Andres Kurg. Maksimaalne suhtlus koos maksimaalse eraldatusega: nõukogude massehituse aparaat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Narkomfini hoone Moskvas enne restaureerimist.
Narkomfini hoone Moskvas enne restaureerimist. Autor/allikas: Vikerkaar

Nõukogude süsteemi nähtavaim pärand on sajad tuhanded korterelamud: üheaegne tunnistus nii massiühiskonna monotoonsusest kui ka võimalusest, et eluasemekorraldus võib olla riigi kanda, kirjutab Andres Kurg Vikerkaares.

Esimese sage meeldetuletamine avalikkuses näib olevat võrdelises seoses püüdega teist aktiivsest teadvusest kustutada. Mastaapse elamuehitusprogrammi eeltingimuseks oli standardiseeritud detailide tehases valmistamine ja tööprotsessi suuremahuline ratsionaliseerimine: korduse viimine maksimumini, tööjõukulu vähendamine ja protsessi täpsuse suurendamine – sama liigutus samal kiirusel samasuguse eseme valmistamiseks. Lisaks sellele tähendas tüüpdetailide tootmine tehases ehitamise iseloomu muutumist tööplatsil (detailide montaaž müüriladumise asemel), töökorralduse täiustamist (ehitusplatsi õigeaegne varustamine materjalidega), kontrolli suurenemist projekteerimise üle (üldiste ehitusnormide järgimine). Massehitus oli ennekõike süsteem, mille ühendatud ahelasse kuulusid mitte ainult arhitektid ja insenerid ning materjalitootjad, vaid ka riiklik planeerimine, standardid ja arvukates riigi rahastatud uurimisinstituutides tehtav teadus. Võime seda süsteemi koondava maatriksina kujutleda kolmemõõtmelist korrapärast võrgustikku, mis eri skaaladel ühendab tsentraalperspektiivis loodud projektivaateid, standardiseerimisdiskursust ja tehnilisi süsteeme.[1] Nii viitavad need sajad tuhanded kortermajad oma toasuuruste fassaadpaneelide ühenduskohtadest moodustuva võrgustikuga niihästi laua taga uusi mikrorajoone joonestavale arhitektile, tootluse optimeerimisest tuletatud paneelisüsteemile kui ka ehitusnormides kajastuvale normeeritud kehale. Nagu ütleb Bernhard Siegert, "arhitektuur on üks kujutamise, topograafiliste, kartograafiliste ja valitsemise võrgustike lisamõõde".[2]

Vaade Keldrimäelt. Tallinn-Kotka, Kotka-Tallinn, 1985

 

Korteriküsimus

Ehkki "korteriküsimus" tõusis Euroopas juba 19. sajandil seoses tööstusrevolutsiooniga, hakati majaehitust tööstustootmisega seostama 20. sajandi alguses, kui masstootmine võimaldas valmistada keerulisemaid ja mahukamaid esemeid. Sellise tootmise peamiseks teooriaks oli Ameerika inseneri Frederick Winslow Taylori järgi nime saanud teilorism ehk teaduslik töökorraldus, töödistsipliini meetod, mis põhines tööjõu efektiivsuse suurendamisel liigutuste ratsionaliseerimise ja paremate stiimulite abil. Teiseks, Henry Fordi poolt kasutusse võetud konveierliin võimaldas tootmise jagamist diskreetseteks etappideks, nii et töö võis ära teha ka väheste oskustega tööline. Fordi fenomeni keskmes oli aga tõdemus, et toodetud kauba potentsiaalsed tarbijad on töölised ise, kui nende palka piisavalt tõsta. Masstootmisele pidi vastama masstarbimine. Le Corbusier, ilmselt 20. sajandi mõjukaim arhitekt, kes oli Taylori ja Fordi kirjutistega tuttav juba Esimese maailmasõja ajal, järgis oma varajastes töödes sarnast töökorralduse ameerikalikku mudelit ja unistas selle eeskujul masinaga toodetud majadest. "On olnud juttu majadest, mis valmivad ühe päevaga, kui valatakse ülalt vedelat betooni, nagu täidetaks pudelit," kirjutas ta 1923. aastal töösturitele suunatud manifestis "Arhitektuuri poole"; "elamud linnades ja äärelinnades muutuvad hiiglaslikeks ja täisnurkseteks ega ole enam ahastamapanevalt veidrad; nad võimaldavad masstoodetud elementide kasutamist ja kohapealset industrialiseerimist." Le Corbusier' kujutluses pidi industrialiseerimine vähendama eluaseme hinda, võimaldades kõigile kasutajatele seeläbi võrdväärseid elutingimusi, täisnurkne esteetika oli selle kõrvalsaadus.

Ent teilorismi laiem eesmärk oli poliitiline. Produktiivsuse suurendamine, veenis Taylor, on kasulik nii töölistele kui ka omanikele ja aitab ületada klassivastuolud ratsionaalse tehnilise reformi teel. Uus tehnika pidi looma piisaval hulgal jõukust, kaotades materiaalse puuduse ja vaidlused kasumi jaotamise üle, ja samas vähendama ohtu sajandialguse tööstusriike kummitanud klassikonflikti tekkeks. Le Corbusier, ennustades ette Teise maailmasõja järgse Lääne heaoluühiskonna eluasemepoliitika keskset loogikat, sõnastas selle dilemma talle omase otsekohesusega: "Ühiskond on täidetud vägivaldse ihaga millegi järele, mida võib või ei või saavutada. Kõik sõltub pingutusest, mida tehakse, ja tähelepanust, mida pööratakse selle alarmeerivatele sümptomitele. Arhitektuur või revolutsioon. Revolutsiooni saab vältida."[3] 1923. aastal, manifesti kirjutamise ajal, oli kardetud revolutsioon juba Venemaal toimunud. Seega oli Läänel võimalus seda ära hoida, valides efektiivsusel ja ökonoomsusel põhineva elamuehituse, mis lubaks saavutada sotsiaalset õiglust läbi sobiva tehnilise ratsionaalsuse ja reformi.

Nõukogude Liidus endas jäi revolutsiooni järel uute elamute ehitus esialgu pigem tagaplaanile. Korteriküsimuse lahendamist alustati eluasemete ümberjagamisest ja töölisperede asustamisest äsja riigistatud elumajadesse, kurikuulsatesse kommunaalkorteritesse. Ehkki selles on nähtud ideoloogilist käiku kollektiivsete põhimõtete juurutamisel, oli see suures osas pigem sõjajärgsest vaesusest ja vahendite puudusest tingitud pragmaatiline lahendus.[4] Esialgsed teadlikud mudelid tööliste asustamiseks nõukogude võimu tingimustes olid seotud aedlinnade liikumisega, kus riigistatud maaomand andis uue horisondi asumite planeerimisele. 1921. aastal vastu võetud uue majanduspoliitika, NEP-i tulemusel said kooperatiivid õiguse rajada elamupiirkondi äärelinnades, rentides kollektiivselt maad ja kasutades ehitamiseks oma säästusid. Need olid väiksed viilkatustega majad suurte aedadega, mis lähtusid sajandi-alguse Saksa ja Inglise aedlinnaliikumise põhimõtetest.[5] Alles 1928. aastal võttis keskvõim elamuehituse küsimuses esmakordselt seisukoha. Määrusega "Elamuehituspoliitikast" loodi ehituskomitee juurde elamuehituse standardiseerimise büroo, kus asuti välja töötama uusi elamutüüpe ning kavandama suurlinnades suuremahulist tööliselamute programmi.[6] See sisaldas muuhulgas eksperimentaalseid majatüüpe, kus ehituskulud oleksid madalad, põrandapind viidud miinimumini, ent samas oleks välditud mitme pere majutamist ühte korterisse.[7]

Uue hoonetüübi üheks tuntumaks näiteks oli arhitektide Moissei Ginzburgi ja Nikolai Milinise projekteeritud elamu rahanduse rahvakomissariaadi (Narkomfin) töötajatele Moskvas (1928–1930), mis pidi võimaldama üleminekut pereelult kollektiivsele elule. Raudbetoonist hoone koosnes kuuekorruselisest pikast ja kitsast elamumahust ja madalamast ühisruumide blokist, kus paiknesid söökla, võimla, lasteaed ja raamatukogu. Mahud olid omavahel ühenduses tõstetud koridoridega. Korterite puhul kasutasid arhitektid varem ehituskomitee konkursi põhjal väljatöötatud tüüpe: teisel ja kolmandal korrusel olid läbi kahe korruse kahe magamistoaga korterid lastega peredele, milles kõrge, viiemeetrise elutoa õhuruum kompenseeris madalamat 2,3-meetrist magamiskorrust. Neljandast kuuenda korruseni olid lasteta paaridele mõeldud ühetoalised 37m2 suurused korterid, kus köök oli taandatud ustega suletavaks elemendiks elutoa sees. Kõige kõrgemal paiknesid toad üksinda elavatele inimestele, kes jagasid kahe toa peale pesuruumi ning kellel söögitegemine ja vaba aeg pidid mööduma ühisruumides.

1920. aastate lõpul ehituskomitees standardiseerimise eest vastutanud Ginzburg oli uue sotsialistliku arhitektuuri üks juhtivaid teoreetikuid, kelle eeskujudeks olid nii töö teadusliku organiseerimise juurutaja Aleksei Gastev kui Nõukogude Liidus suurt vaimustust tekitanud Henry Ford (viimase varikirjutatud eluloo tõlge ilmus enne sõda ajal kaheksas trükis).[8] Ginzburgi jaoks pidi uus arhitektuur põhinema inimkeha liigutuste teaduslikul analüüsil, et vältida ruumi raiskamist ja arvestada tubade omavahelise asetuse planeerimisel elaniku trajektooriga. 1926. aastal kirjutas Ginzburg ajakirjas Sovremennaja Arhitektura, kuidas uues sotsialistlikus ühiskonnas ei saa eristada tootmisprotsesse ja igapäevaelu, kuna nii tehases kui ka kodus on tegu "tootmis-olmeliste protsessidega".[9] Nende analüüsi jagas ta kaheks: liikumisdiagrammiks ja seadmete skeemiks. Esimene oli teekond, mida järgis konveierliin eri tootmisetappe omavahel ühendades, teine oli eri töö-etappe teostavate masinate süsteem. Nii nagu liinil määras eri tööprotsesse teostavate masinate paigutus tootmisliini suuna ja kuju, nii pidi kodu järgima tööliini põhimõtet. "Milline on elumaja liikumisdiagramm? See on inimese liikumise trajektoor toast tuppa, esikust söögituppa, söögitoast kööki, magamistoast vannituppa jne. Seda trajektoori tuleb uurida nagu konveierliini trajektoori. Ka siin kehtib ökonoomsusprintsiip nagu tehases, sest on mõttetu raisata elavat jõudu üleliigsetele liigutustele, liigsetele käiguteedele." – "Milline on elumaja seadmete skeem? See on: voodid, lauad, toolid, pliit jne, kõik viidud vastastikuste seoste selgesse süsteemi. Nende arterite – varustusseadmete – kaudu toimub inimese liikumine kodus. Liikumisdiagramm koostatakse seadmete skeemi järgi. … Seadmete skeem on suletud ring, liikumisdiagramm on aga pöörlev liikumine ringi keskmest selle äärte suunas."[10]

Nii konstrueeritud eluruum oli nagu katselabor, kus inimlikud ja mitteinimlikud komponendid ühinesid üheks tervikuks, andes viimastele teguvõimu igapäevaelu korraldamisel. Ka siin oli loodud aparaadi eesmärk ennekõike poliitiline. Uued elamutüübid ei lahendanud mitte lihtsalt elamuprobleemi, vaid pidid looma uusi kogukondlikke suhteid, aitama kaasa naiste emantsipatsioonile, ümber mõtestama sotsialistliku perekonna, indiviidi ja kollektiivi suhted. Kogu sellist arhitektuuri läbis kahte sorti liikumine. Esiteks, traditsioonilist korterit asendav kordusel põhinev mobiilne ruum, mis toimis masinliku inimkeha pikenduse ja distsiplineerijana. Teiseks, see omakorda vahendas teleoloogilist liikumist perekonna kadumise, sugude võrdsuse ja kollektiivse elulaadi suunas. Pikkade horisontaalsete lintakende ja kaarduvate rõdudega valge elumaja kui hiiglaslik ookeanilaev oli omamoodi kujundiks lubadusele pidevalt progresseeruvast, isegi nomaadlikust igapäevaelust tulevikus. Sõdadevahelisel ajal jäid kommuun-elumajad siiski üksikjuhtudeks ning mõjutasid vaid väheste kasutajate elurütmi. Tõelise masstootmiseni jõuti elamuehituses alles 1950. aastate teisel poolel.

Küberneetika

Kirjeldades 1919. aastal ilmunud "Kommunismi aabitsas" riigi rolli kadumist tulevikuühiskonnas, küsisid Nikolai Buhharin ja Jevgeni Preobraženski, kuidas sellisel juhul "seesugune määratu organisatsioon" edasi liigub: "Sellele on kerge vastata. Üleüldine juhatus on mitmesugusis statistilisis (arvustiku-) büroodes. Sääl peetakse igapäev arveid kogu valmistuse ja selle vajaduse üle, sääl näidatakse ka, kuhu tarvis tööjõudu juure lisada, kus vähendada, kuipalju töötada. … Siin ei ole tarvis iseäralisi ministreid, politseid, vangikonge, seadusi, dekreete, mitte midagi säärast. Nagu orkestris vaatavad kõik juhataja taktikeppi ja teevad selle järele, nõnda vaadatakse ka siin arvustiktabeleid ja toimetatakse nende kohaselt."[11] Selline varajaste bolševike unistus statistilisest riigivalitsemisest sai Teise maailmasõja järel uue sõnavara ja teadusliku toe küberneetika näol ja uue potentsiaalse tööriista: elektronarvuti.

Norbert Wieneri poolt 1940. aastatel kasutusse võetud küberneetika mõiste ühendas endas süsteemide juhtimise, kommunikatsiooni ja tagasiside käsitluse. Süsteemi edukaks juhtimiseks oli vaja saada sellelt tagasisidet ehk informatsiooni, see omakorda võimaldas süsteemi kommunikatsiooniahelas käsklusi korrigeerida, et saavutada maksimaalne loodetud tulemus. Informatsioon tähendas sellisena organiseerimise mustrit, mis säilitab süsteemi tasakaalu ehk homöostaasi. Algselt Nõukogude Liidus põlu all olnud teadusharu rehabiliteeriti 1950. aastate lõpul ja võttis järgmisel kümnendil plahvatuslikud mõõtmed. Küberneetika laienes mitte ainult sõjandusse või tehnilistesse erialadesse, vaid ka kunsti, keeleteooriasse, filosoofiasse. Arendades oma keele välja eri distsipliinide baasil ning taotledes universaalset ja teaduslikult objektiivset metakeelt, pakkus see eeskuju distsipliinidevaheliste piiride ületamiseks. Kõige laiem oli küberneetilise meetodi kasutus majandusteaduses, mida kannustas visioon arvutitega planeeritud majandusest, mis sarnaneks keerulise informatsiooni- ja tagasisidevõrgustikuga. Selline võrgustik võimaldaks saada ajakohast informatsiooni majanduse seisust ning luua optimaalseid plaane tooraine, tööjõu ja toodangu voogude koordineerimiseks.[12]

Elamuehitust, nagu Diana West on hiljuti kirjutanud, nähti tema totaalse lähenemise tõttu planeerimisele ideaalse valdkonnana, kus küberneetilist analüüsi kasutada.[13] 1950. aastate keskel alanud industrialiseerimiskampaania ja ehitustööstuse automatiseerimine lõid selleks sobiva tausta. Küberneetiline juhtimine ehituses seisnes standardiseeritud ehitusdetailide ja korteritüüpide kasutuselevõtus, tööprotsessi korraldamises ja juhtimises, materjalide ladustamises, transpordi korraldamises jne. Nii mõeldi elamuehitusest eelkõige kui logistilisest probleemist ja arhitektuuri optimeerimisest. West kirjeldab seda kui arhitektuuri allutamist "küberneetilise silma" loogikale: "Vaadates "küberneetilise silmaga", ei näinud arhitektid-insenerid mitte hooneid, vaid süsteemi elemente; mitte arhitektuurseid ansambleid, vaid automatiseerimise saarekesi; mitte ornamenti, vaid ehitusmaterjale, allutades kõik ühtsele kokkuhoiu ja kulude optimeerimise loogikale."[14] Sellise planeerimise keskseks ühikuks oli mikrorajoon, kuhu paigutusid optimaalseimal moel ilmakaarte ja transpordiühenduste suhtes elumajad, teenindushooned ja lasteaiad, moodustades ülalt vaadates kommunikatsioonidiagrammi laadseid ahelaid.

1957. aastal vastu võetud määrus elamumajanduse arendamise kohta nägi ette korteripuuduse likvideerimise kümne kuni kaheteistkümne aasta jooksul. Seatud eesmärk ehitada aastatel 1959–1965 üle 650 miljoni ruutmeetri elamispinda, et iga perekond saaks omaette korteri, oli saavutatav ainult mastaapse industrialiseerimise ja massehituse abil. Samal aastal oli Nõukogude Liit Prantsusmaalt ostnud kaks nn Camus' süsteemi litsentsi alusel ehitusdetaile tootvat tehast. Insener Raymond Camus, kes sõdadevahelisel ajal töötas Citroëni autotehases, patenteeris sõja järel esimesena Prantsusmaal paneeltootmise süsteemi, mida iseloomustas kõikide komponentide integreerimine ühte tervikusse, alates tootmisest ja transpordist kuni kokkupaneku ja ehitamiseni. Süsteemi eeliseks oli enamiku detailide tootmine ehitusplatsilt eemal, mis võimaldas ehitamisel osaleda ka väiksemate oskustega töölistel, ning paneelide valamine vertikaalsetes raketistes ("nagu täidetaks pudelit"), mitu paneeli korraga.[15] Camus' süsteemi põhjal Nõukogude ehitusstandarditele kohandatud tüüpprojektist I-464, mis koosnes 29 eri tüüpi komponendist, sai 1960. aastatel enim levinud majatüüp kogu riigis, sh Mustamäel. Sellele iseloomulikud toasuurused paneelid sisaldasid kohe kütte- ja veetorustikku, need olid ehitusplatsil lihtsalt kokku monteeritavad, ilma tellinguteta, ainult ühte viietonnist kraanat kasutades. Nii võidutses massehituses variant, milles suured paneelid pakkusid vähest varieeruvust kujunduse mõttes ja kus kõigil siseseintel oli kandev roll, välistades võimaluse kortereid ümber ehitada.

Valik tüüpprojekte Mustamäel.

 

Sõdadevahelise perioodi eksperimentidega võrreldes tõi suurpaneelehituse kasutuselevõtt kaasa olulise nihke: standardiseerimise ja optimeerimise eesmärk oli nüüd ennekõike seotud kulutuste kärpimise ja ehitusmeetodite ökonoomsusega. Kui Ginzburgi puhul tähendas eksperimentaalsus radikaalset sotsiaalset programmi, siis 1950.–1960. aastate massehitus oli mõeldud perede kaupa majutamiseks ning eksperimentaalsus seostus elamute tootmise tehniliste aspektidega.[16] Ühiskondliku mobiilsuse, mida oli kehastanud varajane avangard, vahetas välja ehitusdetailide mobiilsus: paneelide katmata liitekohad pidid kõnelema ehitamise lihtsusest ja kiirusest, lubades elamuprogrammiga püstitatud eesmärgi peatset täitmist. Kui 1960. aastatel analüüsiti erialaajakirjades diagrammide abil efektiivseimaid korteriplaane ja kööke, siis need ei olnud enam dünaamilise elumudeli teenistuses, vaid pidasid silmas elektriliste kodumasinate efektiivsemat paigutust. Perekonna väljasuremise ja naiste emantsipatsiooni asemel tõi masskorter tagasi unistuse pereelust, mille keskmes on kogu majapidamist köögist juhatav perenaine.[17]

 NER

Üheks erandiks küberneetikaideede tõlgendamises arhitektuuri kontekstis oli 1960. aastatel Moskva rühmituse NER (Aleksei Gutnov, Ilja Ležava, Andrei Baburov, Stanislav Sadovski, Zoja Haritonova, Georgi Djumenton) projekt uuest asustusühikust (novõi element rasselenija – sellest on tuletatud ka rühmituse nimi). 1966. aastal ilmunud raamatus "Uus asustusühik: teel uue linna poole" arendasid nad välja teooria kommunistlikust linnaehitusest, mis ühendas Marxi käsitluse ajaloo sotsiaalsest progressist kaasaegsete arengutega küberneetikas ja informatsiooniteoorias.[18] NER-i ettepanek oli, et linnad võiksid areneda laiade lineaarsete transpordiühenduste, nn asustusjõgede ääres, kuhu koonduksid tööstus, teaduskeskused ja uurimisinstituudid. Sellest hargneksid omakorda ringikujulise põhiplaaniga eraldiseisvad asustuselemendid 100 000 elanikule, kus paikneksid elamud, vaba aja veetmise kohad ja haridusasutused. Asustuselemendid olid mõeldud ainult jalakäijatele ning kujutasid endast kiirele ja aktiivsele asustusjõele vastukaaluks vaikse tagasitõmbumise tsoone, kus tegeleda õppimise ja enesearendamisega, ühiskonna taastootmisega.

NER-i lähtekoht sedalaadi tulevikulinna "üldise funktsionaalse mudeli" loomisel oli tootmisviisist ja inimvajadustest lähtuva suhtluse roll igapäevaelus. Toetudes suhtluse (Verkehr) mõiste kasutuses Marxi ja Engelsi "Saksa ideoloogiale", liitsid nad selle kommunikatsiooni mõistega, nii nagu seda kasutati Wieneri küberneetikateoorias ja Claude Shannoni informatsiooniteoorias. Marxil ja Engelsil viitas suhtlus omavahelise läbikäimise puhul nii tootlikele kui ka kommunikatiivsetele aspektidele, rõhutades, et sotsiaalne side toimub mõlema kaudu.[19] Informatsiooniteooria aitas NER-il käsitleda suhtlust "ajas ja ruumis objektiivselt mõõdetava" protsessina, aga ka materiaalse protsessina, mis leiab aset konkreetse asukoha "materiaalses suhtluskanalis". Illustratiivses diagrammis, mis sarnanes Shannoni ja Warren Weaveri kommunikatsioonimudeliga, kujutasid nad suhtlusprotsessi saatja, vastuvõtja ja tagasisidena, mille puhul keskkonna (kui suhtluskanali) organiseerimine võtaks arvesse kommunikatsiooni spetsiifilist iseloomu, vähendades nii informatsiooni kadu. Teises skeemis illustreerisid nad viise, kuidas suhtlus on olnud ajalooliselt seotud asustusviisidega: orjanduslik kord ja polis, monopoolne kapitalism ja linnade aglomeratsioon jne. Tuleviku kommunistliku ühiskonna kommunikatsioonivorm pidi olema loov kommunikatsioon ("oma annete arendamine ja nende rakendamine loovas töös"), mille vasteks on lineaarne hajutatud linn.

NER toetus ennustustele, mille järgi tulevikus vähendatakse aktiivset tööaega, mis omakorda jätab elanikele palju enesearendamiseks mõeldud vabadust. Nii tõusis asustusühiku fookusesse vaba kommunikatsiooni keskus, kus elanikud veedaksid enamiku vabast ajast, arendades seal oma huvidele vastavaid kultuurilisi tegevusi: "seminare valitud teemadel, konverentse, debatte, diskussioone ja vaba suhtlust". Ehkki raamat ei anna selget ülevaadet plaanitud elamutüüpidest või korteriplaanidest, võib illustratsioonidelt välja lugeda autorite suhet isiklikku eluruumi, selle rolli olukorras, kus "maksimaalsele suhtlusele vastab maksimaalne tagasitõmbumine".[20] Ühel raamatus reprodutseeritud maketivaatel näeme meest, kes istub üksinda oma korteris, suures ruumis, mis laiub läbi hoone mahu (meenutades tüübilt pigem Ginzburgi maja kui I-464 tüüpprojekti), nautides vaadet läbi üleni klaasist välisseina. Nagu pildiallkiri kirjeldab: "Üksikisiku silm haarab kogu NER-i, selle keskust, ratsionaalset tänava- ja hoonevõrgustikku, ja minnes nende piiridest kaugemale, liigub üle tohutu ümbritseva ruumi, kuni peatub taamal paikneval horisondil, kus mägede ja metsade piirjooned kaovad uttu." Kui esmapilgul võib seda stseeni tõlgendada tagasitõmbumisena kollektiivsetest ruumidest, siis autorite jaoks tuleb seda mõista dialektilises seoses ühtse linnaruumiga. Nagu raamat eespool selgitab, on tagasitõmbumine samuti kommunikatsiooni vorm, orgaaniliselt seotud "töö ja õppimisega vabal ajal, kontemplatsiooniga ja eri nähtuste hindamisega mureliku inimese poolt".[21] NER-i liikmele, kes osales keskuse tegevuses läbi vaba suhtluse, oli kontemplatiivne eemaletõmbumine diskussiooni ja enesearengu pikendus. Sel viisil sidus vaba kommunikatsioon kogukonna kokku mitte ainult ühiste tegevuste kaudu, vaid ka ühiste murede kaudu ja andis vabale indiviidile keskse koha hajali linnavõrgustikus. Tagasitõmbumine toimis suhtluse küberneetilises diagrammis seega kui tagasiside, võimaldades indiviidile kontemplatsiooniks ruumi ja lubades tal samas osaleda aruteludes ühiste asjade üle. Selline visioon võõrandumata sotsiaalsest ruumist haakus laiemalt destaliniseerimise ootustega, kus ühelt poolt oli ("Saksa ideoloogias" visandatud tulevikuühiskonna vaimus) kaotatud eristus eluvaldkondade vahel, ent teiselt poolt otsiti tasakaalu individuaalseks arenguks oma korteri diskreetsetes ruumides.[22] Olgu öeldud, et see erines oluliselt ka küberneetika rakendamisest Teise maailmasõja järgse Lääne arhitektuuri avangardis (nt Constant, Cedric Price või Archigram), kus rõhutati arhitektuuri füüsilist paindlikkust ja kohandamist kasutajate tagasiside abil, taotlusega nõnda muuta eksisteerivaid hierarhilisi ruumisuhteid. Tagasiside toetus seal eelkõige tehnilisele liidesele, mis pidi andma kasutajale teguvõimu.

1966. aasta NER-i raamatus näidatud tulevikulinna arhitektuur oli visionaarsuse asemel ootamatult sarnane sõjajärgse modernismi abstraktse esteetikaga. Autorid seletasid, et nende eesmärk on näidata, kuidas uus funktsionaalne linnakeskkond on võimalik juba kaasajas ja see peegeldab kättesaadavaid ehitustehnoloogiaid ja materjale, mis antud hetkel juba olemas. Tulevikulinn ei pidanud olema kättesaamatu utoopia, vaid seda võis hakata ehitama kohe. Nii iseloomustasid uue linna avalikke hooneid täisnurksed asümmeetrilised madalad mahud, kus suured klaaspinnad kaotavad eristuse sise- ja välisruumi vahel, meenutades nii juba olemasolevat Hruštšovi perioodi edumeelset arhitektuuri.

NERi arhitektide visioon Nõukogude korterist.

 

1967. aastal asus rühmitus töötama aga projekti uue etapi kallal, mis aasta hiljem oli väljas 14. Milano triennaalil. Selle projekti arhitektuurne lähenemine oli tundmatuseni muutunud: mustvalgetelt maketifotodelt võib näha tumeda plastiliiniga modelleeritud lainetavaid pindu, kus elumajad, teed, suhtluskeskused moodustavad ühe terviku. Tõstetud jalutusteid eraldavad seinad kaarduvad sujuvalt üle katusteks nende kohal või põimuvad ühtlaselt kokku staadionidega. Enam ei ole tegu eraldi hoonetega, raske on aru saada, kus üks ehitis lõpeb ja teine algab. Puuduvad konkreetsed piirid ja läved või tuttavad standardsed detailid, selle asemel on voogav biomorfne pind, kust paiguti kerkivad eri funktsioonidega alad.

Tööd kirjeldavas tekstis on säilinud küll eelmise projekti funktsionaalne skeem, eristus aktiivse töötsooni ja vaikse elutsooni vahel, ent muutunud on selle kirjeldamise sõnavara: NER-i võrreldi nüüd pigem bioloogilise organismi kui elektroonilise masinaga: "Inimese maailm – NER … Siin kristalliseerub aja kulg kultuuritraditsiooniks ja arhitektuurseks kujundiks. Siin suhtleb inimene igavikuga, teadvustades ennast osana bioloogilisest liigist. … See ruumiaisting, milles me eksisteerime, mis kuulub meile, on lihtne ja vältimatu, nagu keha või sõna, asudes inimkogemuse lätetel. Ja mida kaugemale inimene liigub progressi teel, seda teravam ja kestvam on ta vajadus selle alguspunkti järele."[23] Seega kui varasemas NER-i projektis oli kesksel kohal eraldatuse ja suhtluse dialektika, kollektiivset ja individuaalset ruumi tervikuks ühendav "vaba kommunikatsioon", siis hilisemas töös nihkus rõhk kiirest ja masinlikust maailmast eemaletõmbumisele, kaotades samas äratuntava eraldusjoone isikliku ja avaliku vaba aja ruumi vahel.

Massehituse aparaat

Artiklis korrapärasest võrgustikust kui uusaja kultuuri tehnikast, mille abil "inimolendid muudetakse subjektideks", kirjutab Siegert modernistliku standardiseerimise ideaalist, milles iga uus hoone sobituks iga uue asustusega ja iga uks sobituks igasse ukseavasse.[24] Ratsionaalse arhitektuuri utoopia oli ehitada ühetaoline maailm, kasutades algelementidena sarnaseid kambreid. "Le Corbusier … oli eestkõnelejaks arhitektuuri aparaadile, kus rakud või kambrid (cellules) funktsioneerivad kui vähimad ja kõige tavalisemad ehitusühikud. Ajalooliselt võrsus selline lähenemine nii distsipliiniühiskonnast kui bioloogiast. Ühelt poolt kerkib see esile laialt levinud distsiplinaarse arhitektuuri traditsioonist, mis sisaldab endas nii munga- kui vangikongi. Rõhuasetus rakule kui vähimale võimalikule inimeluruumile toob nähtavale, et moodsa arhitektuuri kinnismõte ruumilisest standardiseerimisest on üldistus distsipliiniühiskonna baasmoodulist. Teisalt viitab Le Corbusier ka rakubioloogia diskursusele, mis samastab raku elu põhilise ehituskiviga."[25]

Nõukogude elamuehituse trajektoori võib vaadata sarnase aparaadi kaudu: nii Ginzburgi ja Milinise projekteeritud eksperimentaalkorterid kui ka sõjajärgsete tüüpseeriate kortermajad sobitusid distsipliiniühiskonna maatriksiga, mille põhimõte oli ruumiline tükeldatavus, eraldatus ja kontroll (seda nii juhtimise kui järelevalve mõttes). Mõlemal juhul olid huvikeskmes väikseimad ehitusühikud kui arhitektuuri algrakud: Ginzburgil vähim ruum, milles saaks toimuda elanike tootmis-olmeline kasvatus, massehituse puhul optimaalseim süsteem, mis lubaks igale perele omaette korteri (kus iga aknaga paneeli taga asus eraldi tuba – cellule). NER-i varasem projekt järgis sama loogikat nii korteri osas – ruumis ümbrust järgiv indiviid – kui ka asustus-elemendi kui linna algühiku tasandil. 1968. aastal valminud projekt aga näis lahutavat bioloogia diskursuse distsipliiniühiskonnast. Eemaldudes mehaaniliste ehitusplokkide mudelist, esindas see töö hoopis teist laadi topoloogilist süsteemi, kus senised jaotused sise- ja välisruumi ning isikliku ja avaliku vahel mõtestati ümber. Veelgi enam, bioloogiliste vormide kaudu näis projekt ratsionaalsuse asemel tagasi tõmbuvat müütilise masina-eelse kogemuse juurde. Seda võib näha omamoodi sümptomina, kus kaugenedes masinliku suurlinna pealetükkivuse eest lähenetakse bioloogia metafoorile. Kui varasemas projektis püüti masinlikkust tasakaalustada tagasitõmbumise ja kontrolliga üksikisiku tasandil (mees, kes vaatab välja panoptikumi aknast, mis on tehtud vastasseina), siis hilisemas projektis on tegemist harjumuspäraste ruumiliste eristuste ja tüpoloogiate kadumisega. Tänapäeva vaatekohalt aga näib selline omavahel läbi põimunud, selgete eristusteta, kõikehaarav linnaorganism, mis lubab võimalikult vähest informatsioonikadu suhtlusahelas, esitavat ka juba järgmist süsteemi, kus (elektrooniline) kontroll on laienenud väljapoole diskreetseid ruumilisi eristusi.

Vastrenoveeritud Narkomfini hoone.

 

[1] Vt B. Siegert, Cultural Techniques: Grids, Filters, Doors and Other Articulations of the Real. New York, 2015, lk 97–120.

[2] Sealsamas, lk 115.

[3] Le Corbusier, Vers une architecture. Pariis, 1924, lk 193, 243.

[4] Vt M. B. Smith, Property of the Communists: The Urban Housing Program from Stalin to Khrushchev. DeKalb (IL), 2010.

[5] R. Anderson, Russia: Modern Architectures in History. London, 2015, lk 88.

[6] М. Меерович, Градостроительная политика в CCCР (1917–1929). От города-сада к ведомственному рабочему поселку. Moskva, 2018, lk 203.

[7] D. Movilla Vega, Housing and Revolution: From the Dom-Kommuna to the Transitional Type of Experimental House (1926–30). Architectural Histories, 2020, kd 8, nr 1, lk 2.

[8] Vt R. Stites, Revolutionary Dreams: Utopian Vision and Experimental Life in the Russian Revolution. Oxford, 1989, lk 146.

[9] М. Я. Гинзбург, Целевая установка в современной архитектуре. Современная архитектура, 1927, nr 1, 4–10, lk 6.

[10] Sealsamas, lk 8.

[11] N. Buharin, E. Preobrazhenski, Kommunismi aabits: Venemaa Kommunistliku (enamlaste) Partei programmi rahvalik seletus. Tõlge A. Pastaku toimetusel. Peterburi, 1920, lk 52.

[12] Vt nt: Ü. Kaasik, A. Oja, Küberneetika põhisuundadest. Tallinn, 1963; D. West, Cybernetics for the Command Economy: Foregrounding Entropy in Late Soviet Planning. History of the Human Sciences, 2010, kd 33, nr 1, lk 36–51.

[13] D. West, The Cybernetic Eye: Scientific Planning in the Soviet Mikroraion. The Journal of Architecture, 2019, kd 24, nr 5, lk 707.

[14] Sealsamas, lk 705.

[15] N. Erofeev, The I-464 Housing Delivery System: A Tool for Urban Modernisation in the Socialist World and Beyond. Fabrications, 2019, kd 29, nr 2, lk 211.

[16] D. West, The Cybernetic Eye, lk 710.

[17] S. E. Reid, The Khrushchev Kitchen: Domesticating the Scientific-Technological Revolution. Journal of Contemporary History, 2005, kd 40, nr2, lk 293.

[18] А. Бабуров jt, Новый элемент расселения: На пути к новому городу. Moskva, 1966.

[19] L. Basso, Marx and Singularity: From the Early Writings to the Grundrisse. Chicago, 2014, lk 76.

[20] Autori intervjuu Georgi Djumentoniga, 23.10.2018.

[21] А. Бабуров jt, Новый элемент расселения, lk 121, 61.

[22] Daria Bocharnikova on viidanud sarnasele lähenemisele ka 1920.–1930. aastate disurbanistide, eelkõige Mihhail Ohitovitši töödes. Vt: D. Bocharnikova, Inventing Socialist Modern: A History of the Architectural Profession in the USSR, 1932–1971. Doktoriväitekiri. Firenze, 2014, lk 226.

[23] А. Гутнов jt, Группа НЭР. Четыре проблемы архитектуры будущего. Современная архитектура, 1970, nr 1, lk 79–80.

[24] B. Siegert, Cultural Techniques, lk 116.

[25] Sealsamas, lk 118.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: