Tiia-Ester Loitme: usun, et Tormis tundis meie tänu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Tõnu Tormis

Koorijuht ja laulupidude üldjuht Tiia-Ester Loitme rääkis Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva künnisel Klassikaraadiole loomingulise koostöö algusajast Tormisega, viimase loomingust, aga ka laulupidudest ja Jaapanist. Üle 40 aasta Ellerheina dirigendina töötanud Loitme sõnul oleme kõik Tormise ees tänu võlgu. Aga ta usub ka, et Tormis tundis publikupoolset tänu oma loomingu eest.

Tormisega kohtus Loitme esimest korda Tallinna muusikakooli klassis nr 10. "Ma ei teadnud, et Veljo Tormis on Veljo Tormis," meenutas Loitme. "Aga see klassiruum ise juba oli õnnelik, et seal töötas selline õpetaja – särav, sädelev, poisilik."

Klassiruumi häälest ära pianiino peal kuulis ta kõiksugu heliloojate teoseid. "Tormis mängis nii suuri teoseid, teinekord jäi kätest puudu ja ma aitasin bassipoolse osaga seda prõmmimist täiendada. Seal klassis oli tohutult palju muusikat, läbisegamini olid runolaulud ja Bach."

Teadmine heliloojast Veljo Tormisest tuli Loitmele aga mõni aasta hiljem, kui Loitme hakkas lõpetama Tallinna riiklikku konservatooriumi Gustav Ernesaksa koorijuhtimise klassi.

Enda koorijuhiõpingute kohta rääkis Loitme naljaga pooleks, et kuna ta töötas Tallinna riiklikus konservatooriumis teise kontsertmeistrina, siis polnud tal aega dirigeerimist õppida.

"Ma õppisin teiste saavutuste ja möödalaskmiste ning Gustav Ernesaksa kehakeele pealt," rääkis ta. "Ma pidin konservatooriumi lõpetama 1965. aastal ja kui Ernesaks küsis, kas ma julgen lõputööks võtta Tormise tsükli "Meestelaulud," siis ma ei teadnud sellest muusikast veel mitte midagi," tunnistas ta.

"Küll aga olin ma selleks ajaks aru saanud, et dirigeerimist ei ole vaja üldse õppida, sest nagu Arvo Ratassepp ütles: "Dirigeerida on ääretult lihtne – kahe peale või kolme peale" . Ma arvan, et see eriala ei vaja nii palju noore inimese ihu ja hinge raiskamist," tõdes Loitme.

Konservatooriumi lõpetamisel tuligi ettekandele Tormise "Meestelaulud" ning seejärel n-ö röövis noore koorijuhi Loitme kohe ka Heino Kaljuste, kes oli omakorda nakatunud Tormise-usku. Ellerheina juurde minnes tõstatus Loitme sõnul aga kohese repertuaariküsimus, sest Tormise suured naiskooriteosed käisid väikestele lauljatele üle jõu.

"Ma rääkisin Tormisega, et ta kirjutaks lastelaule. Aga Tormis lubas kirjutada vaid juhul, kui ma leian teksti. Ja nii läkski – tsükkel "Vanavanemate viisivakk" saigi teksti minu vanaema raamatust: ikka meie kiisul kriimud silmad, varesele valu ja kõik muu," jutustas Loitme.

Kokku on 29 laulu. Kui esimesed neist on lihtsamad, siis tsükli kulgedes muutuvad laulud aina raskemaks. "Harmooniaid tuli juurde ja materjal muutus kompaktsemaks. Tegelikult kõik Tormise teosed on müsteeriumid, need on harmoonilised saladused, värvilised mõistatused. Oma osa on seal ka maagial – see on maa ja taeva maagia, inimhinge ja armastuse maagia, ja see maagia ei ole kunagi pahatahtlik".

Tormise partituuris on Loitme sõnul kõik kirjas. Ainuke probleem on, et pole materjali, millega tema teoseid laulda. "Meie koorid on kas liiga head või liiga halvad," lisas ta. "Meil on puudu sopranitest.

Tormis ise ei tundnud oma laulu ära, kui seda esitasid Jaapani koor või Rootsi raadio koor, sest need olid niivõrd hästi lauldud, selgitas Loitme. "Mitte ainult partiid ei ole hästi lauldud, vaid need partiid on sulatatud kokku üheks – mitte akordiks – vaid suminaks."

Solistid on Tormise teoste puhul väga tähtsad ja muidugi tekib regilaulule toetuva teose esituse puhul alati üles vibrato-küsimus, tõdes ta. "Kui sa oled ikka lauljana lõpetanud kooli, siis sa oled juba solist, mitte lihtsalt koorilaulja".

Loitme märkis, et praktiliselt kõik Eesti koorid esitavad konkursil Tormise muusikat, ka Ellerheinal on alati vähemalt pool kavast just Tormiselt. Tormise muusika mõistmiseks on aga nüüdisaegne linnainimene justkui natuke võõrkehas.

"Kuna ma esitasin Tormise muusikat väga palju, oli mul ka tema eriline tähelepanu. Teda huvitas, kuidas on võimalik rääkimata taibata kuidas midagi laulda," märkis ta.

"Aga tegelikult oli asi lihtne. Ma tean, millest jutt. Ma olen elanud talus, ma oskan vikatiga niita, niidumasinaga sõita, heinakuhja teha, kalu püüda, pulli taltsutada jne – just kõik need asjad ongi Tormise laulude sees. Need päiksed, need sood, need tööd ja igatsused."

Sõnapaari "Tormis ja laulupidu" taga näeb Loitme paljut. "Tormisele ei meeldinud kohutavalt palju asju selles. Tema oli täielikult võimenduse vastu".

Tormis on Loitme sõnul eesti muusikas täiesti omaette peatükk, see muusika kannab tema sõnul ürgset, maagilist ja isegi kirjeldamatut sõnumit. Ta usub, et Tormis tundis ka ise publikupoolset tänu.

"Kui Tormise teos lõppes ja helilooja tõusis oma muusika kõrvale, tuli ta teinekord publiku soovil mitu korda tagasi lavale – siis ta kindlasti tundis meie tänu. Sellistel puhkudel tavatses Tormis ka öelda: "Oh viibi, kaunis hetk," meenutas Loitme.

Toimetaja: Marge-Ly Rookäär, Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: