Arvustus. Jaga Jazzist rändab jazz fusion'i kuldaega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaga Jazzist
Jaga Jazzist Autor/allikas: Esben Krogstad Kamstrup

Uus plaat

Jaga Jazzist

"Pyramid" (Brainfeeder)

7/10

Esimest korda Norra eksperimentaalkollektiiviga Jaga Jazzist tutvudes rabas fakt, et nende 1996. aasta debüüdi "Jævla Jazzist Grete Stitz" ilmumisel olid liikmed alaealised hilisteismelised, kuid plaadil leiduvad helid olid täiskasvanulikult küpsed. Sellises vanuses on noortel muusikaga katsetamine enda loovuse väljendamiseks normaalne nähtus, kuid soov teha jazziliku improvisatsiooniga elektroakustilist bändi on pigem ebatavaline. Praegu on selja taha jäetud ports hästi vastu võetud albumeid ning ansambli liikmetele hallide juuste ilmumine enam üllatust ei paku. Uute võimaluste otsinguil on bänd lahkunud kauasest koostööpartnerist Ninja Tune ja leidnud uue kodu Flying Lotuse plaadifirmas Brainfeeder, mis sobib, arvestades viimase avatud suhtumist erinevatesse muusikalistesse ideedesse.

Ajaga kaasas käivad moodsa jazzi võlurid on võitnud paljude kuulajate poolehoiu julge heliloomega, mis paistab silma eelkõige sellega, et nad pole tegelenud juba olemasolevate mustrite jäljendamisega. Võrreldes varasemate töödega murrab "Pyramid" traditsioone aga mitmel viisil. Tundub, et elektrooniline bigbänd on võtnud eesmärgiks valmistada 70ndate psühhedeelse jazzfusiooni jälgedes käiva teose. Seda reedavad retrostiilis plaadikujundus, pikad lood ja analoogsaundi täis sooja kõlaga lõppviimistlus. Hullumeelne elektroonika on tagaplaanile nihutatud, leidub vähem helide hüperaktiivsust ning valitud on rahulikum meeleolu. Plaadiriiulis võib selle julgelt asendada Herbie Hancocki "Thrusti", Weather Reporti "Sweetnighteri" või Return To Forever "Where Have I Known You Before'i" kõrvale.

Pea veerandtunnine "Tomita" avaldab austust Jaapani heliloojale Isao Tomitale, kes oli väljapaistvamaid süntesaatorimuusika edendajaid. Jaga Jazzist imiteerib Tomita mängustiilile omaseid klimberdusi ja toone, loo keskel on kuulda rohkem traditsioonilisi instrumente: trumme, puhkpille, kitarri ja bassi. Kompositsioonilt on pala otsinguline ja pulbitseb energiast, aga ei suru end liiga peale. Progerockilik teos, mis võtnud lõppsuunaks avakosmose.

Tunnetuse poolest on järgnev "Spiral Era" justkui jätkulugu, lisandub vaid veidi rohkem funksärtsu, mis kulmineerub afrobeat-stiilis Fela Kuti tribuudis "The Shrine". Lõpulugu "Apex" kulgeb synthwave'ilikult, võiks öelda, et isegi trance'i jõudes. Atmosfäärilised kitarriväänatused on maetud efektide alla ja kõlavad ruumitäitvalt. Kuigi domineerib sünteetiline instrumentatsioon, aitab gruuvi elavusele kaasa muusikute osav pillimäng - bänd klikib kokku rohkem kui kunagi enne.

"Pyramid" kostab paljuski nagu free jazz, aga ometi ei ole me kõrvus impro või otselindistus, sest endiselt ajab Jaga taga täiust. Enne salvestusprotsessi tehti demod arvutis valmis ning bänd harjutas lugusid kaks nädalat, kaksteist tundi päevas. Instrumendipartiid võeti eraldi linti ning miksiti seejärel stuudios kokku. Lõpptulemus on hoolega läbimõeldud ja viimistletud. See aspekt võib mõjuda jazzientusiastidele jahutavalt, kuid lugude sujuv sõit plaadil on omaette saavutus. Aasta lahedaima jazz-albumi tiitel on juba ära jagatud Sam Gendelile "Satin Doll'i" eest, aga Jaga Jazzisti muusika on endiselt ülinauditav kuulamine. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: