Tove Janssoni muumid õpetavad tasakaalu ja austust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Muumioru lood S1 E4
Muumioru lood S1 E4

Käesoleva aasta hakul möödus esimese muumitrollide raamatu ilmumisest 75 aastat.

Selle tähistamiseks ning Tove Janssonile nii südamelähedase Läänemere keskkonna kaitseks algatas muumide ametlik veebileht #MEIEMERI kampaania, mille eesmärk on koguda raha Läänemere elustiku päästmiseks.

Tove Janssoni (9. august 1914 Helsingis – 27. juuni 2001 Helsingis) sünniaastapäeva auks heidame pilgu armsakssaanud autori ja tema loomingu pärandile. Ehk on kaasaegsel lugejal muumidelt mõndagi õppida.

Tove Jansson sündis Helsingis skulptori ja illustraatori perre. Kunstianne kandus edasi kõigile pere lastele ning ka Tove vennad tegutsesid kunstnikena. Esimest korda proovis noor Tove kätt kirjaniku ja illustraatorina vaid neljateistkümne aastaselt. Kuigi enamik meist teab Janssonit põhiliselt just nimelt muumitrollide tõttu, oli ta andekas ka illustraatori, kunstniku ja koomiksiautorina, olles õppinud kunsti lisaks kodumaale Stockholmis ja Pariisis. Noorele kunstnikule avaldasid tugevat mõju tema rännud Euroopas, mille käigus ammutas ta teadmiste kõrval ka loomeindu; reisimine jäi Janssonile alati oluliseks inspiratsiooniallikaks.

1930. aastail kujundas Tove Jansson hulgaliselt reklaame, postkaarte ja raamatukaasi ning tema esimene soolonäitus toimus 1943. aastal. Lisaks ilmusid tema illustratsioonid ja karikatuurid rootsikeelsetes ajakirjades Garm, Lunkentus, Vårbrodd ja Allas Krönika. Oma karjääri jooksul viljeles Tove erinevaid stiile klassikalisest impressionismist abstraktseni ning hoolimata sellest, et enamik meist on kursis tema kirjatöödega, pidas Jansson visuaalset kunsti oma tööks ning kirjandust hobiks.

Lisaks Muumitrollide raamatutele kirjutas Jansson ka täiskasvanutele ning paljudes žanrites, pälvides hulgaliselt preemiaid, sealhulgas Hans Christian Anderseni auhinna. Tema raamatuid on tõlgitud pea viiekümnesse keelde ning tema kunsti võib leida mitmetest muuseumidest ja galeriidest. Janssoni auks on vermitud mälestusmünte, trükitud postmarke ning pühendatud park.

Tove Janssoni kõrval kõndis enamiku tema elust Tuulikki Pietilä, kellega koos sai avastatud maailma ning loodud oma idüll Porvoo ranniku lähistel asuval Klovharu saarel.

Janssoni lõputu uudishimu, kujutlusvõime ja rõõm elu kõigi varjundite üle voolas sõnade ja piltidena tema fantaasiamaailmast lugejateni. Pellinki saarestikus asuv tilluke saar ja selle loodus ja vaikne eluolu olid tema tuntuima loometöö, muumilugude, keskseks inspiratsiooniks ja saamispaigaks. Tõenäoliselt nendib ka kaasaegne lugeja, et need ajatud lood panevad siiani üheaegselt unustama ja unistama.

Oma tegelaste kaudu andis Jansson edasi tänapäevase tarbimiskultuuri ja kapitalismiideoloogia keskel paljuski ununenud suhtumist ellu ja loodusesse, mille võtmesõnadeks on tasakaal ning vastastikune austus, imetlus ja tänulikkus. Nii peegeldub Tove suhe loodusega ka muumipere seiklustes. Olgu loodus tüüne või raevukas, aktsepteerivad muumitrollid iga tema palet, isegi kui see võib hirmutav olla. Raamatus "Muumipapa ja meri" vastandub selgesti rahulik ja turvaline Muumiorg ning möllav ja kontrollimatu meri, mis ei rahune enne kui Muumipapa õpib merd mõistma ega ürita seda enda tahtele painutada.

Kokku kirjutas ja illustreeris Tove Jansson üheksa muumitrollide raamatut ja viis pildiraamatut. Esimesena nägi muumimaailma tegelastest juhuslikult ilmavalgust Tusklik, kui Jansson otsustas joonistada kõige inetuma võimaliku olendi. Iroonilisel kombel sai tegelane aluseks hilisemale Piripiigale. Üleüldse olid muumide algsed illustratsioonid oluliselt süngemad kui tänapäevased, põhinedes Tove onu Einari jutustustel hirmsatest muumitrollidest, kes elasid ahju taga ja veetsid aega puhvetkappides – nende tegelaste abil olla onu üritanud heidutada noort Tovet öösiti salaja söömisest.

Lapsepõlves kangastanud tegelasest sai esimene lugu kirja teise maailmasõja lõpul soovist raskesse aega helge raamatuga veidi kergust tuua. "Väikesed trollid ja suur veeuputus" ilmus 1945. aastal väikeses tiraažis ning ei olnud kuigi populaarne. Rahvusvaheliselt tuntuks said muumid ja Tove Jansson alles pea kümnend hiljem, kui 1954. aastal hakkas Londoni ajalehes The Evening News ilmuma muumide koomiksiriba. Edasi kasvas muumitrollide populaarsus hüppeliselt ning vaid kaks aastat hiljem avaldas muumide koomikseid 120 ajalehte, mille tulemusel jõudsid need 12 miljoni lugejani.

Tõeline muumibuum algas 1990. aastate esimesel poolel, mil ekraanile jõudis Jaapani joonisfilmide sari "Muumioru lood". 1993. aastal avatud Muumimaa teemapark on tänini turistide seas ülipopulaarne ning muumide teemalisi kohvikuid võib leida nii Soomes, Jaapanis, Tais, kui Lõuna-Koreas. Praegu teevad muumid läbi omamoodi renessanssi – 2019. aastal hakkas ilmuma kaasaegse 3D ja CGI-animatsioonitehnoloogia abil loodud "Muuminvalley" teleseriaal, mille esimene osa ületas Soomes vaadatavusrekordeid. Samuti on palju meediakajastust saanud ka muumidega seotud #MEIEMERI (rahvusvaheliselt #OURSEA) kampaania, mis tõstab teadlikkust Läänemere ja keskkonna teemadel.

Õnneks ei pidanud saareellu kiindunud Tove Jansson oma silmaga nägema, kuivõrd mõjutab saastatus talle nii armsa Läänemere elustikku. Küllap oleme meedia vahendusel kursis, et ka Eesti kodumere vee proovides leidub mikroplastikuid, et pidev laevaliiklus saastab vett ning liigirikkus väheneb. Ometi ei tea paljud, et oma suletuse ja meie elustiili valikute tulemusel on Läänemeri üks saastatumaid meresid maailmas. Lisaks õitsvale turismile, õitseb ka meri ise – vähese veevahetusega meri eutrofeerub. Toitainete üleküllus soodustab veetaimestiku kasvu, mis omakorda viib veesamba kihistumiseni ning kalade eluks vajalik hapnik ei jõua enam merepõhja. Nagu tõdes Muumipapa raamatus "Muumipapa ja meri" – kalu jääb üha vähemaks ja adru aina vohab.

Ajal, mil Jansson muumitrollide raamatuid kirjutas, polnud plastireostus veel maailmale kergelttajutavat jälge jätnud. Küll aga nägi kirjanik seda oma elu lõpupoolel. Kuigi tema raamatud ja tegelased puutuvad reostusega vähe kokku, on ilmne, et pigem soosis Jansson vaid vajalikuga läbi ajamist. Ülekalastamine, merevee ja keskkonna saastamine ning mõtlematu tarbimine muumitrollide loodussõbraliku mõttemaailmaga kindlasti ei sobiks.

Kaasaegsele lugejale võivadki muumitrollide lood jätta idüllilise mulje ning ehk kõnetada eriti jätkusuutlikku ja nullkulu mõttevoolude järgijaid. Olles esmajoones lasteraamatud, võib muumide lugudest leida hulgem elutõdesid nii inimeste omavahelise kui inimese ja looduse vahelise suhtluse kohta. Paljud neist oleks justkui vahepeal ununenud, ent on kliimakriisi süvenedes üha enam taas esiplaanile ujunud. Nullkulu liikumine kuulutab: paranda, taaskasuta, leia asjadele uusi kasutusi, väldi prügi tekitamist. Internetis koguvad populaarsust Skandinaaviast pärit hygge ja fika. Isegi kinnisvaratrendid näitavad, et huvi maakodude vastu on kasvujoonel. Tundub, et loodusest kaugenenud ühiskonnas on soov naasta lihtsama ja maalähedasema elu juurde, või vähemalt astuda uuesti samm sellele ligemale.

Tove Jansson ja muumid pole pateetilisi loosunglauseid kunagi vajanud. Fika ja vaid vajaduste piires tarbimine oli ja on osa muumipere igapäevast. Näiteks minnakse raamatus "Muumipapa ja meri" ühisele piknikule, kaasas päris nõud ja lauahõbe ning ühekordsetest nõudest ei tunne keegi puudust. Sama teose lõpupoole käitub Muumimamma igati taaskasutuse õpetuste kohaselt kui pakub vanu aga terveid pükse märjale merehädalisele. "Trollitalves" üritab Väike My jällegi parandada mänguhoos ära lõhutud teekannu soojendajat ja poleerida kelgutamisest kulunud hõbekandikut. Kusjuures ka kelgu asemel kandikul mäest alla laskmine on ju samuti leidlik viis asjale uut elu anda.

Ka jätkusuutlik aiapidamine käis Tove Janssoni saareelu ning loomulikult muumide igapäeva. Kui Muumimamma muljetas, et metslilled on ehk kaunimadki kui aialilled, ei pidanud ta tõenäoliselt silmas liigirikkuse säilitamist. Aastal 2020, mil mesilaste ja teiste tolmeldajate populatsioonid on languses, näeme seda lihtsat mõtet teises valguses. Urbaniseerumine ja kaasaegsed haljastustrendid on andnud meile nudilühikese muru ning aiad, kus pole puid ega põõsaid, ja kohe kindlasti mitte lehehunnikuid ja kõdunevaid kändusid. Ometi oleks muru niitmata jätmine ja väikene lohakus aias just see, mis aitaks kohalikel taimeliikidel taas paljuneda, annaks lindudele tagasi nende pesapaigad ja putukatele ja loomadele nende ulualused.

Looduse keskset rolli näeme kõigis muumitrollide raamatutes nii metsa, mere kui aedade kujul. Kokkupuude loodusega ning sellega harmooniliselt koos eksisteerimine on muumitrollide olemuse üheks nurgakiviks ning selle mõtte võib üle kanda ka meie igapäevasesse maailma. Uuringud on näidanud, et otsene kokkupuude elusloodusega tõstab märgatavalt inimeste elukvaliteeti. Siiski tänapäevases kapitalistlikus maailmas on selline tasakaal inimtegevuse ja looduse vahel paraku paljuski kadunud.

Kuigi meist kaugel, võib üheks eredaimaks näiteks tuua Brasiilia vihmametsade hävitamise 2018. aastal võimule tulnud president Jair Bolsorano käe all. Tõstmaks põllumajandus- ja kaevandussektorite osakaalu majanduses on vihmametsade langetamine viimase kümne aasta kõrgeimal tasemel. Bolsorano on oma tegevust põhjendanud väitega, et vihmametsade langetamist ei saa peatada, kuna see on osa kohalikust kultuurist. Meie kohalikus looduspildis toimub midagi sarnast puisniitudega, mis püsimajäämiseks vajaks inimese sekkumist, ent mis enam ei ole kultuuriliselt olulised. Kas ökosüsteemide hävimist võib tõesti õigustada kultuurile viidates? Koht mõtlemiseks. 

Õnneks oleme inimestena äärmiselt sotsiaalsed ja paindlikud ka trendide järgimisel. Keskkonnateadlik käitumine on viimastel aastatel eriti noorema põlvkonna seas tähtsale kohale tõusnud ning teadlikkus kliimakriisist ja jätkusuutlikkusest on ühiskonnas tervikuna märkimisväärselt kasvanud. Kuigi tehnoloogia areng ja probleemide ulatus eraldab meid Tove Janssoni eluajast ja muumide maailmast, ühendab meid rohkem kui ehk arvata oskame.

Saastatus ja kliimakriis tulevad paljuski ahnusest, isekusest ja apaatiast. Muumid teadsid ja tuletavad meile meelde, et inimkond ja loodus on katkematus vestluses ning igaüks meist on ümbritsevaga pidevas kontaktis. Elu alati looduse meelevallas oleval saarel näitas Tove Janssonile, kuidas ise hakkama saada ja vältida raiskamist. Väikesed igapäevased toimingud mooside keetmisest, kala püüdmise, sokiaukude parandamise ja aiapidamiseni põimusid mõtete, lapsepõlve mälestuste ja unistustega ning jõudsid nüüd ikoonilistesse teostesse, mis õpetavad nii suuri kui väikseid lugejaid lihtsuses võlu leidma.

Loomulikult ei saa jätta konstateerimata, et muumide #MEIEMERI kampaania kutsub lisaks annetustele ju samuti hea eesmärgi nimel ka ostma. Kapitalistlikus ühiskonnas on raske eristada rohepesu heast tahtest ning internetiajastul kiputakse heategijaid kritiseerima, sest heategu pole justkui piisav või piisavalt siiras. Eks see jääb igaühe enda otsustada. Kui saaks, küsiks Tove Janssonilt: "Mida Muumitroll teeks?"

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: