Arvustus. Trall ja traagika vana klaveri saatel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Vana klaver" Autor/allikas: Ülo Josing

Suvelavastus

"Vana klaver"

Autor: Ott Kilusk

Lavastaja: Ain Mäeots

Osades: Sepo Seeman, Kalle Sepp, Peeter Oja, Inga Lunge, Liina Tennosaar jt.
Etendused Kiidjärve pargis Põlvamaal juulis ja augustis 2020

Taas on üks eesti muusikamees näitemängu sisse pandud. Meeldetuletuseks —enne on selle au osaliseks saanud Georg Ots ("Georg", Muusikaliteater, 2005), Gunnar Graps ("Raudmees ehk Odysseuse eksirännakud", Tartu Uus Teater, 2011), Raimond Valgre ("Laul, mis jääb", Draamateater, 2015), Uno Loop ("Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu", Rakvere teater, 2014) ja viimasena Jaak Joala ("Kremli ööbikud", Tartu Uus Teater, 2018).

Eelmainitutega võrreldes Tennosaare muusikalised teened ehk samaväärseteks ei küündinud. Tema ampluaa piirdus meelelahutajaks olemisega ajastu moodsaid poplaule esitades. Aga kui lisada tema legendaarseks saanud telestaatus onu Kalmerina, siis on ta igati mäletamist vääriv tegelane Eesti kultuuriloost. Just nendest kahest tegevusalast tekkivasse taustsüsteemi on lavastuse autorid Tennosaare asetanud, tuues sisse rea legendaarseid isikuid nii televisioonist ehk "kaugnägemise keskusest" kui estraadilt. Lavale ilmuvad legendaarsed Valdo Pant, Hardi Tiidus ja Ruth Peramets-Püss, aga ka Mõmmibeebi ja Rebase Rein, ning estraadilavadelt Artur Rinne, Georg Ots ja Heli Lääts.

Ent laval ei taaselustata ainult inimesi, vaid ka nõukaaja ajaloosündmusi, mille taustal Tennosaaare elukaar kulgeb. Enamus neist jäid 1960ndatesse. Leidub osutus VI Ülemaailmsele Noorsoofestivalile Moskvas aastal 1957, kus Tennosaar käis Eesti noorte estraadiansambli koosseisus. Viidati Eesti NSV kunstinädalale tollase nimega Moldaavias aastal 1962, German Titovi kosmoselennule aastal 1961 Vostok 2 pardal, German Titovi külaskäigule 1965. aasta laulupeol ning Montreali maailmanäitusele EXPO-67.

Kasutatakse mitmeid nõukaaja markereid nagu kolhoosipeod, kartulivõtt, kosmonautikakangelased või praegu jaburalt kõlavad lohisevad aunimetused. Kui veidi norida, siis olnuks tore eelmainitud ajaloolist infot leida kavalehele üles tähendatuna. Ei saa eeldada, et külastajate ajaloomälu sellesse üle poole sajandi tagusesse aega ulatub. Rääkimata noortest, kellele nõukaaeg on eelajalooline ajastu. Kuigi jah, külastatud etendusel (2. augustil) ringi vaadates jäi silma valdavalt keskealine publik.

Suvelavastusele ootuspäraselt esineb "Vanas klaveris" palju tantsu-tralli, muusikat ja naerutamist. Et nõukogude aeg oma absurdsuses ja nõmeduses on ammendamatu nalja allikas, seda tõestavad taaskord "ENSV" tegijad (produtsendid ja idee autorid Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere ning lavastaja Ain Mäeots, Villu Kanguri asemel on stsenarist seekord Ott Kilusk). Näitlejatel on hulgaliselt reljeefseid karaktereid, mida välja mängida ("kokkuhoiu" mõttes mängivad näitlejad mitmeid eri rolle) ja mõjusaid kalambuurseid sõnaseadeid. Huvitavad lavastust siduvad elemendid ongi korduvad sõnamängulised episoodid. Näiteks humoorikas mäng ski-ga lõppevate Eesti heliloojate perenimede üle, kus etenduse alul pakutakse välja Podel-ski, Tammeve-ski, Ernesak-ski ning etenduse lõpupoole lisatakse Anne Ve-ski.

Kõige karakteersem ja paremini väljajoonistatud tegelaskuju on allakirjutanu jaoks Hardi Tiidus Priit Strandbergi suurepärases kehastuses. Tiiduse elufilosoofiline huumor à la "Me ei saa ühtegi päeva elust vahele jätta", mälumängijalik pidev küsimuste esitamine ja järjepidev vastuseta jääva küsimuse otsimine on tõeliselt hea huumori kooli näited. Muuseas, viimases "hauataguses" episoodis leitakse üles ka vastuseta küsimus "kuhu lähevad pärast surma KGB koputajad?"

Nõukaspetsiifilise huumor kulmineerub kahe episoodi esitamisega EXPO-67 jaoks tehtut filmist "Must habe tahab teada", mille peategelase Hardi Tiiduse ülesanne oli tutvustada Eestit. Viru Valge reklaamimise episood oli naljaks pööratud nii-öelda luupimise kaudu, kus laval olev Tiidus mängib filmijate nõudel stseeni mitmeid kordi läbi, jäädes viina mekkimisest üha enam purju. Sauna reklaamiv episood koos Saare naise alastuse ilu paljastavate kaadritega on lavastusse põimitud ststeeni vaatlevate tsensorite kommentaaride abil, mis õnneks kordagi ei libastunud allapoole-vööd-stiilis naljade labasusse.

Lavastuslikest võtteist värskeimana mõjuvadki arhiivi videokaadrite ja lavalise tegevuse põimimine. Peale Tiiduse stseenides olnud võtete kasutatakse näiteks  videos toimuva samaaegset laval elustamist. Sellist sünkroonimist rakendatakse "Postipoisi" ja Onu Bella "Mu sõber Fiati" laulude ajal.

Kõige traagilisema (või tragikoomilisema?) tegelasena on kujutatud paradoksaalselt Tennosaart ennast. Sisekaemuslikes episoodides etenduse lõpupoole tunnistab ta elupõletajaliku alkoholismi, pidutsemise ja naistega lõbutsemise ränki tagajärgi. Abielulahutus näitlejanna Sirje Arbist viis Kalmeri tõdemuseni, et "Olin sitt mees. Ei osanud oma sinilindu hoida"; rohke napsitamine leiab kokkuvõtte ütluses "Olen seitse Volgat oma kõrist alla joonud".

Sügavalt elus pettumise noodid kõlavad lauses "Pole vaja unistada, siis pole vaja hiljem pettuda". Elumere lainetel ulpimisele stseenidele tasakaaluks on autorid loosse sisse kirjutanud kolm episoodi emaga, mis loovad ankurdumise hetked. Staari eluareenilt lahkumise kurbust leevendab lavastuses elujärgse elu kujutamise stseen, kus kõik vanad sõbrad taas kohtuvad, viidates nende sümboolsele edasi elamisele ajalooliste figuuridena. "Vana klaveri" laulu esitamine etenduse lõpus viib mõtteni, et Tennosaar ise oligi see Vana Klaver, millest lugu räägib.

Tennosaar on laval kahe näitleja, Kalle Sepa (noor Tennosaar) ja Sepo Seemani (eakam Tennosaar) kehastuses. Tegelaskujuna, kes staatiliselt mikrofoni taga käsi laiutatades tundelisi serenaade laulab, on sageli "meri põlvini" joobnud olekus või peab enesekahetsuslikke monolooge, ei jäta Tennosaar eriti avarat mängumaad tema rollis esinevatele näitlejale. Siinkohal tundus vähemalt nähtud etenduses jõulise lavanatuuriga, oskuslikult purjakil inimest kehastav ja suurepäraselt laule esitav Sepo Seeman Kalle Seppa varju jätvat.

Omamoodi nähtamatu kõikjaloleva tegelasena osaleb lavastuses alkohol. On lihtne kasutada purjutamist ja joobes inimest naerutamise objetkidena. Sellest on lavastuse loojad rohkelt kasu lõiganud. Laialt levinud müütide kohaselt on Eesti inimene võimeline oma tagasihoidlikkuse fassaadi tagant avanema ainult siis, kui aur sees. Võib küsida ka, et kas ilma kange kraamita jäänuks paljud šedöövrid  loomata ja loomingulised plahvatused olemata? Kummagi väite tõesuse üle otsustada ei saa, aga kindlasti on teada, et alkoholi tõttu purunesid perekonnad, tekkisid haigused ja lahkuti elust enne õiget aega.

Pakkumaks selgitust massiivsele nõukogudeaegsele alkoholismile, teeksin kõrvalepõike ja esitaksin mõtisklemiseks kaks arvamust 1960ndatel tegutsenud muusikute suust.[1] Esimese arvamuse kohaselt elas terve tollane intelligents kõva joomise atmosfääris ja see põhines meemil "tak nada" (nii on vaja). Teine väide tõdeb, et inimeste elusid Nõukogude Liidus ei hävitanud mitte KGB, vaid alkohol. Alkohol oli Nõukogude riigi turvameede. Alkohoolikud polnud ohtlikud, sest nad olid purjus ja võimetud iseseisvalt mõtlema.

Lavastuse muusikalisest küljest rääkides on laulude valik esinduslik. Kuulda võib mitte ainult Tennosaare 1960ndatel lauldud hitte alates lavastuse nimiloost ja Itaalia ajastu poplauludest, lõpetades Arne Oidi "Jamaika hällilauluga", vaid ka näiteks Helgi Sallo hitti "Kordan sinu nime" ja pala "Kaunid baleriinid" Heli Läätse repertuaarist. Laulude ettekandmise koha pealt tundus, et ehk polnud neid esitavate näitlejate (Saara Nüganen, Kalle Sepp, Veikko Täär jt.) kogu vokaalne potentsiaal kolmandal etendusel veel avanenud. Tagasihoidliku viitena mainiks, et oivalist muusikalist tausta oskuslikult kujundav saateansambel Siim Aimla juhtimisel tundus esialgu rohkem tõsiselt ametis olevat muusika tegemisega kui etenduses osalemisega.

Nõukastiilis lõpetades võiks lavastust premeerida kvaliteedimärgiga. Kes veel mäletab, see oli selline viistahukas keskel laiutava harkis käte ja jalgega luukerega, kes oli peast CCCP. 



[1] Arvamused pärinevad intervjuudest, mida autor on teinud oma uurimustöö raames 1960ndate aastate muusikaelust.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: