Kuuldemängu teemaks on eestlaste lahkumine kodumaalt, erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel. Üksteisele võõraks jäämine ei pruugi sõltuda vahemaast. Autor on toetunud dokumentaalsetele kirjadele.

Kuuldemängu lavastajana debüteerib Raadioteatris Robert Annus. Annus on varem üles astunud mitmetes kuuldemängudes: Heino Ülane (Olavi Ruitlase "Kroonu", lavastaja Aare Toikka, 2007), Jutustaja ja Kusti (Ott Kiluski "Kusti", lavastaja Kaili Viidas, 2019).   

Kuuldemängu helirežissöör on Külli Tüli. Osades: Ats (Janek Joost), Kätlin (Teele Pärn), ema (Viire Valdma), notar (Andres Noormets), mees (Marius Peterson), naine (Slawomira Borowska-Peterson).   

"Igas sadamas..." jõuab kuulajateni 29. augustil kell 19.05 Vikerraadios, 30. augustil kell 7 Raadio 2-s ja kell 15.05 Klassikaraadios.  

Pille-Riin Purje esitas lavastajale mõned küsimused:

Millega Kristiina Jalasto tekst tähelepanu köitis?

Kuuldemäng "Igas sadamas..." puudutas isiklikkusega. Ega ma esimesel korral lugedes ei teadnud, et tegemist on dokumentaalsetel materjalidel põhineva teosega. Aga selles oli tunda oma suguvõsa loo jutustamise tungi. See võlus.

Kirjade kirjutamine, nagu ta siis käis, võib tunduda mõnele täna imelik: mingi krigiseva pulgaga tõmmatakse paberile aeglaselt kriipse. Eks seetõttu tiksub kuuldemängus mitmes kohas ka kell, mis annab märku elu lühidusest. Ta nagu tuletab inimestele meelde: on aeg jalad kõhu alt välja võtta ja vajalikud asjad ära teha.

Reisimine on ses loos keskses rollis ja seetõttu muutub peategelase füüsiline eemalolek kodust kurvaks. Tavaliselt ju eeldame reisides palju positiivseid emotsioone ega kujuta ettegi, et mõni reis võib võtta sellise morbiidse varjundi. Ja siis muidugi reisimine iseendasse – et kas ta ikka jõuab enne elu lõppu endaga rahu teha. 

Kui erinev on lavastamine nähtavas ja nähtamatus teatris? Kas ja kuidas muutis see tööprotsess arusaama kuuldemängust?

Näitlejana olen varem kuuldemängudes osalenud ja alati selle žanri suur austaja olnud. Need eelmised kogemused kindlasti aitasid vastutava isiku rolli kanda. Ega ta väga ei erinenudki nähtava teatriga töötades, töövahendid on siin samad. Avardas see, kui palju annab montaažis luua. See oli vägev! Siinkohal suur kummardus Külli Tülile, kelleta need sisulised imetrikid oleksid jäänud sündimata.

Juhtus ju nõnda kenasti, et esietendusest saab raadioteatri sünnipäevakingitus Viire Valdmale, kes vaimukalt ja samas tundlikult mängib ema rolli.

Näitlejate valik on alati väga intuitiivne. Tänan südamest näitlejaid ja soovin Viirele palju õnne sünnipäevaks!