Arvustus. Kolm tartlast suure T-ga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mart Kivastik
Mart Kivastik Autor/allikas: Urmas Vadi

Mart Kivastik "Taevatrepp"

Väike Öömuusika 2019

Urmas Vadi "Elu mõttetusest"

Kolm Tarka 2019

Indrek Hirv " Ratsuritäht"

Ilmamaa (ilmub 2020)

Mida iganes lamemeedia ei pröökaks, need kolm tartlast ei lähe elumängus allikatest eemale. Kõrget kunsti ei sünnita otstarve. Kuulsuse pärast, preemiaraha eest või festivali reisirahaks ruunatud sõnasepp ei taipa iial, et otstarve tapab kunsti eos. Kuigi võidakse ju kogu hingest ihaleda Aotähte, näitab too neile nagu piilujaile keelt, sest südames valemajakas plingib.  

Vadi, Kivastik ja Hirv vestavad Tartu inimestest nagu ämblikust seinal - tark, kõrgtööd harrastav võrgudisainer. 

Häirimatu aristokraat-asotsiaal Indrek Hirv pole kunagi saanud ainsatki kultuuripreemiat. Tema 30. luulekogu jätkab Emajõe igavikus, üle Kivisilla varemete voolava vee, Jaani kirku kellade ja Toomemäe hakkide kõlavärvi sättimist saledasse stroofi. Sõna settib Jaan Tõnissoni tuvidest täissitutud kuju kohal, katusekambri sängis. Poeedi pealaele langeb lumi kui tähti võõramaa taevasse lööb sõjasulase tulekivi. 

Aga päike, südapäevane, paistab hingekaevu põhja heledaks - järjest vähem on jumala armust luuletava poeedi pulss mõõdetav ajaga. Kes tunnevad puude juurtes ära Toomemäe veenid, märkavad, kuis surnud lind kukub raagus elupuult, otsides, kellele veel laulda. Hirv mäletab tähti, vanu asju ja kadunud vaateid,  tema inimesed põgenevad üksindusse, hall aeg jätkub ärevusega…

Tartu kinnisvaramaakler kurdab kurba saatust: klantskortereid ei taha keegi, küprokkuut kõrrepõllul tolmab kõledas tuules. Kliendid tahavad vaid maamaju metsatukas väikse aialapiga järve kaldal ja asfaltteega. Pikendame peenraid ja püstitame korstnaid!

Muheda naeratusega Urmas Vadi uitab Karlova kroonikuna, märgates sumeda elu mõttetul näol kauni kujuga kurde.

Vaiksete puumajade keskel söövad rästad kirsse ja keegi asjalik on paigaldanud lõugava linnupeleti. Nad kogunevad Rahu ja Vaikuse tänava nurgale nagu varjud, neid on kümme, kõigil haamrid peos, ainult paar maja edasi elav Tõnu ei leia haamrit koli seest ja võtab torutangid.

Kadri käis komandeeringus, teda viidi kohtadesse, kuhu turist ei satu, et näidata päriselu:

"Mulle see küll kuidagi päris ei tundunud."

Naabrid kolisid sisse ja võtsid minisea: oi kui nunnu, oi kui armas. Aga siis, kui seale anti peretütrega sama nimi, enam nii tore ei olnudki. Vadil tuleb kogu aeg justkui nutt peale, tegelikult ei tule. Ta jätkab muigavas sõbralikkuses, ei praali ega osuta nagu Mihkel Mutt oma kogumikus "Elu mõttest", ei ladusta sõnu ritta eimillestki nagu Kaus või Õnnepalu. Tartus aeg on ikka uus, ainult vana kell   Peeter Ilusa "Vanas vaksalis" lahendab Remsu ja Johnny B õllesaalivaidluse, kumb Filoloogi Sirje kirjutab paremaid sonette. Luulearstid võtavad uue sanga ja suruvad kõrva vastu kirjaneitsi kopse: esimene Sirje on parem, kuna tema jalad on nagu kärumehe käsivarred.  

Vadi jätab Tõnu bussist maha, leiab elu naljakamas pooles, et võinuks ka kogu aeg vetsus sõita, kuna ülikool on tellinud endale kuulsa ühe munaga külalisprofessori, kes räägib vilunult isegi siis, kui ta parasjagu ei mõtle. Korteris, kus üks naine end akna all igal õhtul voodilina sisse keerab, elab ka mees, keda Vadi ei näe. Ühel päeval saladus katkeb, nende pilgud kohtuvad. Tõnu avab akna, päike tõuseb -- korraga on hea ja kerge, vaid hetkeks tekkis loll mõte, et äkki me oleme surnud. Aga see mõte tekkis vaid korraks ja edasi oli kohe jälle hea olla.

Tuhanded inglased, austraallased ja ameeriklased trügivad poriste autodega Riia mäest üles, kahuritest mööda, et pesta oma plekist armsamaid Carwash I, Carwash II, Carwash III ja Carwash IV tulikirjade all. Nende vuntse silub Barbershop ja kulmukarvu kitkub Browbar, keha poleerib Lemon ja Corsa Gym, lapseootel naised tungevad Kidszone'i ja BabyCity pudipõllede keskel. Meidintsaina semmib kadaklusega Emavee puuinglissit puredes.

Kivastiku ajaränd ruttab tagasi Päeva tänavale, kallaku lõpus seisab kollane kaljapütt. Kolmeteistaastase poisi õnn on see, kui pole ujumislaagrit, kui saab vedeleda aknalaual ja vahtida aias päevitamas Kadi ja Jaaku. Mustad juuksed läikisid päikeses, ülalt aknast paistsid nad sarnased, ehkki üks oli poiss ja teine tüdruk, sama kõhnad, mõlemad suitsetasid, Kadi avas korraks vist rinnahoidja paelagi. Tallinna pakk vedeles sinisel tekil. Plaat sai otsa ning Jaak ronis läbi akna tuppa, UU tundis kohe ära Procol Harumi: osa õnnest. Alt laiad püksid ja kuluvast teksariidest tagi oli unelmate tipp.

Mees hüüdnimega Rich Jack From Tarbatu tegi mullegi esimesed teksad kirjaga "Head Pyxid".

Kivastiku põimlaused "Taevatrepis" lendavad 40 aasta taha ja ette. Ikka väntab ta jalgrattal läbi Päeva tänava veidi räämas aia ainsa sõbra, vana sureva kunstniku Georgi juurde, kelles tunnevad tartlased ära laagrist tagasi jõudnud, ainsa pallaslasena "põuasinist" maalida oskava Lembit Saartsi. Nüüd juba igavalt keskealise, ehitusfirma eelarvestaja ja korraliku pereisanda katse ära rääkida ihaldatud ujumistreener Anneli läheb luhta nagu Madis Kõivulgi, nagu ka aeg selles hästi tempereeritud äärelinna elus.

Kivastik näeb uuesti Georgi. Ootamatult haarab ammu surnud sõber tal tugevalt käest:

""Vaata sinna, kas näed? Kas tunned, kuidas aeg tormab sulle vastu, kas tunned?"

Nali sai otsa. Aeg liikus üha kiiremini. On asju, mis ei kao, kui elu pöörane kiirus surub silmad kinni. Tundub, nagu hüppaks Toomemäe kõrgelt Emavette - hing saab otsa, viimase vaevaga tõused pinnale, ahmima elu

"Pea vastu!" hüüab igavesti elus kunstnik."

Kivastik sai jälle hingata ning kimas jalgrattaga Promenaadi Viie poole.

Kolm Tartu kirjanikku Vadi, Hirv ja Kivastik -- igaüks eri nurgast, on paljukannatanud Emajõelinna hingearstid, nad võtavad mantli seljast,  tungimaks meelevirgelt ebahaige linna saladustesse. Neid ei koti üleilmsuse ränkus, "olematus, mis ju võib kah olemas olla": keegi tunneb ära Tartu vaimu Alliksaare?

Las kuskil rannikuäärses kaubalinnas ollakse koos ja koogutatakse kaeblikult kaelu – meil orjanduslikus Lõunas oma asi ajada.  

Miski ikka elab, kasvõi krambid jalas, sel kaunil katkuaja kevadel.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: