Eesti metal-muusikal pole kunagi läinud nii hästi kui praegu, usuvad raskemuusika eksperdid. Põhjus võib olla see, et metal-bändid on aegade algusest olnud kokkuhoidev seltskond.

"Hirmsat rivaliteeti bändide vahel ei olnud, võib-olla stiiliti küll," meenutas Jan "Mop" Berkovitch ja tõdes, et näiteks tigedamad bändid vaatasid Terminaatori peale, mis tol ajal loeti ikka ka hevibändide hulka, veidi viltu. "Aga pärast kontserti mindi sõbralikult kas siis õlut või veidi hiljem Royalit jooma, ei mingit küsimust."

"See oli ikka oma skeene, tol ajal võisid sa tänaval ära tunda, et see on metali-mees, see on punkar, see on mingi Depechi-mees," kinnitas Marek "Cram" Piliste ja tõi välja, et kunagi sai välimuse järgi aru, kes mida kuulab. "Isegi metali sees sa võisid aru saada, et see kuulab Iron Maidenit ja see kuulab Venomit." 

"Peaaegu igas korralikus koolis oli tegelikult oma bänd, kes ühel või teisel ajahetkel üritas hevi teha," nentis Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loog ja lisas, et tema jaoks oli Eesti metali absoluutne läbimurre 1990. aastate alguses, kui ilmus Showeri debüütkassett. "Eesti metalil ei ole kunagi nii hästi läinud kui praegu, peaaegu kõigis žanrites on bände, keda on võimalik ka välismaalastele näidata."

Kuigi paljud üritasid ka tol ajal piire ületada, siis paraku osutus see keeruliseks, kui mitte öelda võimatuks missiooniks. "Ega neid väga välismaale ei jõudnud, kui siin võib-olla välja jätta Agressor, kes jõudis ju ennekõike Venemaale, Nõukogude liidu varemetele," rääkis Berkovitch.