21. sajandi 50 olulist romaani. Günter Grass ja Jian Ma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Günter Grass
Günter Grass Autor/allikas: Wikipedia, Florian K

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Günter Grass

"Vähikäigul"

Saksa keeles 2002 ("Im Krebsgang")
eesti keeles 2013, tõlkinud Tiina Aro

168 lk

 

Maailma suurima laevahuku trauma

 

Günter Grass on kirjanik, kelle elu ja looming on näide, et ka pika karjääri lõpuosas võib ilmuda olulisi teoseid. Grass sündis 1927. aastal Danzigis ja armastas end ema päritolu tõttu nimetada kašuubiks, ning kuulub kõigi näitajate järgi rohkem 20. sajandisse. Tema debüütromaan ning üldse kahtlemata tuntuim teos "Plekktrumm" ilmus juba 1959 ning ajaloost, saksa moodi maagilisest realismist ja allegooriatest kubisev lugu Oskar Matzerathist on oma ajastu Suur Saksa Romaan ja ilmselt oleks tema koht kirjandusajaloos kinnistunud ka siis, kui enam midagi muud polekski ilmunud.

Grass oli siiski aktiivne, esmalt kasvas "Plekktrummist" välja "Danzigi-triloogia", millest on eesti keeles ilmunud ka teine osa "Kass ja hiir", kuid mitte viimane osa "Koera-aastad", mida on hinnatud tõlkimatuks – ning etteruttavalt võib öelda, et see on ka ainus olulisem Grassi teos, mida eesti keeles ei ole võimalik lugeda. Aastatega kasvas Grassi tõlgete arv nii suureks, et tema tõlkijate jaoks avaldati raamatumõõtu abimaterjale, et kõiki nüansse ja vihjeid täpsemalt tabada.

Grass ise ei piirdunud romaanidega, vaid kirjutas ka luulet ja näidendeid, joonistas, maalis ning lõi skulptuure. Veendunud sotsiaaldemokraadina võttis ta ägedalt sõna poliitilistel teemadel ning tegutses lähimineviku mõtestamise ja sellega leppimise alases liikumises. Kuna Grass oli avaldanud järsult arvamust igasuguse natsipärandi suhtes (muuhulgas mõistnud hukka pärja paneku kalmistule, kuhu oli maetud ka SS-i kuulunud sõdureid), tekitas aastal 2006 keskmise tugevusega tormi Grassi ülestunnistus, et ta oli sõja lõpus noore poisina jõudnud kuuluda Relva-SS-i. Avaldus jagas avaliku arvamuse lahku, kuid mitmed kommentaatorid pidasid Grassi selle peale silmakirjatsejaks. Järgmise konflikti tekitas see, kui Grass ütles mõni aasta hiljem, et Saksamaa ei peaks tarnima Iisraelile selliseid relvi, millega Iraani rahvast saab tappa ning Iisrael kuulutas Grassi persona non grata'ks.

Vahepealsetel aastakümnetel avaldas Grass kümmekond romaani, millest tähtsaimaks peetakse 1977 ilmunud "Kammeljat". 1999. aastal ilmus Grassilt fragmentaarne romaan "Minu aastasada", kus sada lühilugu räägivad eri häälel ja keelestiilides 20. sajandi erinevatest aastatest (jällegi sobib võrdluseks Tokarczuki "Rändajad" või Barnesi "Maailma ajalugu 10 ½ peatükis"), kuid tema 21. sajandil ilmunud loomingu parimaks teoseks on 2002 ilmunud "Vähikäigul". Seegi tegeleb ajalootrauma teemaga, seekord reisilaeva Wilhelm Gustloffi uputamisega 1945 Poola ranniku lähedal. Kuna evakuatsioonilaev oli paksult rahvast täis, hukkus nõukogude allveelaeva rünnaku järel ilmselt üle 9000 inimese.

Raamat ei kirjelda detailselt laevahukku, vaid keskne tegelane on hukust pääsenud naisele Tulla Pokriefkele kaatris sündinud poeg Paul. Täiskasvanuna saab tollest ajakirjanik, kes üritab toimunu kohta materjali koguda ning põrkab kokku erinevate reaktsioonide ja nägemustega toimunust. Elus edasiminekuks on vajalik minevikus selgust tuua, mis saab võrdlusmomendiks vähi liikumisega. Grassi teiste raamatute lugejatele on Tulla Pokriefke aga tuttav episoodilise tegelasena "Danzigi-triloogia" kahest viimasest raamatust. Günter Grass suri 2015 ja hauakõne pidas tema loomingu suur austaja John Irving. "Vähikäigul" oli ühtlasi selle nimekirja viimane Teise maailmasõja traumadega seotud raamat – maailmas leidub muudki. 

 

Jian Ma

"Pekingi kooma"

Inglise keeles 2008, hiina keeles 2009 ("肉之土"), eesti keeles pole veel ilmunud

592 lk

 

Tagasi Tiananmeni väljakule

 

Hiina kirjanik Jian Ma pole nii tuntud kui 2012. aastal Nobeli pälvinud kaasmaalane Yan Mo, ning poliitilisel tasandil erinevad nad täiesti. Yan Mo puhul on arutletud tema ambivalentse suhte üle Hiina võimukandjatega, kuid veidra nüansi lisab, et nii Yan Mo kui teise hiinlasest Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Xingjian Gao preemia taga paistavad Rootsi Akadeemia endise liikme Göran Malmquisti kõrvad, kes oli mõlema autori tõlkija ja isiklik tuttav. Kui Mo on Hiinas ametlikult austatud, siis Gao elab Prantsusmaal ning tema avaldamine on Hiinas keelatud. Kindlas keelunimekirjas on ka opositsioonilise kirjanduse juhtfiguur Jian Ma (snd 1953 Qingdaos), kes praeguseks elab Londonis ja ei saa enam isegi Hiinasse sissesõiduluba.

Jian Ma on proletaarse taustaga (töötanud näiteks kellassepana ja keemiatehases), kuid 1980ndate alul sukeldus Pekingi põrandaalusesse kunstimaailma maalikunsti ja fotograafia alal. Aastal 1983 mõisteti tema tööd "Vaimse roiskumise vastase kampaania" raames hukka ja Ma pandi isegi lühemaks ajaks vangi. 1987 pandi pärast Tiibeti-teemalise novelli avaldamist kogu Ma looming avaldamiskeelu alla ning terve juttu sisaldanud ajakirja tiraaž korjati kokku ja hävitati. Mal õnnestus kolida Hong Kongi ning edasised aastad möödusid Hiina ja Hong Kongi vahel reisides ja ta osales 1989. aasta Tiananmeni meeleavaldustes. Pärast Hong Kongi tagastamist Hiinale 1997 kolis Ma esmalt Saksamaale ja elab nüüd Londonis koos oma raamatute inglise keelde tõlkijaga.

Ma on avaldanud viis romaani, neist kuulsaim on "Pekingi kooma", mis keskendub 1989. aastal veriselt mahasurutud tudengirahutustele. Peategelane on Wei Dai, keda tulistati Tiananmeni rahutuste laialiajamisel. Pärast seda on noormees kümneks aastaks koomasse langenud – kuigi kooma tähistab ka kujundit Hiina opositsiooni poliitilisele seisakule. Wei Dai rändab mõttes mööda mälestusi ja näeb elu enda ümber lagunevat ilma, et ta midagi teha saaks. Üle kümne aasta kirjutatud paks raamat on mahukas lugemine, mis tekitab korduvalt soovi edasi lapata ja lõikudest üle hüpata, kuid parimail hetkil köidab jäägitult. Taaskord raamat, mis võitnuks paarsada lehekülge lühemaks ja liigendatumaks toimetatuna.

Ma teisedki raamatud pole kergemate killast, näiteks kirjeldab "Hiina unistus" parteinomenklatuuri nilbeid pidusid ja "Hämar tee" jutustab viimasel trimestril aborteeritud loodete kasutamisest supina potentsiravimiks. Kui Hiina oli 2012. aastal Londoni raamatumessi peakülaline, tekkis tüli, kui Ma üritas oma Hiinas keelatud raamatut kõrgele parteiametnikule üle anda. Ma ei räägi inglise keelt, kuid temast on saanud vähemalt ingliskeelses pressis üks hiina opositsiooni tuntumaid esindajaid, kelle tekstid on inglise keele kaudu levimas üha rohkem ka teistesse keeltesse. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: