Tõnu Õnnepalu kinnitas, et tal on juba ammu olnud unistus kirjutada riimis luuletusi. "Ma ei teadnud, kas sellest tuleb midagi välja, kas ma saan hakkama või kas see üldse kuskile kõlbab, aga sel talvel hakkasin kuidagi tegema ja see aitas pimedusetundidest üle saada," sõnas ta ja tõdes, et kui sa sellesse maailma sukeldud, siis hakkad justkui neid riime kuulma enda sees. "Kui see raamat on valmis ja ma ei oska tast enam midagi arvata, siis ma ei oskaks jälle riimis luuletusi kirjutama, ei tea, kas ma seda kunagi enam teeks."

"Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde," tõdes kirjanik ja lisas, et kui ta mõtleb nende luuletuste peale, mis on tal meeles ja peas, siis need on enamasti ikkagi riimis. "See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse."

"Kunstis on küll nii, et tegelikult maksab ainult see, mis sünnib vastu sinu tahtmist, midagi sellist, mida sa ei kavatsenud, kuhu kunst sind viib," nentis ta ja lisas, et sa avastad midagi, mida sa muidu ei leiaks. "See on hoopis uus vabadus."

Samuti kinnitas Tõnu Õnnepalu, et see suhe, mis tekib ühe luuletuse ja lugeja vahel, on täiesti isiklik sfäär. "Ma mäletan veel seda aega ja tunnet, mis tekkis siis, kui ma neid luuletusi tegin, aga lõpuks polegi sellel tähtsust," tõdes ta ja lisas, et kunst viib ikkagi välja. "Kunst on lõpuks olemas selleks, et elada oleks kergem, mitte mingit muud ülesannet tal pole."

"Tõehetked saavadki tulla ainult tundmatust kohast, sest tõe äratundmine tähendab alati purunemist, või siis vähemalt selle purunemist, mida me enne pidasime tõeks," ütles ta ja mainis, et muidu see on lihtsalt tõsiasi, mida me enne teadsime. "Uus tõde saab meid tabada ainult ootamatult ja seda teinekord juhtub, aga miks ja kuidas, seda muidugi mina ei oska öelda."