21. sajandi 50 olulist romaani. George Saunders ja Elizabeth Strout ({{contentCtrl.commentsTotal}})

George Saunders
George Saunders Autor/allikas: Scanpix/AFP

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

George Saunders
"Kümnes detsember"

inglise keeles 2013 ("Tenth of December"), e.k. pole veel ilmunud
208 lk

Ühiskonnakriitilised lood moodsast elust

George Saunders (snd 1958) on sündinud Texases Amarillos pitsarestorani omaniku peres. Tarmo Pihlapi esituses kuuldud laulu kaudu võiks arvata, et tegu on Shangri-La või muu unistuste maaga, aga tegelikult on tegu sellise linnaga, mis reklaamib ennast heeliumi, tuumarelvade ja hakkliha tootmise keskusena. George Saunders õppis ülikoolis geofüüsikat ning käis Sumatral naftat otsimas. Ta puuris džunglis sügavaid auke, viskas sinna läbilõike ja proovi saamiseks dünamiiti ning sai ka troopilise haiguse ahvisitaga reostatud jões ujumisest. Oma sõnul ei kirjutanud ega lugenud ta midagi, kuni ostis lennujaamast Kurt Vonneguti raamatu "Tapamaja, korpus viis" ja avastas, et hea kirjandus ei pruugi olla keeruline lugeda. Mõned eksiaastad hiljem võeti Saunders 27-aastaselt vastu Syracuse'i ülikooli kirjanduskursustele.

Saunders avaldas oma esimese jutukogu 37-aastaselt ning praeguseks peetakse teda üheks kõige huvitavamaks USA autoriks. Ta on avaldanud neli jutukogu, mis koondavad peamiselt mainekates kirjandusajakirjades aastate jooksul tasapisi ilmunud lugusid ning viimased paarkümmend aastat on ta tuntud lühijuttude ja novellide žanri ühe väljapaistvaima nimena. Kuid 2017. aastal ilmus Saundersi esimene romaan "Lincoln kaalukojas" (e.k. 2019, ilmus peaaegu märkamatult) oma poja surma leinavast endisest USA presidendist ning see pälvis n-ö esimesel katsel Bookeri preemia. Preemia tekitas ka pisut poleemikat, kuna mõningaid Briti kirjandusringkondi on pahandanud, et alates 2014. aastast võib Bookeri määrata ka USA kirjanikele. Pole parata, Ameerika kirjanduses toimub praegu rohkem huvitavat kui briti kirjanduses.

Saundersi sõnul oli ka "Lincoln in the Bardos" esialgu mõeldud pigem novellina, kuid see kasvas lõpuks romaaniks. Saundersi loominguga tutvumiseks on parem ette võtta siiski tema lühijutud ning neljast kogumikust tõuseb esile "Kümnes detsember", mis sisaldab kümmet lugu. Saundersi lugusid eristab tema omapärane keelekasutus ning natuke nihkes ühiskondlikud teemad ja moraalsed valikud iroonilise pilgu läbi. "Kümnenda detsembri" lugude seas kohtume sõjast naasnud mehega, kes peab uuesti õppima elama koos emaga; vangivalvuriga, kes katsetab kinnipeetavate peal kahtlast ravimit; jõhkra kutsikamüüjaga ning turvamehega, kes muutub pärast KnightLyfe'i-nimelise toote manustamist rüütellikuks. Meeldejäävaim lugu on lõikavalt sotsiaalkriitiline "Semplica Girl Diaries", kus rikastel perekondadel läheb moodi oma aedu kaunistada kolmandast maailmast sisse toodud naistega (kes on midagi elusate aiapäkapikkude laadset) ning pereisa üritab kõigest väest naabritest mitte halvem olla.

Raamatu nimiloos "Kümnes detsember" kavatseb vähihaige mees ennast tappa kuni ootamatu kohtumiseni. Sellest pärineb ka väike stiilinäide Saundersi stiilist:

"Kui ma suren/peaksin surema, siis ma ei taha, et Pam jääb üksi. Tahan, et ta abielluks uuesti, elaks täiel rinnal. Muidugi kui see on ikka hea mees. Lahke. Jumalakartlik. Väga hoolitsev + laste vastu hea. Aga lapsi see ei peta. Lapsed eelistavad surnud isa (st mind) jumalakartlikule. Ta on kahvatu, igav, jumalakartlik mees, munadeta, kannab kampsunit ja on kogu aeg pisut nukker, sest puude tõttu ei lähe tal kõvaks. Ha-haa."

Elizabeth Strout
"Olive Kitteridge"

inglise keeles 2008 ("Olive Kitteridge"), e.k. 2016
eesti keelde tõlkinud Jana Linnart
284 lk

Nõtkes stiilis väikelinna veidrused

Ei ole väga palju suuremaid kirjanduslikke stereotüüpe kui väikelinn või küla, kus väliselt tüüne pinna all pulbitsevad mitmesugused vastikud saladused ning intriigid. Kirikuõpetaja on pervert, kehalise kasvatuse õpetaja hoiab austria koolkonna meetodil tütreid keldris kinni lemmikloomade surnuaiast parem ei hakka rääkimagi. On kirjanikke, režissööre ja terve tööstus, kes on selle žanriga maksnud kinni laste hambaklambrid, rasvaimu ja plekk-katuse vahetuse. Kuid ka selles žanris on võimalik lennata madalalt ja kõrgelt.

Elizabeth Strout (snd 1956) on pärit Maine'i osariigist, kus elab umbes sama palju rahvast kui Eestist ning maad on umbes poole rohkem. See on väikelinnade osariik, mille suurimas linnas elab umbes sama palju inimesi kui Narvas ning valgete osakaal on riigi kõrgeim. Pole siis imestada, et ka Strouti romaanide keskkond on sarnane. Elizabeth Strout sündis õppejõudude perekonnas, õppis ise juurat, kuid soovis karjääri teha kirjanduses. Pärast mõningaid ebaõnnestunud katsetusi ja ilmunud lühijutte, avaldas ta 42-aastaselt debüütromaani "Amy ja Isabelle" emast ja tütrest, kelle läbisaamise muudab keerukaks tütre suhe oma õpetajaga. Romaan sai üsna palju tähelepanu ning kandideeris mitmele olulisele kirjanduspreemiale. Kaheksa aastat hiljem ilmus sellele ka järg, kuid Strouti tõeline läbimurdeteos on 2008 ilmunud romaan "Olive Kitteridge", mis võitis ka Pulitzeri preemia.

Raamatu nimitegelane Olive Kitteridge on küpsemas keskeas naine ühes Maine´i osariigi väikses rannikulinnas. Kolmteist pildikest jutustavad Crosby linna elanikest, kes on kõik kuidagi seotud matemaatikaõpetaja Olive´iga, pisut nurgelise iseloomu ja järsu ütlemisega naisega. Siin on tema apteekrist abikaasa, kes tegelikult heidab silma oma nooremale kolleegile; keerulised suhted võõrandunud poja ja tolle abikaasaga; enesetappu plaaniv noormees, keda Olive poolkogemata aitab; kohustuslik muusikust külajoodik ning hulk muid väikseid elusaatuseid.

"Jalutusrada oli asja sillutatud ja selleks ajaks, kui Olive tagasi kõndis, möödusid temast rulluisutajad, noored ja raevukalt terved spandeksis reied temast mööda pumpamas. Olive kavatses sõita Dunkin' Donutsi, lugeda lehte ja anda koerale mõned rasvapallid."

Strout suudab neid kirjeldada võluvate detailide kaudu ning raamatule andis uue populaarsuse 2014. aastal valminud lühisari, kus peaosas tegi suurepärase rolli Frances McDormand ning kõrvalosades Richard Jenkins ja Bill Murray. Mullu ilmus raamatule ka järg "Olive, Again", mis räägib peategelase elust kõrgemas eas.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: