Tristan Priimägi. Elu kiirusega 24 kaadrit sekundis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Georg Ots filmis
Georg Ots filmis "Mister X". Autor/allikas: kaader filmist

Artise filmilindipäevadel klopitakse tolmust puhtaks mitmed Nõukogude linateosed, millega võiks kursis olla iga Eesti filmihuviline, kirjutas Tristan Priimägi Sirbis.

Võibolla on asi lihtsalt minus, aga kes seda endale ikka tunnistada tahaks. Tundub, et teatud ajal Nõukogude Eestis üles kasvanud põlvkond seadis oma kultuurihuvides läänemaailma niivõrd ettepoole, et Nõukogude Liidu liikmesriikide kultuuripärand jäi sootuks tahaplaanile. 1980. aastate keskel, kui ma nende teemadega esimest korda kokku puutusin, oli kulla kaaluga iga infokild, mis raudse eesriide tagant kohale jõudis (ja tihti ka liigsest imetlemisest tingituna väärtõlgendamist leidis). Vanemad põlvkonnad tundusid olema vastuvõtlikumad laial Nõukogudemaal tehtavale loomingule, meil aga puudus selle vastu igasugune respekt. Ilmselt oli oma osa ka usaldamatuse tundel, sest propagandahoovustes ujudes ei olnud tegelikult võimalik adekvaatselt asja tõelist väärtust hinnata, kuna suureks puhuti ka igasugust rämpsu. Mingis mõttes on see ju nõnda tänaseni. Iga vaataja peab ise otsustama, kas Nõukogude "Kuningas Lear"1 on meile nii olulise tähtsusega vaid sellepärast, et peaosas on Jüri Järvet või on sellel ka laiem väärtus, kui see kohalik kontekst eemaldada. Umbusaldus tõukaks justkui uskuma esimest, kuid õnneks tuleb täie tahtejõuga objektiivsust rakendades siiski tõdeda, et arvamus kaldub teise poole. Ei sündinud Nõukogude "Kuningas Lear" ju mingi muust maailmast eraldatud mulli sees. Huvitava faktina tuleb välja tuua, et samal ajal võttis sama teost filmina üles ka ilmselt maailma kõige legendaarsem elav teatrilavastaja Peter Brook, kelle filmis2 mängis Leari pigem teatrilavalt tuntud, aga samas ka ühe meespeaosa Oscari saanud3 Paul Scofield. Kaks lavastajat filmisid üheaegselt, olid sellest teadlikud ja võtete ajal lausa kirjavahetuses. Kaht versiooni on kindlasti põnev ka järjest vaadata ja võrrelda (sest tehnilised võimalused ja filmitootmise erinevused sel ajal ikkagi olid), kuidas kumbki film on ajas vastu pidanud.

Neile, kes "Kuningas Leariga" ülaltoodud või muudel põhjustel omal ajal tutvust ei teinud, avaneb võimalus oma arvamus kujundada Artise kinos 15.–22. augustini kestvatel Artise Filmilindipäevadel. Kuna koroona rehitses aastakavast välja Sõpruse Filmilindifestivali, siis on hoopis Artis selle klassikalise filmiformaadi au sisse tõstmise enda peale võtnud. Festivalil on filme muidki, aga väga huvitav tundub olevat fookus Eestiga mingil moel seotud ja mõneti unustuse hõlma vajunud filmidel, eriti nõukogude ajast. Lisaks "Kuningas Learile" on võimalik Shakespeare'i Nõukogude tõlgendustega tutvuda ka "Hamleti"4 vahendusel. Kuus aastat enne oma viimast filmi, sedasama "Kuningas Leari", tegi Kozintsev oma versiooni "Hamletist". Ka siit leiab eestlasi, küll vähem kaalukatest rollidest, aga Eesti filmi huvilisele võivad silma jääda näiteks Ants Lauter või Rein Aren. Eestis toimus ka suurem osa filmivõtteid: Türisalu pangale ehitati elusuuruses lossimaketti kuus kuud, loodusvõtted tehti Vääna-Jõesuus. Filmi rahvusvahelises olulisuses pole kahtlustki: Veneetsia filmifestivalil sai "Hamlet" kroonitud lausa žürii auhinnaga ja parima näitleja preemiaga Innokenti Smoktunovskile nimiosa eest, jõuti ka Kuldgloobuse nominatsioonini, ja kõigi aegade üks tuntumaid Shakespeare'i-ekraniseerijaid Kenneth Branagh on Kozintsevi "Hamletit" pidanud selle näidendi parimaks filmiversiooniks.

Muusikafilm "Mister X"5 on kindlasti Kozintsevist kohalikuma tähtsusega. Ma ei kujuta ette, et see võiks huvitada tänapäeval kedagi asjasse puutumatut, kuid eestlastele on see veel üheks veenvaks meeldetuletuseks, et laulja Georg Otsa kõrval ei tohi ära unustada ka näitleja Georg Otsa. Ots tegi vaid käputäie filmirolle, kuid midagi ei ole teha – tuleb tunnistada, et need on peaaegu kõik olnud meeldejäävad, sest Otsa mõjuvuse vastu ekraanil on raske vaielda. Ots on teinud mitmeid suure­päraseid osatäitmisi – punaväelane Runge filmis "Valgus Koordis", Balthasar Russow ajaloodraamas "Kolme katku vahel" või nimitegelane aasta enne Otsa surma üles võetud muusikalises tele­filmis "Colas Breugnon"6 – ning nendele võiks kurioosumina lisada ka nimirolli muusikafilmis "Mister X". Filmis astub üles ka vähetuntud eestlane Oskar Lind tegelasena nimega Poisson, mis tähendab prantsuse keeles hoopis­tükkis kala.

Eelmisel aastal Tallinnas Viktor Tsoi filmipäevadel linastunud "Nõel Remix"7 leiab nüüd taas tee kinno, ja teenitult. Viktor Tsoi tuntuimale ülesastumisele anarhistliku Morona filmis "Nõel"8 pakkus autor Rašid Nugmanov uustõlgenduse enam kui 20 aastat hiljem. "Remix" pakub loole ka uue lõpu, ajastu vaim ja muusikaline kujundus on aga endiselt omal kohal. "Nõel" on oluline mitte ainult Nõukogude popkultuuri maamärgina, vaid oli ka üks esimesi nn tšernuhhasid. Nii hakati kutsuma Nõukogude Liidus 1980ndate teisel poolel tekkinud filmižanri, kus laguneva NSV Liidu varemetel näidati tõepärases võtmes dekadentlikke Nõukogude noori, kellel puudus tulevikusiht, vastupidiselt aastakümnete jooksul ühiskonnale sisse söödetud nägemusele riiki üles ehitavast komnoorest.

Erilise kolikambrileiuna tuleb aga esile tõsta filmi eestikeelse nimega "Virtuoos",9 mille IMDb keskmine hinne 5,5 võib küll vaimult nõrgemad eemale peletada, aga kangemad saavad oma friigi-ihad rahuldatud C-kategooria Ameerika põnevusdraamaga, kus astuvad üles ka näiteks Keith Carradine ja tänavu lahkunud Brian Dennehy. Eesti näitlejaid pole siin olulistesse rollidesse eestlasi mängima usaldatud (Ain Lutseppa on siiski võimalik näha Pätsi vennana), ja ka ajaloolise tõe väga meelevaldsesse käsitlemisse on võimalik üsna lihtsalt takerduda, aga võibolla on "Teneti"-ootuses päris huvitav vaadata ka seda linateost, sest "Virtuoos" on samuti suures osas üles võetud erinevais Eesti paigus ja linnades.

Lisaks mainitutele on kavas ka mitu filmi nagu "Coco enne Chaneli", "Tulpan" ja "Kokoko",10 millel on olnud au osutuda programmi valituks vaid ilmselt tänu sellele, et kuskil seisid nende filmide 35mm koopiad ja õigusi polnud keeruline saada, sest teiste filmide temaatilisse paketti (ega üldse mingisse tervikusse) need nagu ei mahu. Samas on vähemalt "Tulpan" olnud omal ajal väga hinnatud arthouse-hitt kolme Cannes'i auhinnaga, nii et ära võiks vaadata sellegi. Kui tihti ikka õnnestub näha üht Kasahhi filmi.

Kokkuvõttes pakuvad Artise Filmilindipäevad intrigeeriva võimaluse nõukogude minevikuga taas kontakti astuda, ja seda 35mm filmilindi vahendusel. Mitmete hiljutiste filmiklassika BluRay-linastuste ajal olen puudust tundnud 35mm pildi defektidest ja sügavusest. Loodetavasti on kavva planeeritud teoste filmikoopiad ka vaadatava kvaliteediga.

1 "Король Лир", Grigori Kozintsev, 1970.
2 "King Lear", Peter Brook, 1970.
3 Thomas More'i rolli eest filmis "Inimene kõigi aegade jaoks" / "A Man for All Seasons" (Fred Zinnemann, 1966).
4 "Гамлет", Grigori Kozintsev, 1964.
5 "Mister X", Juli Hmelnitski, 1958.
6 "Valgus Koordis", Herbert Rappaport, 1951; "Kolme katku vahel", Virve Aruoja, 1970; "Colas Breugnon", Mati Põldre ja Irene Lään, 1974.
7 "Игла Remix", Rašid Nugmanov, 2010.
8 "Игла", Rašid Nugmanov, 1988.
9 "Out of the Cold", Aleksandr Buravski, 1999.
10 "Coco avant Chanel", Anne Fontaine, 2009; "Тюльпан", Sergei Dvortsevoi, 2008; "Kokoko", Dunja Smirnova, 2012.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: