Kui ei teaks, et viimased paar kuud on kinod olnud suletud ning seal pole liikunud ühtki hingelistki, siis ei oskakski seda kuidagi kahtlustada. 2. juuni ennelõunal Artise trepist üles sammudes ei paista küll midagi teistmoodi olevat. Kino fuajees liiguvad ringi üksikud inimesed, ainsaks erinevuseks on ehk vaid see, et piletimüügileti ette on paigutatud klaassein. Muidu on aga Artis nagu Artis ikka: vaikne, kodune ja rahulik.

Kinosaalis on samuti kõik tavapärane. Napilt kümmekond inimest, kes on tulnud Prantsuse filmi "Meie kaks" vaatama, istuvad üksteisest parajal kaugusel ning igale reale on mahtunud maksimaalselt kaks inimest. Pole kriiskavaid punaseid eralduslinte ega suuri hoiatussilte, lihtsalt saali müüakse vähem pileteid. Tõsi, enne treilereid võis kinoekraanil näha juhiseid, kuidas peaks kinos käituma. Soovitati käsi desinfitseerida ning tarbida vaid kino kohvikust kaasa ostetud kaupu, ent see on ka kõik.

Kui oled juba aastaid harjunud iganädalaselt kinos käima, siis ega paari kuuga neid kombeid naljalt ei muuda. Mingil hetkel keset seanssi taban end mõttelt, et olen sellega juba jälle harjunud. Arvasin, et esimest korda kinno – või ükskõik millisesse kultuuri- või meelelahutusasutusse minnes – tunnen taaskohtumise värinat või ehk isegi pisut hirmu, et appi-appi, mis nüüd saab. Midagi sellist üllatuslikult pole. Pimedas kinosaalis lösutamine on nii meeldivalt normaalne ja harjumuspärane, justkui polekski vahepeal midagi juhtunud.

Pärast seanssi kinnitavad ukse taga kaks vanaprouat, et ootasid kinno minekut väga ning tulid sinna suurima hea meelega. Mingit hirmu nende silmis ei paistnud, pigem lahkusid nad saalist tõepoolest rõõmsa tujuga. Just sellisel moel, vaikselt ja rahulikult, võikski sellest keerulisest olukorrast uuesti väljuda. Ei ole vaja sajuti Noblessneri sadamasse veini jooma minna või Telliskivis üksteise seljas rüseleda. Proovime teha näo, et kõik on jälle tavapärane, aga hoiame ikka üksteist ja järgime reegleid. Kinos on see igati võimalik, julgen kinnitada.