21. sajandi 50 olulist romaani. Julian Barnes ja Chika Unigwe ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Julian Barnes
Julian Barnes Autor/allikas: HeadRead

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Julian Barnes

"Kui on lõpp"

Inglise keeles 2011 ("The Sense of an Ending")
eesti keeles 2013, tõlkinud Aet Varik

164 lk

 

Mõistatuslik suhtedraama 

Kui ühe soliidsema stereotüübi kohaselt on kirjanik natuke vanem ülikonnaga härrasmees, nagu võisime omal ajal näha pikas reas keeleklasside seintel (sõltumata sellest, kas mõni neist oli tegelikult pidevas depressioonis, äärmine kuivik või hoopis playboyst joodik) , siis inglise kirjanik Julian Barnes (snd 1946) vastab väliselt sellele esmasele kirjeldusele üsna hästi. Ühtlasi on ta käesoleva nimekirja viimane inglise vanahärra – tegu pole küll veel väljasureva liigiga, ent maailmakirjanduses on nende tähtsus siiski oluliselt kahanenud.

Julian Barnes sündis prantsuse keele õpetajate peres ning õppis Oxfordi mainekas Magdalene´i kolledžis filoloogiat. Mõnda aega töötas ta Oxfordi sõnaraamatu leksikograafina, hakkas siis kirjutama kultuuriajakirjadele kirjandus- ning telekriitikat. Kirjanikuna alustas Barnes 1980ndate algul kahes liinis. Barnes avaldas 1980 Londoni äärelinnast pärit ja ajutiselt Prantsusmaal õppiva peategelasega debüütromaani "Metroland", milles on teatud autobiograafilisi elemente. Samal ajal ilmus tal aga ka varjunime Dan Kavanagh all krimiromaan biseksuaalsest detektiivist Duffyst. Selles sarjas ilmus 1980ndatel kokku neli raamatut, aga need said võrdlemisi kehva tagasiside ja Barnesi enda sõnul oli ta esimese raamatu kirjutanud kokku vähem kui kahe nädalaga.

Barnesi läbimurdeteoseks sai 1984. aastal ilmunud "Flaubert´i papagoi", mis jutustab Gustave Flaubert´i elust, armastustest ja loomingust läbi Prantsusmaal kirjaniku papagoi topist otsiva inglise vanahärra fragmentaarsete juhtumiste. Järgmine suuremat tähelepanu saanud teos oli 1989 ilmunud "Maailma ajalugu 10 ½ peatükis", mis on tegelikult erinevate ajaloosündmustega seotud novellide kogu (midagi sarnast Tokarczuki raamatuga "Rändajad", aga märksa napim), kus näiteks üks lugu põhineb Tallinnaski käinud ja peast segi läinud USA astronaudi James Irwini elul, kes NASAst kinga sai ja hakkas Araratil Noa laeva otsima.

Sajandivahetuseks jõudis Barnes oma nime all avaldada üheksa romaani ning neis kujunes välja juba üsna kindel käekiri – tihtipeale esineb vormilist trikitamist ja erinevate vaatepunktidega mängimist, märksõnadest korduvad inimene ja ajalugu, napid iseloomustused ja head lugemust eeldavad nüansid, paikadest tavapärasest rohkem Prantsusmaa. Paljusõnalisuse asemel on Barnesi romaanid enamasti pigem õhemapoolsed, nii mõnegi puhul jääb hägusaks piir romaani ja jutustuse või esseistika vahel.

Sissejuhatuseks Barnesi teoste juurde on parim ette võtta just "Maailma ajalugu 10 ½ peatükis" või talle Man Bookeri preemia toonud üheteistkümnes romaan "Kui on lõpp" (2011), mis on kirjaniku selle sajandi raamatutest kõige tuntum. Ülesehituselt kahes ajahetkes toimuv ja vormilt omamoodi psühholoogiline mõistatus- või armastuslugu kirjeldab sündmusi Tony Websteri vaatenurgast. 1960ndatel aastatel on Tony ja tema sõber Adrian mingil hetkel mõlemad armunud samasse tüdrukusse, Veronicasse.

Aastaid hiljem, kui Tony on juba pensionil, saabub talle teade, et Veronica ema on talle miskipärast jätnud päranduseks pisut raha koos veidra kirjaga. "Kui on lõpp" on kirjeldus briti ühiskonna tõekspidamiste aeglasest muutumisest, veidrast seisuslikkusest, aga ka puändikas kergelt mcewanlik psühholoogiline lugu, mille sündmuste käiku pikemalt kirjeldama ei hakka. Raamatust on 2017. a valminud ka samanimeline film. Julian Barnes külastas 2019. kevadel Tallinna kirjandusfestivali HeadRead ajal. 

 

Chika Unigwe

"Mustad õed"

Hollandi keeles 2007 ("Fata Morgana"), e.k. pole veel ilmunud

244 lk

 

Valged vanamehed ja noored mustad naised

 

Vaatamata Aafrika 1,2 miljardi suurusele rahvaarvule ja keelte- ning kultuuriderohkusele ei ole endiselt laiemalt tuntud uuema maailmakirjanduse hulgas kuigi suurt hulka populaarseid aafrika autoreid. See muidugi ei tähenda, et Aafrikast kirjandust ei tuleks, kuid erinevatel põhjustel on esiletõus üsna keeruline. Ajaloolistel, keelelistel ja ärilistel põhjustel toimub Aafrika maailmale tutvustamine teiste keelte ja maade kaudu – Põhja-Aafrika ning prantsuskeelne Aafrika on suuresti seotud olulisemate prantsuse kirjastuste tegevusega, Lõuna-Aafrika, Keenia ning Nigeeria on natuke tuttavamad Briti kirjastuste kaudu ning araabiakeelsed autorid on väljaspool oma kodumaad tuttavad pigem Prantsusmaal või moslemiriikides.

Enamik Aafrikaga vähegi seotud Nobeli kirjanduspreemia laureaate on valged, Camus sündis Alžeerias ja Simon Madagaskaril, Coetzee ja Gordimer Lõuna-Aafrikas. Paljud kaasaja tuntumad aafrika päritolu autorid elavad tegelikult Euroopas või USAs. Nii on "päris" aafriklastest preemia saanud ainult luuletaja ning näitekirjanikuna tuntud nigeerlane Wole Soyinka ning egiptlane Nagib Mahfuz. Kuigi mõlemad said omal maal omamoodi rahvuskangelaseks, siis spetsiifiliste teemade tõttu nende rahvusvaheline populaarsus väga laia kandepinnaga ei ole – nii müüs Mahfuzi romaani tõlge isegi pärast suurt preemiat tohutul Saksamaa raamatuturul kõigest umbes 5000 eksemplari.

Pigem on 20. sajandi tuntuim "päris" Aafrika romaan Chinua Achebe "Kõik vajub koost", mis on üks koloniseerimiskirjanduse ematekste. Ka 21. sajandil on sama teemat endiselt väga palju, kuid üldpilt on märksa killustatum. Kui kahesaja miljoni elanikuga Nigeeriast on ingliskeelses kirjanduspildis ühel hetkel tähelepanu tõmmata suutnud näiteks Ben Okri või Chimamanda Ngozi Adichie, siis Prantsusmaal on sarnased näited mh maroko päritolu Leïla Slimani, Kongos sündinud Alain Mabanckou jt. Võib ehk tunduda pisut ootamatu, aga Aafrika autorite kõige populaarsem ja üha kasvav "välisturg" on Hiina. See on otseselt seotud Hiina välispoliitikaga, mis üritab Aafrika riikides üha rohkem mõjujõudu suurendada ning ühtlasi on riikliku poliitika raames soodustatud Aafrika autorite avaldamist Hiinas, isegi üsna suurtes tiraažides. Selles on midagi sarnast meil nõukogude ajast tuttavale nn vennasrahvaste kirjanduse laialdasele avaldamisele.

Üks viimaste aastate märkimisväärsemaid Aafrika autoreid on Chika Unigwe (sündinud 1974), kes õppis Nigeerias kirjandust ja kaitses magistri- ning doktorikraadi Belgias. Ibo rahvusest Unigwe on kirjutanud nii hollandi kui inglise keeles, aga pärast mõnda aega Antwerpeni lähedal elamist kolis ta 2013. aastal koos oma belglasest abikaasa perega USAsse, kus kirjutab raamatuid ja töötab kirjandusprofessorina. Unigwe seni neljast romaanist on kõige tuntum 2007 hollandi keeles ilmunud raamat "Fatamorgaana", mis tõlgetes kannab enamasti pealkirja "Mustad õed".

Tegelikul elul ja intervjuudel põhineva raamatu peategelased on neli nigeeria naist, Sisi, Ama, Efe ja Joyce, kes on tulnud/sattunud/sunnitud töötama Antwerpeni punaste laternate rajoonis prostituudina. See on kirjeldus seksitööstusest, inimkaubandusest, musta naist ihaldatavest klientidest ja neljast erineva saatuse ning iseloomuga naisest, kelle elukäiku kodumaast kaugel muudab see, kui üks neist mõrvatakse. Raamat pälvis Aafrika (rahaliselt) suurima kirjandusauhinna, Nigeeria kirjanduspreemia.

"Tänavad täituvad kella üheksast õhtul. Kolmekümnendates eluaastates noored mehed, kelle põsed on veel pehmed nagu imiku tagumik, ilusa abikaasa pilt nahast rahakotis, ise aga otsivad seiklust musta naise reite vahel. Noored poisid, kes ei kannata ära oodata suureks kasvamist, oodates üksnes oma süütusest vabanemist. Kahe suhte vahel poissmehed, kes otsivad kohustusteta naise soojust. Vanamehenässid oma krimpsus naha ja laperdava tagumikuga, otsimas kedagi noort, et hetkeks unustada, kuidas aeg on neist mööda kapanud."

Seni ulatuslikem uuema Aafrika kirjanduse ülevaade eesti keeles ilmus mullu septembris Vikerkaares Heili Sepa sulest. Tõenäoliselt saabub Aafrika kirjanduse laiem populaarsus siis kui leitakse teemad või autorid, keda ei seostata pidevalt ajaloo, koloniseerimise ja kannatustega. Mastaabivahest hoolimata on selles midagi kahtlaselt sarnast meie enda kirjanduse ühe põhiprobleemiga... 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: