Õunapuu rääkis, et teadmahimulise noormehena inspireeris teda kõik, mis puudutas rahvalaulu, kuna ta ise oli ka sellega juba varasest noorusest peale palju kokku puutunud ja kohanud inimesi, kellele rahvalaul ja eesti vanem muusika korda läheb.

Eriti inspireeris teda 2000. aastal välja antud Urve Lippuse koostatud Veljo Tormise loengute kogumik "Lauldud sõna". "Avastasin, et need mõtted, mida Veljo oli seal rääkinud ja aastakümneid juba mõlgutanud, need ühtisid väga mõtetega, mida mina olid mõelnud, kuigi kaootilisemalt, harvem ja ebasüsteemselt."

Õunapuu sai Tormisega tuttavaks 2005. aasta paiku, kui avanes võimalus minna Tormise loengutesse, mida ta Viljandi kultuuriakadeemias ning Eesti teatri- ja muusikaakadeemias üsna palju pidas.

"Õigupoolest oli Veljo see esimene, kes minul habemest kinni haaras ja küsis täiesti ootamatu küsimuse, et kus me teeme neid laulutubasid ja kas tema saab ka tulla ja kas me saaksime neid aegasid nii muuta, et mina saaksin käia tema loengus ja tema saaks käia meie laulutoas," meenutas ta.

Õunapuul ja tema sõpradel oli nimelt aastaid varem asutatud arhailise meestelaulu selts ja nad pidasid Tallinna vanalinnas laulutubasid meestega, kes rahvalaulu laulsid. "Nii juhtuski, et tema käis meil laulutoas mõnel korral ja mina käisin iga kord, kui sain, tema loengutes. Mõnikord trehvasime ja ajasime juttu. Tavaliselt arutasime teemal "Ikka häda tolle regilauluga"."

Tormis oli väga huvitatud sellest, mis parasjagu rahvalaulu maailmas toimub – kes laulavad, miks nad laulavad, milliseid laule nad laulavad, kirjeldas Õunapuu. "Kui ta meil laulutubades käis, siis ta tegi isegi nimelisi märkmeid ja küsis pärast hiljem üle, et kes oli see noormees, mis oli see laul, mida ta laulis, kust ta selle sai ja milline on meie side."

Samuti tegi ta ettepanekuid selle kohta, kuidas oleks võimalik teha paremini, teistmoodi ning kust leida veel midagi, mida võiks arhailiste meestelauludena laulda. "See oli minu jaoks väga viljakas arutelu alati."

Kui "Kevade" puhul Õunapuu lapsena ei teadnud ega mõelnud sellele, et see on Tormise muusika, mis filmis mängib, siis mäletab ta momenti, millal ta teadvustas, et see on Tormise muusika, mida ta kuuleb. "Ma mäletan, kui televiisorist tuli film, kus oli Veljo Tormise "Raua needmine" – siis ma sain aru, et vot see on Veljo Tormis."

Ta tunnistas, et Tormisega suheldes oli tal mõistagi tema ees suur aukartus, on siiamaani. "Veljo oli minust ikkagi väga palju aastaid vanem. Hoopis teise põlvkonna inimene ja inimene, kes on suurepärase heliloominguga hoopis pikemalt, süsteemsemalt tegelenud kui mina iganes suudaks ette kujutada."

Samas Tormis isegi kartis teiste inimeste aukartust. "Ta pelgas seda, et tema rahvalaulude lauljate ringkonnas, kui ta üritas anda nõu ja jagada mõtteid, võetakse tema ütlemisi väga südamesse ja inimesed solvuvad selle asemel, et koos mõelda, kuidas eesti kultuuripärandisse veel austavamalt suhtuda ja neid regilaule laulda."

Metsatöllu tõlgendustest rääkides meenutas Õunapuu, et neil oli Tauno Aintsiga, kes Tormise lugusid Metsatöllule seadis ja Metsatöllu lugusid veljotormislikumaks muutis, mure, kuidas läheneda Tormisele nii, et Tormis jääks ikkagi Tormiseks.

"Kui Tormis on nendele rahvalauludele lähenenud nii, et need jääksid rahvalauludeks, siis meie prioriteet pidi olema see, et neis rahvalauludes säiliks ka see rahvalaulu-juurikas," selgitas ta.

"See oli topeltkeeruline töö, aga Veljo oli sellegipoolest väga vastutulelik – käis proovides, kuulas ja ütles, et see on hoopis mingi muu asi ja temal ei tohiks siin ütlemist olla. Aga sellegipoolest ta tuli proovi ja kuulas ning ütles kaasa, kui midagi oli vaja kaasa öelda," meenutas Õunapuu.