist retoorilise võttega. Kolm väga erinevat nähtust, täiesti eri alustel püsivat kategooriat on ühte põimitud, seega sarnastatud ja samastatud.

Muide, n-tähega sõnad (naine/naiselikkus ja neeger) paistavad olevat Vahtre lemmikud, neid kordab ta koos ja paaris vähemasti kahes oma kolmest sellesse kogumikku valitud esseest (valija on muidugi Raud!). Sellega näitab ta oma rõhuasetust ja seda, mõistete puhul teda konstrueerimise-mõte enim häirib. "Naine" või "neeger" on siis head näited tegelikkuse-konstrueerituse suhte demonstreerimiseks. Vahtre muidugi seisab tõeluse, reaalsuse eest, neil sõnadel on tema jaoks reaalsuses kindel vaste, need pole konstruktsioonid, ülesehituslikud üldistused.

Aga miks mitte vaagida nt sõnade ja konstruktsioonide tähendusvälju huvitava, hinnanguliselt üsna servast serva kulgeva jada "patrioot-rahvuslane-natsionalist-nats" põhjal? Seegi oleks ju põnev ja mahuks samasse vaidlusruumi. Ühisosad, hallid üleminekutsoonid jne?

Vahtre astub kogumiku autoreist enim ja meelsamini üles ka sihilike viltulugemiste või ületõlgendamistega. Ta toob demagoogilisi näiteid nt läheneva auto eluohtlikust väärtõlgendamisest kaugenevana või hernesupi tõlgendamisest šampoonina (seda tuleb siis mõista vist nii, et n-sõnad asuvad samas kategoorias). Või siis, kui ta küll tsiteerib Rauda, aga ei tahagi ega kavatsegi mõista Raua tehtud eristusi tõe, teadmise ja uskumuse vahel (lk 104–105), st tegelikult ta keeldub diskussioonist, sest tema jaoks seda polegi. Kogu vaidluse, milles ta millegipärast siiski tulise tõerüütlina kaasa lööb, kustutab "tõe suhtelisuse dogma mõttetus" (lk 15).

Üks eeldusi, millega konstrueerituse põhimõttelised, ilmakorda konservatiivsemalt seiravad arutlejad paistavad lähenevat, on see, et konstruktsioon kui selline on midagi, mida polegi. Kui nt ma ütlen, et patriarhaat kui võimumudel on konstruktsioon, siis ma nagu väidaks, et seda polegi. Samas tajun ma täiesti reaalselt patriarhaalse korra rasket lasumist me ühiskonnal.

Ei aita ka rahulik-tasakaalukas seletus, nagu Aet Annistil: "... sotsiaalse konstruktsiooni aluseks võib, aga ei pruugi olla suhe reaalsusega, mis ei tähenda, nagu oleks antud teooria eelduseks reaalsuse puudumine" (lk 22).

Mõni tahab kakelda kaklemise pärast ja kuulata vaid oma mõtteid ning sõnu – ma tean seda tunnet, olen vahel samasugune! Näitlikustan, konstrueerin säärase lause – kibestunud ja ühiskonnas ebastabiilsele sümboolsele positsioonile jäänud vanamehenässi Vahtre verbaalset sisutühja vaenuvahtu (järgnevalt minu esiletõsted Vahtre tekstist) on kõigi teiste autorite kõrval lihtsalt raske lugeda: "Viimasel ajal sotsiaalkonstruktivismi ümber MIILANUD SÕNASÕDA on muu hulgas ilmsiks toonud, kui KANDILISTE KAIGASTEGA on valmis väitlusse astuma ka KÕIGE KÕRGEMALT TITULEERITUD humanitaarid" (lk 55). Ma saan muidugi aru – nauding on kogu aeg torgata ja ära (salve) panna: nt sõnaühendid "kultuurivaenulik agit-prop" (teise ajaloolase, kolleegi Marek Tamme väljaütlemiste kohta), "pseudofilosoofilised veiderdused", "tänapäeva hungveipinid" (lk 108). Lõpuks jääb Vahtre meelde just nende väljenditega. Need haagivad end tema enda paradigmasse, muutuvad temaks endaks. Mis see agit-prop ja hungveipinlus muu on, kui et endast erineva, vastase sildistamine ja mahatampimine.

Mis kuradi mõttekäik see on?! Vahtre: "Populaarkultuur korrutab: "Me tahame ISE kogeda! Me tahame ISE teada saada! Ärge määrige meile kaela valmis tõdesid! Me tahame OMA peaga mõelda!" Mis kõlab imehästi kokku pseudofilosoofide väljamõelduga: inimene loob iseennast" (lk 106). Kust ta selle võtab, millisest popkultuurist ta räägib? Eesti Laulust või? Ja kas ta koos Mart Laariga nõukogudeliku ajalookirjutuse vastu astudes ka leidis, et ise ei tasu ikka midagi mõelda ega luua, las laseme sel leninlikul luual edasi pühkida?

Jah, temaga võib leppida järgmise osas: "Tuleks end vaadata ilma roosade prillideta. Inimene on vaid miljonite aastatega kollektiivselt loodud õhuke kultuurikiht (seega: mitte väga tähenduslik ja lõpuni paikapidav, kergesti mahapestav? – JR), isiklikult omandatu omakorda selle kihi imeõhuke marrasnahk" (lk 106). 

Kõik me loeme teiste mõtteid!

Muidugi, torkeid tuleb ka Raualt: "Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis" (lk 64). Ta ei taha siin tunnistada või välja näidata, et vastase, Vahtre eesmärk ei olegi mõista, vaid demagoogiliselt-ideoloogiliselt tümaks teha igasugune kahtlane mõte või väide. Raud torkab, aga ei lepi teadmisega, et vastasel polegi plaanis temaga samal pinnal ja ausate võtetega võitlusse, vabandust, vaidlusse asuda.

Muide, Raud püüab läbi raamatu tasakaalukas olla, valida hästi sõnu ja fraase, aga ma pole sugugi kindel, et juhuslikult öeldud lause "Näiteks ei oska ükski muu elusolend moodustada eitavaid lauseid ega väljendada ettekujutusi üleloomulikkusest" (lk 110) on omal kohal ning ei alusta hoopiski torkena uut vaidlust. Loomad, kõrgemad loomad, väljendavad eitust vägagi selgesti (kas just lause kujul, kuigi inimahvid on õppinud viipekeelt ning vaalade kommunikatsioon on keeruline jne), ja mina ei julgeks küll öelda midagi ahvide, ronkade ega delfiinide või isegi kasside või koerte kogemuste kohta üleloomulikkusega. Minu jaoks oleks ülbe ja antropotsentristlik väita, et neil see puudub.

Nagu see Raua juhuslikuna mõjuv ja justkui tõestamist mittevajav lause või väide, on kogu raamatu plaanis üsna oluline seegi, et konstruktivismi-vastased toovad pidevalt näiteid, kuidas-mida konstruktivistid justkui arvavad. Nad jutustavad seda ümber viiteid ja arvajaid välja toomata – kas või Facebookist või mõnest kommentaariumist leiaks noid ju kindlasti – ja lisavad iseenesestmõistetavaid tõdesid. Maarja Vaino (ja ka Tiit Kärner) läheb isegi seda demagoogilist rada, et ütleb "Asjatundjate hinnangul läheb selleks (ühe kultuuri traditsioonide ja rituaalide ülevõtmiseks – JR) aega vähemalt mõne põlvkonna jagu".

Vaino väide, et "kombeid, traditsioone ja rituaale on üsna võimatu elus hoida pikema aja vältel teoreetilise konstruktsioonina" (lk 35) on ehk suures plaanis õigegi, aga kogu diskussiooni teadlik väärtõlgendus – kust võtab ta, et kultuur on teoreetiline konstruktsioon? See on ikkagi üsnagi praktiline ja tegelik, muidugi pikaajaline protsess!

Tiit Kärner tõlgendab meid aga bioloogiliste robotitena, jätmata ruumi absurditunnetusele ja loovusele. Ta viib kõik säilimismehhanismi peale nagu oleks talle õunapuu all Darwin pähe kukkunud. Kärneri järeldused on mulle kogunisti hirmutavalt deklaratiivsed, nt: "Sallimatus kultuurilise fenomenina tuleneb kultuuri emotsioonipõhisest, väärtuselisest iseloomust ning on kultuuride püsivuse alussambaks (Lévi-Strauss 2010:106). Katse totaalse sallivuse abil ühte jalga kolmest maha saagida tähendab kultuuri hävitamist üldse ja näitab, et need inimesed ei tea, mida nad teevad" (lk 101). Kärner teeb siin Rein Rauaga sama eksituse – vastased teavad küll, mida nad teevad. Teavad vägagi hästi. Vaidlus käib meil aga selle üle, kas nad teavad ja teevad seda ikkagi parimas usus, et nii on üdini õige ning inimkonna ja rahvuse kestmise seisukohast vaadates vajalik. Või pahatahtlikkusest ja inimvaenulikkusest nagu vastaspool näib oletavat ilmselt mõlemalt lahingujoone poolelt vaadates, kuigi vähemasti siin raamatus paistab üks pool oma arutlustes vähe mõõdukam, teoreetilisem ja vähem ründav. Äkki see on viga? Jätta leninlikud võtted täiesti vastaspoolele? Isegi Väikevend uuris emalt, kes oli arvanud, et kividega loopimine ei ole hea mõte, et millega siis veel – kividega on ikka kõige parem!

Ka Kärner toob mängu kolme põlvkonna mõõdupuu kultuurimuutuseks, andmata head viidet (peale selle, et nii kaua kestab mälu): me teame väga hästi, et maailmas on arengu- ja muutusehüpped olnud palju suuremad palju lühema aja jooksul. Kujutate ette nt karantiiniseisundit aastal 1995 või koguni 1990? Ja nüüd praegu? On erinevus selge? Muutus on olnud tohutu, peadpööritav, olemuslik. Identiteediallikadki (nii sisulised kui materiaalsed kandjad) on teise(nenu)d: lapsed suures jaos maailmast kasvavad virtuaalruumis, pidades seda täiesti loomulikuks. Ning praegune eriolukord süvendab seda. Kus on need kolm põlvkonda? Mina sain endale esimese elektronpostiaadressi aastal 1997. Kas see pole kultuurimuutus, mis on võrreldav tööstusrevolutsiooni või reformatsiooniga?

Kas me mõistame kultuurigi sarnaselt?

Peeter Espak astub ka üles mõttelugejana, sarnaselt Vainole ja Vahtrele loeb ta vestluspartneri mõtteid, sõnastab neid parema puudumisel ise: "Küll esitletakse rahvust meile kui Saksa rahvusromantismi käigus tekitatud rumalat ja iganenud poliitilist instrumenti, mida polegi päriselt kunagi olemas olnud. /---/ Mitte, et kokkukuuluvustunne oleks olnud keeleline, ideeline või tulenev kasvõi ühisest arusaamast muusikasse ja kõrgkultuuri, vaid ikka eelkõige ja ainult kellegi kurja võimuambitsiooni saavutamiseks" (Lk 27).

"Ühine arusaam muusikasse ja kõrgkultuuri" on säärane ambivalentne asi, mille üle võibki vaidlema jääda. Me justkui eeldame, et see on olemas, aga järjest keerulisem on toda ühisosa leida: kas ma eksin, kui ma ütlen, et elusam-rahutum kultuuri osa, tänane uus teater, nüüdisluule, eestikeelne räpp jne on eesti kultuuri kaalukese ja olemise mõõdupuu? Ma ei taha nii prokrustilist sammu siiski ette võtta, et "kui sa tänapäeva eesti luulet ei tunne, siis ega sa õige eestlane ikka pole" – sest paraku pole see ka päris lõpuni õige.

Tõnu Viik küll toob mängu kasulikud mõisted kultuur- ja kodanikurahvuslus. "... subjektiivne kohustus riigile alluda (subjekti sisemine kultuurrahvuslus) kattub riigi eksistentsi objektiivse mõttega (riigi staatuse saanud kultuurrahvuslus), ehk tekib järgmine tautoloogiline ring: meie riigile tuleb alluda sellepärast, et sellele allumine on meie riigi iseomane ja algupärane mõte. Või siis sama asi pisut harjumuspärasemas sõnastuses: eesti rahvuskultuuri sisuks on lojaalsus Eesti riigile, sest Eesti riik on aegade algusest olnud meie rahvuskultuuri igatsetuim eesmärk" (lk 84, viimast mõtet tuleb siis tõlgendada tagasiulatuvalt ka aega, kui riigi kontseptsioon sellisena meie mõeldavatel esivanematel veel puudus) – see on säärane mõttemäng, mis kutsub arutama ka asjade (ja ka konstrueeritud/konstrueerunud asjade) pühaduse, sisima põhjuslikkuse üle.

Mis loom on konstruktsioon?

Rein Raud tegeleb läbivalt ikkagi tolle teoreetilise aspektiga, ja see on tänuväärne. Eks see olegi ju Raua koostatud koguteos – temalt on siin raamatus koguni viis teksti (Vahtrelt siis kolm, ülejäänutelt igalt üks). Aro Velmet avab vast enim Bergeri ja Luckmanni ka maakeeli ilmunud – justkui vaidluse teoreetiliseks aluseks oleva – töö "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus" tausta (tõlkes on siinkohal meelega välditud sõna "konstruktsioon"): "... sotsiaalse konstruktsiooni teooria ei ole nende jaoks mitte relv ühiskondliku korra õõnestamiseks, vaid just nimelt vahend selle korra võimalikkuse selgitamiseks" (lk 44).

Mihkel Kunnus seletab oma – enda kohta vägagi rahulikus – sõnavõtus ära olulisima: ei võitlegi meie traditsionalistid-konservatiivid ühe vana hää teooriaga, vaid kuskil ühiskondliku mõttelahingu valupunktides esile purskuvate väidetega, näiteks toob ta enese väljaviskamise Facebook'i-grupist "Virginia Woolf sind ei karda", mil ta nimetas inimõigusi "hilisuusaegseks õhtumaist päritolu sotsiaalseks konstruktsiooniks" (lk 51). Selle kõrval tasub veel esile tõsta, et end muidu vaos hoidev Kunnus kasutab ka siiski üht isiklik-inimlikku torget, nimetades Mikk Pärnitsat "vägisi pükstesse topitud üldinimeseks" (lk 53), aga selle juurde naaseme allpool.

Mõõdukaid autoreid on raamatus siiski omajagu: Martin Ehala, mu vana õpetaja, kaine-tasakaalukus, tervemõistuslik (selles kontekstis vast ohtlik sõna) arutlus läks mulle korda: "Samas on ilmselge, et sugupoolte, rasside ja etniliste rühmade põhistatus objektiivses reaalsuses on mitu korda nõrgem kui gravitatsiooni või muude füüsikaliste nähtuste puhul, sest bioloogiliste nähtuste puhul on tegemist statistiliste, mitte absoluutsete seaduspärasustega. Näiteks on meeste keskmine pikkus suurem kui naiste keskmine pikkus, kuid ometigi pole kõik mehed kaugeltki pikemad kui kõik naised" (lk 69).

Ja väga oluline on märgata meie ühiskonna teatavate iseenesestmõistetavuste haprust, nende "iseenesestmõistetavuste" (nt üldised inimõigused) kadumine ei võta katastroofiolukorras või vägivaldsete ühiskonnapöörete puhul kindlasti aega Vaino või Kändleri nõutavad kolm põlvkonda, aga nendeni tagasironimine (nt NSVL-i vms riigimonstrumi või autoritaarse korra kokkuvarisemine) võib küll rohkemgi aega nõuda.

Ehala: "Ameerika revolutsiooni hüüdlause, et kõik inimesed on loodud võrdsena, on moraaliprintsiip, mitte empiiriline tõsiasi: inimesed sünnivad väga ebavõrdsena niihästi bioloogiliste funktsioonide kui ka kehaliste ja vaimsete võimete poolest ja lisaks annavad veel suure osa oma geneetilisest pärandusest koos elu jooksul kogunenud varandusega oma lastele edasi" (lk 72).

N-tähega sõnadest

Nii Kunnus kui Raud tsiteerivad raamatus "vägisi pükstesse topitud üldinimest": "Praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö toksiline, mis ei lase inimestel ennast avastada ja sunnibki ta kultuuripuuri".

Kas patriarhaadi ja/või matriarhaadi tegelikkust saab küsimärgi alla panna? Ei, need on kehtivad korrad, me saame tuua nii ajaloolisi kui tänaseid näiteid mõlemast. Et patriarhaat on "surnud ja iganenud", on muidugi vale väide. Ehk ongi ta iganenud, aga ikkagi väga elus, tuline ning võitlusvalmis. Muidu polnuks meil sellegi bukleti tarvis võtta Vahtre lookesi, eks?

Martin Ehala: "Võtmeküsimus on siin see, kas soo kui sotsiaalse konstruktsiooni muutmise (või muutumise) puhul on meil tegu lihtsalt moe vaheldumisega, mille üle võib imestada, aga ei peaks muretsema" (lk 70).

Küsimus, mis on põletavalt raamatust kõrvale jäänud, ja teadlikult ka ühiskondlikus diskussioonis kahel poolel rindejoont eri põhjustel tõrjutud, on see, et lisaks bioloogilisele soole on olemas veel 'soorollid', kus mõiste juba ise sisaldab mängulist elementi – "roll" – ning veel hoopis eraldi asi, 'seksuaalsus', millel ei pruugi ka alati olla ühist osa bioloogilise sooga (selle tõestuseks on jumala loomaias nt bonobod, hüäänid, delfiinid, koerad jne).

Ühesõnaga, kurb, et aastaid hiljem peame ikka tagasi minema selliste alustekstide juurde, nagu (eesti keeleski leitav) Toril Moi "Feministlik, naissoost ja naiselik".

Ehala, muide, ei mõista konstruktsioone ei hukka ega kiida heaks, ta leiab, et ühiskonna seisukohalt peame me kaaluma, st saame endale kaalu, sest ühiskond võib olla konstruktsioonina täpselt sama reaalne nagu gravitatsioon (kui me ei ole kaalutus olukorras).

Muide, ühe remargi ma teen siin, tolle teise Vahtre lemmik n-sõna kohta: tolles uusšovinistlikus mõttelaadis, mida Vahtre esindab, on koos tüütu ja kohati suhteliselt ebameeldiva "poliitilise korrektsusega" prügikasti visatud ka viisakus, mis oli üks eestlase tunnuseid ja enesemääratlus kogu Nõukogude aja: me eristusime lääneliku, kultuurse, viisaka, härrasmeheliku, eestiaegse käitumise poolest. Kas nüüd, kui oleme vabad, tahame olla mölakad? Me saame aru, et sõber on Georgiast, sest talle ei meeldi, kui öeldakse Gruusia. Me saame aru, et saamid ei taha olla laplased, et inuitid ei taha olla eskimod, noh, nagu me ise ei taha alati olla matsid. Nagu naistele ei kõlba üldjuhul öelda eit ning raamatukogutöötajaid ei pea tädideks kutsuma ning mitte iga auto kallal nokitsev või õlut rüüpav mees pole jorss või tross. Kas selles kontekstis on sõna 'neeger' mittekasutamine poliitkorrektsus või inimlik viisakus?

*

Sõber Lauri Vahtre muidugi ütleb, et me ei tegele sugugi eneseloomisega, et identiteediotsingud ja eneseehitamine on inimkultuuri ja rahvuse n-ö tasuta kaasaanne (tasuta ainult selles osas, et oled selle siis ikkagi eluaeg võlgu?). Siiski mõtlen ma enese kui eestlase teadliku konstrueerimise või loomise-ehitamise peale, mis toimus minu peas (vara)teismelisena 1990. aastatel (olen sündinud 1979 ja nägin kurjuseriiki õnneks vaid tosin aastat, sellest piisas igaveseks).

Rein Raud: "Kui aga ühiskond nõuab inimestelt enda pidevat allasurumist üldiste huvide nimel, nagu seda tegi "Kommunismiehitaja moraalikoodeks", siis ei saa sellist inimkooslust enam vabaks nimetada. Olen esimese poole oma elust selliselt konstrueeritud ühiskonnas elanud ega tahaks kuidagi uuesti millessegi sarnasesse sattuda. Ma ei räägi siin ju vabadusest takistamatult ja teiste arvel erurõõme nautida, vaid õigusest valida eneseteostuseks endale sobivaim viis" (lk 79).

Võib-olla eksin ma selles enesevaatluses samuti ja see on ise takkajärele toimunud loomine-loojutustamine mu peas, aga umbes nii võiks tollast noore inimese maailma kirjeldada. Need sammud lõid mu jaoks arusaama eestlasest kui sellisest, milline ta on (ja milline olen/peaksin olema mina) eestlasena. Ma teen seda lühidalt ja näitlikult, püüdes protsesse kirjeldada, lisaks kitsendan valikusõela praegu ainult kolmele seigale, kuigi ilmselge, et see teema vääriks raamatut ning sadu punkte.

1) Esimene samm oli vaimse vabaduse saavutamine, hirmu puudumine, kõrvale lükkamine: Nõukogude Liit rajanes inimese hirmul, tasase häälega kõnelemisel, tegelike vaadete varjamisel, tehislikult loodud (täiesti reaalsel, reaalsete tagajärgedega) ohutundel. Mäletan vanemate inimeste hirmu (see killuke on saadud seega kogemusega, päranduseks ja eestluse osana). Me kõik tajusime materiaalset kitsikust, aga sellest kohutavam oli igal juhul vaimne ahtus. St esmalt on eestlane orienteeritud vaimsele vabadusele, isemõtlemisele ja ilma hirmuta elamisele. Sellele pani aluse ka kogu kirjandus, mida me tollal lugeda ahmisime ja Läänest juurde hankisime: kõik, mis ei olnud Lenini teosed ja lõhnas vabaduse järele. Kasvasin rokenrollpoeetidega, pungi ja bluusiga.

2) 1980. aasate lõpul läksid kõik kirikusse, pea kogu rahvas. See oli mu teismeea üks saatev mõte: kirik oli ju midagi keelatut, temas peitus selles vabaduse-aura, sära. Tõsi, sellega on raskem: kui 1989–1990. aastatel pöördus suur osa rahvast kiriku poole, siis 1990. aasate lõpuks eelistati kirikutele kaubatempleid. Eestlastest sai uurimuste järgi üks usukaugemaid rahvaid maailmas (tõsi, me hakkasime armastama horoskoope, tarokaarte jne); ka mina kaugenesin kirikust, kuigi usklikuks pean end tänini. Aga see (usk, lunastust toov sõna, inimlikkusekuulutus) oli selge indikaator, vabaduselõhn, suur osa mu elust. Tänases kirikus on seda palju alles, nii kirikuõpetajate kui koguduse liikmete seas, kuigi kirik on ametlikult siiski teinud ka õnnetuid avaldusi ning seisnud peaaegu et kristlike põhimõtete vastu. Kas siis nii nagu ma neid Uue Testamendi põhjal eneses konstrueerinud olen või nagu need "päriselt" on?

3) Novembris 1991, just peale Eesti vabanemist, suri Freddie Mercury, esimene suur Lääne staar, kelle surm ka "Aktuaalse kaamera" uudistes maha hõigati. See mõjus lõikavalt. Olin 12-aastane, alles ta muusikat leidnud/leidmas. See tundus tohutult ebaõiglane. Nagu katkestus, äralõige millestki, mille just kätte olin võidelnud või võitnud. Noore kristlasena mind tollal veidi häiris, et ta homo oli, aga siiski ainult veidi, sest tõtt-öelda on kristliku õpetuse sisu ja olemus hoopis mujal kui homoseksuaalsusega võitlemises.

Ja tulemus või tagajärg? Sellest kõigest (ja paljust enamast) panin ma enese jaoks kokku, et eestlane kui ise ajaloos alati rõhutu, on igal juhul nõrgema, allasurutu poolt seisev vaba olend, kes ei laseks ühelegi ühiskonnaliikmele liiga teha, kes igal juhul võitleb nonde n-ö inimõiguste ja isikuvabaduste eest, seisab vähimate poolel. Sellele kihile lisandus hilisteismelisena mu kogemus noore kunstnikuna: sügav veendumus, et tänase elusa kultuuri loomine ja jälgimine ongi eestlaseks olemise alus: osaledes tänases ägedamas kultuuriprotsessis oled sa osaline kultuuri elushoidmises. St et laulupidu on ka äge ja oluline, märgiline sündmus, aga see ei ole sugugi kogu eesti kultuur või isegi selle kese. Elususe mõõdupuu asub kuskil mujal. Nõnda sain ma eestluse enda jaoks kokku, pärandatuna, läbi eelmiste põlvede kogemuste jagamise, lugemise ja uue loomise (see uus, muidugi, nõjatus vanale).

Kas see on mu jaoks konstruktsioon? Ma võin seda analüüsida nii, aga ma tunnen, et see on pigem reaalsus, milles ma tegutsen. Vaimne reaalsus, millel on füüsilised vormid ja viisid.

Tõnu Viik: "Keele ja kultuuri elujõulisus on pöördvõrdeline tema võimega unifitseerida, ühtlustada ja mobiliseerida indiviide rahvuseks või mõneks teiseks "meie-ks". Kui selline ühtsus tekib, esindab see tegelikult alati ainult ühte osa kogukonnast ja muutub ideoloogiliseks tähistusmasinaks, mis asub looma eristusi "meie" ja "nende" ning siis "meie" ja "mitte päris meie" (sisevaenlased) vahel. Aga tähendusloomet võimaldava struktuurina jätab kultuur (sarnaselt keelega) loodud tähenduste sisu täiesti vabaks. Eesti kultuur on selliste omadustega nii kaua, kuni ta on tähendusloome vahend ja mitte rahvuslikku eneseteadvust tootev tähistusmasin" (lk 93).

Kui hakata tõmbama "õige eestlase piire" ja jätta ukse taha või kodanikuna võrdsetest vabadustest ilma nt eesti oma sotsialistid, homoseksuaalid, võitlevad feministid, naised, kes valivad mittesünnitamise või üksikemaduse vahel, tumedanahalisena sündinud eestlased või kohalikud venelased, kes osalevad eestikeelses kultuuriruumis, siis mis meile alles jääb? Kas üks tõeliselt puhas eesti rahvuskehand või väike väljasurev rahvaklomp? Igal juhul on selline välistav, prokrustiline (sängile inimest parajaks lõikav või venitav) tegevus justnimelt konstrueerimine, sest loomulikul teel saavutame palju kirjuma-elavama pildi. Olgugi, et seegi on vaid üks võimalik pilt paljudest.

Üks tuttav, võitlev rahvuslane ja vana poksitreener, ütleb kogu aeg: kuni su küla veel elab, elad sina ka! Aga kui see küla tõmbab liivale niiiii palju jooni, milline on õige külaelanik ja kuhu kasti ta peab mahtuma? Lõpuks jäävad kastipiirid liiga paljudele ahtaks.

Meie olukord ja aegruum paistab praegu muutuvat jälle sundkiirendatud tempos. Me näeme alles lähikuudel, kas ja kuidas muutuvad me olemise struktuurid ning raamid. Üks on selge, et mõnda aega elame kitsamalt ühes ruumis koos (eraldi!). Kas see tähendab, et peame vaatama ligimest avatumalt ja leppivamalt nagu ta on, või nõudma temalt hoopis reastumist mingi keskmise järgi? Igasugustel hinnangutel ja määratlemistel on reaalsed tagajärjed. Ja tulemused. Ma ei räägi karantiinireeglite järgimisest, eks: teistega arvestamine on alati inimlik.

Kuidas teadmised tekivad

Mikko Lagerspetz on kirjutanud raamatule tasakaaluka saatesõna, kus ta ütleb olulisima sotsiaalkonstruktivismi kohta lühidalt ära (Raud, Annist ja Velmet teevad seda juba küll ka varem, raamatu sees): "... tegemist on teadmistesotsioloogilise, mitte ontoloogilise teooriaga. Teooria räägib sellest, kuidas teadmised ühiskonnas tekivad, mitte sellest, mis on või mida pole olemas. Lähtepunktiks on tõdemus, et me tajume kõike olemasolevat läbi keele ja kultuuri prisma" (lk 121).

Jah, kui kergema tooniga lõpetada, siis selles mõttes ei tahaks olla 21. sajandi valge mehe nahas, kes satub relvastatud amatsoonide hõimu keskele seletama soorolli kui sellise essentsiaalset olemust ...

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: