Marten Vill: Eesti popmuusikas on loomemajanduse ajastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marten Vill
Marten Vill Autor/allikas: artisti Twitter

Agent M-ist tuntud muusik Marten Vill on loonud uue projekti Kristallsputnik, mille lipukiri on "alternative groovy meditation music in astral harmony". Ta räägib Mart Niinestele muuhulgas sellest, mis muutus muusikute jaoks Tallinn Music Weeki tulekuga ja et "7 vapra" taolisest saatest on puudus.

Sisenesid levimuusikasse omal viisteist aastat tagasi poplaulukirjutaja-bändimehena. Kristallsputnik on loomingust mis su tuntuks toona tegi üsna erinev. Milline on olnud su helikeele areng viimase kümne aasta jooksul, ja miks?

Käesoleval aktiveerumishooajal olen möödaminnes ka oma senist kraami parasjagu kuulanud ja tegelikult mulle just tundus, et ei olegi nii erinev kui kümme ja natuke rohkem aastat tagasi. Ütleks isegi, et peamised komponendid ja viis, kuidas ma mingi loo esimesest segasest kitarrikäigust natuke kuulatavama salvestuseni jõuan, on ikka täitsa samaks jäänud.

Küll aga on ajaga vahetunud inimesed, kellega koos on seda kõike tehtud ja eks see jätab ka lõpptulemusele oma varjundi - eelkõige siis sellest sõltuvalt on pinnale pääsenud rohkem kas mu õrnakoelisem pool või midagi mürarikkamat. Eks lähedasemad ja mõned veel, kes mu vahepealse rännakuga rohkem tuttavad teavad üsnagi hästi, et peale Agenti liikusin ma Luna Vulgarise ja Kiviussiga märksa süngemakõlalisema rifirocki rajale, mis kõnetas ehk hoopis teistsugust kuulajat. Tegelikult enda vaates on kõik need veidi eripalgelised faasid ühel või teisel kujul juba algusest saati mul nö. ootel vinnas olnud. Kuna ma aga siiamaani salvestan kõike ise, siis vähemalt tahaks loota, et mõni asi tuleb praegu ka paremini välja kui siis.

Aga mis puutub helikeele paigutumist, siis ilmselgelt on see vähemalt selle raja puhul popi poole kaldu. Samas on see kindlasti osututi, mis ei püsi paigal ja hakkab siin lähiajal veel igasugu võnkeid ja vigureid tegema.

Mis teeb instrumentaalkompsitsioonide loomise sinu jaoks nii paeluvaks, kui palju erineb see protsess ühe hea refrääniga poplaulu kirjutamisest?

Ega ta eriti palju erinegi - vokaal on minu jaoks olnud alati pigem üks instrumentidest, millel on minu jaoks olulisem kõla või see atmosfäär, mille ta tekitab. Ma tean, et väga paljud kuulavad eriti õhinal lüürikat ja millist sõnumit see endas peidab, kui minuni jõuab see tihtipeale märksa hiljem. Küll aga hindan ma seda enam neid lauljaid, kelle hääl mõjub mulle samal moel kui näiteks mõni lemmikkitarrist - puhtalt juba oma värvi ja olemusega. Kuna aga laul mu enda tugevaim külg just ei ole, siis see ei ole kunagi esimene "ehituskivi" millega arvestada. Iroonilisel kombel ma "Light Activity" loos muidugi just ise natuke häälitsen ka.

Sinu varasema loomingu ja karjääriga seostub naisvokaal, miks puudub see Kristallsputnikust?

Naislauljatega tunnen ma end tõesti kõige mugavamalt - mingil sisemisel ajendil kujutan ma seda enda lugudes ka kõige selgemalt ette. Paljud meeshääled või siis lausa enamus teist on kuidagi triviaalsed või piinlikudki ja kui see mulje kord tekib, siis sinna ta jääbki.

Naisvokaal aga puudub praegu täitsa selgel põhjusel - meil oli ju pikalt eriolukord ja pandeemia ja kuidas ma siis saan riskida vältimatute kontaktidega. Nimelt said mõlemad lood ja videod valmis siin viimase kahe kuuga, mis on minu kohta ikka rekordiliselt ruttu.

Aga tegelikult ei ole ma päris sellises vormis varem muusikat teinud ka ja see annab mulle eriti vabad käed proovida ehk midagi sellist, mida ma täna veel päriselt ette ei kujutagi. Kui aga tekib taas võimalus proovida mõne lauljannaga, kes seda kõike täiendab, siis hea meelega. See võib juhtuda kas või homme.

Mis on nime Kristallsputnik taga, mingi retrofuturistlik ihalus?

Absoluutselt, seda ei hakka varjamagi. Mulle on alati meeldinud vanad ulmefilmid- ja raamatud, 1970-80. aastate vahetuse ajastu õhustik, mis seondub Kraftwerki, Queeni, roheliste kandiliste tähtedega arvutiekraanil, terve seina katvate süntesaatorite sätendavate diskopallide ja Roger Moore'i bondifilmidega. See bändinimi võtab selle kõik lausa ideaalselt ja vaid kahe sõnaga kokku.

Omal ajal olid bändiga Eesti pool-käsitöö muusikavideoskeene üks pioneere. Kuidas on video tegemine ja video roll muusika juures sinu jaoks ajas muutunud?

Videod mulle tõesti väga meeldivad ja on endiselt tähtsad. "Light Activity" video on täitsa ise tehtud jah - täpsemalt siis üks eriline neiu aitas mind ka päris palju. Oli üks vihmane õhtu - paar tundi filmimist ja siis veel paar õhtut lõikumist ja komponeerimist.

Tõsi, vahepealsel ajal ma neid ise pole väga teinud - nüüd ja praegu ei ole isegi päris kindel, et miks küll. Võibolla oli see ka omamoodi pohmell, kuna aega see ju ikkagi võtab parasjagu.

Kuskil 2010. aastaks juhtus minu meelest midagi ka Eesti muusikaga - kadus Eesti MTV ja palju muid väljundeid. Tuli TMW ning uut tüüpi loomemajanduse ajastu, mis toimis lihtsalt kuidagi teistmoodi. Tehniline latt, eelarved ja kõik muu, et üldse eetrikõlbulik olla läks ka kindlasti teisele tasemele. Täna ja siin tunnen ma aga, et video võiks taas olla puhtalt kunstniku eneseväljendus, viibimine hetkes - olenemata mingitest välistest piirangutest ja ootustest. Ütlen ausalt, et videosi võiks palju rohkem olla. Ja midagi sellist, nagu "7 vaprat" on ka väga puudu - väga paljudel bändidel puudub oma nägu üldse ja väga paljud head videod lihtsalt ei jõuda inimesteni.

Tavapärane küsimus lõpetuseks - kas ja millal saab kontserti ja plaati?

Kui ma siin midagi kokku lubaks, siis ilmselt luiskaks. Samas tunnistan, et Kristallsputniku kirjadega vinüül oleks üks imeilus ketas, mis kõlaks ka lausa imeliselt - panid just mõtte pähe.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: