Loe katkendit Neil Taylori teosest "Eesti ajalugu" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Briti kirjanik Neil Taylor.
Briti kirjanik Neil Taylor. Autor/allikas: SCANPIX / PM / PEETER LANGOVITS

Lauri Liiders tõlkis eesti keelde ning Rahva Raamatu kirjastus andis välja Neil Taylori 2018. aastal inglise keeles esmailmunud teose "Eesti ajalugu". Avaldame teosest lühikese katkendi.

Millisena näeb meie rahva lugu välismaalane, kes loeb ingliskeelset Eesti ajalugu? Inglismaa, USA ja Kanada ajalooraamatute riiulil seisab koos maailma suurriikide ajalooga uhkelt ka teos, mis käsitleb ajalugu: "Estonia: a Modern History", mille on kirjutanud Neil Taylor. Autor on kaardistanud Eesti pikka ja rasket teed praeguse külluseajani, milleni jõudmiseks tuli üle elada ligi tuhat aastat okupatsiooni taanlaste, rootslaste, sakslaste ja venelaste võimu all.

"Viimane Eesti ajalugu, mis Suurbritannias avaldati, pärineb John Hampden Jacksoni sulest. Selle esmatrükk ilmus 1941. aastal, teine trükk 1948. Ta kirjutas seal "Vene okupatsioonist, mille lõppu ei oska keegi ennustada," ning kirjeldas detailselt eestlaste tollast rasket olukorda. Jackson elas kuni aastani 1966, kuid rohkem ta Eestist ei kirjutanud, vahest ka seetõttu, et tema arust polnud midagi uut öelda, kuna Nõukogude süsteem üritas end seal üha otsusekindlamalt kehtestada. Kuni aastani 1960 puudus välismaalastel võimalus Eestisse reisida ning ka edaspidi lubati neid harva Tallinnast kaugemale," räägib autor Neil Taylor.

Katkend:

Vapsid

Wall Streeti börsikrahh 1929. aasta oktoobris mõjutas enamiku Euroopa riikide poliitikat ja Eesti polnud erand. Toormehinnad langesid, Ühendkuningriik ja Saksamaa kehtestasid impordipiiranguid, mille tulemusena Eesti import- ja eksportkaubandus kaotas 60 protsenti oma senisest väärtusest. Probleemi süvendas seegi, et Ühendkuningriik loobus 1931. aastal kullastandardist, mis viis naelsterlingi väärtuse kukkumiseni, aga Eesti kroon oli sellega seotud. Selle tulemusena alanes ka Eesti pangareservide väärtus.

Aastatel 1924–1934 oli Eestil lausa kuusteist erinevat valitsust, kõik mitmest väiksemast erakonnast koosnevad koalitsioonid. Õnneks mingeid suuremaid poliitikamuutusi tollal ei toimunud, kuid asjade selline käik viis siiski sääraste organisatsioonide esiletõusuni, mis toetasid autoritaarsemaid platvorme – sama juhtus paljudes teisteski Euroopa riikides.

Majandussündmuste tõttu hakkas veteranide ühing vabadussõjalaste liit (ehk vapsid) nüüd aktiivsemalt poliitikas osalema. Varem olid vabadussõja veteranid lihtsalt kohalikul tasandil seltskondlikke kokkusaamisi korraldanud. Nad toetasid väiksemat parlamenti ega olnud rahul üheteistkümne erakonnaga, mis seni riigikogusse kuulusid. Paljud neist jäänuks riigikogust välja, kui selle kohtade arvu saja pealt viiekümneni oleks vähendatud. Vapside jaoks oli veel tähtsam presidendi otsevalimine. Lihtne oleks vapse fašistideks nimetada, mida nende vastased tihti tegidki, ning seostada neid paljude tolleaegse Euroopa liikumistega, kelle puhul see silt vahest kehtiks. Kuid see oleks suur lihtsustus, võiks isegi öelda, et selline kirjeldus on täiesti ebatäpne, erinevalt Läti Pērkonkrustsist või Soome lapualaste liikumisest. Vapsidel leidus linnades toetajaid kõikides ühiskonnaklassides ning rassism ei mänginud selles mingit rolli. Vapsid ei soovinud parlamenti kaotada, küll aga selle võimu piirata, ning samas anda suurima häältearvuga erakonnale rohkem võimu, et nii riigikogu stabiilsust suurendada.

Vapsid ei pälvinud suurt toetust neljal peamisel põhjusel. Ühe nõrkuse poolest meenutasid nad kommuniste: vapsidel oli vähe pakkuda talupoegadele, kes olid baltisaksa mõisnikelt äravõetud maa juba kätte saanud ega hoolinud seega suuremat neist pidevalt muutuvatest parlamendikoalitsioonidest, millest ükski neid ei ohustanud. Kuna 60 protsenti rahvastikust – miljonist 600 000 – elas maal, ei lasknud nende poliitilised eelistused Eestil kalduda rängalt vasakule ega paremale, mis päästis nii Pätsi kui Tõnissoni karjääri, hävitades aga vapside juhi August Sirgi oma. Liikumisel puudus ka karismaatiline liider. Kuigi nad lähenesid kindral Laidonerile, kes oli sõjaväeline ülemjuhataja suurema osa iseseisvusaastatest, ei löönud tema ustavus Pätsile kõikuma, ning ta tegi selgeks, et Führerprinzip ei lähe talle korda. Kolmandaks kavaldasid Päts ja Tõnisson nad lihtsalt üle, seda nii poliitiliselt Tallinnas kui ka avaliku arvamuse silmis. Viimaks ei peetud kommunismi enam ohuks, kuna 1924. aasta detsembri riigipööre kukkus ju läbi, seega too paljude Euroopa parempoolsete poliitiliste parteide toetamise põhjus ei omanud Eestis mingit kaalu. Kaheksatunnine tööpäev, kohustuslik tervisekindlustus ja palgaline puhkus hakkasid Eestis kehtima just "kodanliku" valitsuse ajal.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: