Tallinn Music Week TMW on üks neist traditsioonilistest festivalidest, mis otsustas viirusekriisi tõttu kevadise festivali edasi lükata. Ka see oli risk, sest olukord muutus iga nädalaga ja nii pidi ka TMW üle elama suuremate väljalubatud nimedega seotud tagasilöögid. Tulemata jäid näiteks The KVB, Iceage, Station Narvale kutsutud Roni Size ja mitmed teised artistid riikidest, kus nakkusmäär on endiselt kõrge või taas tõusnud.

Vaatajate hulka see aga ei vähendanud, sest vähemalt neil kontsertidel, kus õnnestus viibida, oli enam vähem sama palju rahvast nagu varasematelgi aastatel. Tõsi, uue plaadimärgi Lagi tuba F-hoones laupäeva pärastlõunal oli võrdlemisi tühi, samas jälle ei saanud tavapiletiga enam sisse sama päeva õhtul Zahiri kontserdile söögipaigas Kivi-Paber-Käärid, sest sinna lihtsalt ei mahtunud.

Juba see näitab, et TMW-l on festivaliaastas oma kindel koht ja publik, rääkimata välismaistest talendiotsijaist, kes siin käima harjunud. Ja TMW on oodatud sündmus, isegi kui ta toimub harjumuspäratul ajal ja mõnevõrra kärbitud kujul. Või kas on üldse põhjust kärbetest rääkida, kui kava oli endiselt sedavõrd ulatuslik, et seda haarata on füüsiliselt võimatu?

Festivalipass võtab vähemalt ära takistused eri lavade ja esinemiskohtade vahel liikumiseks. Eraldi aega tuleb muidugi varuda festivali juttude ja konverentsi tarvis, see on muidugi tõdemus, mis liigub aastast aastasse. Nii või teisiti on TMW "pidu sinus eneses", võimaldades ampse sellest, mida kogu muusikamaastikul praegu tehakse. 

Selle aasta isiklikud valikud hõlmasid peamiselt Sveta baaris ja F-hoone mustas saalis toimunud ülesastumisi. Sveta oli kohaks veidi käredamale ja eksperimentaalsemale vaimule, F-Hoone mustast saalis sai aga laupäeval esitlusplatvorm kodumaisele noorele hiphopile.  

Sveta oma angaarilaadse ehitusega oli ka kõige julgemaks esinemispaigaks, mis võimaldas teostada raamist väljas ülesastumisi lava kui artisti ja publikut eraldava tasandi tühistamiseni välja. 

Säravad Eesti naismuusikud

Festivali esimesed kontserdid peeti juba 27. augusti õhtul. Avalavaks olnud Fotografiska oli ka tänavuse TMW glamuurseim esinemispaik, mis tähendas seda, et sinna tuldi ka mitte ainult muusika pärast, vaid ka selleks, et n-ö pildil olla. See aga toob kaasa ka kõike muud kui muusika kuulamist ehk siis jutuvada omasugustega, mida muusika muidugi ju segab.

Sellest hoolimata oli Kadri Vooranna ja Mihkel Mälgandi veidi vähem kui tunnine kontsert Fotografiskas üks festivali säravamaid ülesastumisi. Vokaalikuniganna Voorand näitas, kuidas ta valitseb nii esitus- kui ka esitlusmaterjali, ehk siis ettekantavat kava ja oma instrumentaalset võimekust, vahetades emotsionaalseid registreid kasvõi loo sees. Hääl on Vooranna peamine instrument.

Võib tekkida ka hetki, kus kerkib küsimus, kas pole Voorand mitte instrument häälele, nii nagu Roomet Jakapi esinemisel Kreatiivmootoriga laupäeva õhtul Svetas. Inimene on meedium muusikale, mis tuleb kusagilt mujalt, igaüks valib registri, milles ta seda kuuldavale toob.

Voorand on üks neist jõulistest naistest Eesti muusikas, keda võib julgelt nimetada n-ö Eesti muusika visiitkaardiks žanrilistele määratlustele vaatamata. Teised samasuguse rahvusvahelise potentsiaali ja ka tunnustusega naisartistid Maarja Nuut ja Mari Kalkun olid samuti tänavusel TMW-l esindatud, mis näitab, et festival ei teinud allahindlust oma kuulajatele.

Mari Kalkuni tugevus on tema traditsionaalsuse uuestiloomise kõrval intiimsus. Ta lood on mõeldud justkui igale kuulajale isiklikult, Kalkun pole staadioniartist, seetõttu mõjus küsimärgina korraldajate valik anda Marile esinemispaigaks Telliskivi loomelinnaku väljak Fotografiska ees, kuna paremini oleks ta sobinud esinema Fotografiska sees. See muidugi artisti ei seganud –  nagu ka mitte tema esinemise ajal alanud vihmasabin. Mari teab, kuidas kuulajat haarata ja hoida. 

Kadus piir publiku ja lava vahel

Samuti võib siinse muusika visiitkaardina välja käia supergrupi Zahir, kes andis TMW viimasel täispäeval unustamatu kontserdi piiratud võimalustega söögikohas Kivi-Paber-Käärid. Võib olla on Zahiri kõik kontserdid "unustamatud", väga tihti neid ju pole, energialaeng, mida neilt aga saab, kannab veel mitu päeva tagantjärgi. Tambet on vaieldamatult üks paremaid esilauljaid ja ühtlasi ka kitarriste. Meie oma Mark E. Smith, kui soovite.

Varasema Zahiri toorusest on saanud vaimustav küpsus, mis ilmneb kompositsioonide komplekssuses ja positiivses laengus, mida nad lavalt edasi annavad. Huvitaval kombel mängis KPK söögikoht oma kokkusurutusega seekord isegi kaasa. Zahiri helimassiivid ei tundunud distantsinõudvalt peletavad, pigem jõudsid nad tänu sellele, et publik oli ninapidi bändi surutud, paremini kohale, murdes taas distantsi esineja ja kuulaja vahel. Sama võib öelda mitme esinemise kohta Svetas. Alates Fremeni koreograafiast –  küünlad peas publiku keskel – lõpetades Soome üllatusgrupi Henrik! esinemisega, mis väljus raamidest juba algusminutitel.

Esinejateruumi tõi vaatajate keskele ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel, kes esitas Kanada avangardisti Udo Kasemetsa teose "Lun(h)armonics" kuuele sinusoidsele ostsilliaatorile, mikseritele ja valjuhäälditele. Minimalistlik teos seisnes erinevates sagedustes, mida sai kuulda ruumi eri osadesse paigutatud kõlaritest. Teos hakkas elama siis, kui ruumis ringi liikuda.

Svetasse sobis hästi ka Uus-Meremaa bänd Pleasure Majenta, kelle stiililise määratlusega võib hõlpsasti alt minna. Selles oli hullumeelset psych-rock'i, goth'ile omasid tumeda alatooniga rütme ja stoner-blues'i . Pleasure Majenta etteastes oli midagi halastamatut ja revolutsioonilist. Revolutsioonilist "revolt" mõistes ehk vastupanu tuleb ületada. Nende energia on hävitav ja loov, uus tekib läbi vana hävingu, materiaalsus nagu instrumendid, lava ja muud oma füüsilisuses raamistavad vahendid jäävad kitsaks. Ekstaas saabub viimasel piiril, kui kehalisus on peaaegu ületatud. Paralleelina sobib kasvõi Iggy Pop või Cramps.

Henrik! kui festivali suurim üllataja

Tänavuse TMW üllatajaks võib lugeda Soomest saabunud vähemalt 14-liikmelist kollektiivi Henrik!, mille liikmed on väidetavalt tulnud üle hiphopist. See aga, mida nad Tallinnas esitasid, oli pesueht suomi-punk kõigis selle värvides. Tegelikult jääb sellest määratlusest isegi väheks, sest Henrik! näitas, kust said alguse heavy-rock'i ajusurmast päästnud death, trash, grind ja teised alažanrid.

Mõistatuseks jäi, kas pea kogu saali segi pööranud moshpit sai alguse päris publikust või olid publiku sees bändiga kaasas käivad tantsijad, kuid kaost, mis vallandus, polnud Tallinnas näinud ka vanad punkarid. Võib olla just sellepärast, et Eesti punk ei jõudnud oma hiilgeajal 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses kunagi sedavõrd energiliste ülesastumisteni, mis oleks tähendanud esinemispaigast otseteed miilitsajaoskonna kasemattidele. Aga võibolla ka sellepärast, et meil lihtsalt ei olnud selliseid bände.

Muidugi, Henrik! koosneb muusikutest, kes võiksid heal juhul olla Pelle Miljoona või Ismo Alanko pojad ja kes selle ajalise distantseerituse tõttu saavadki vabalt mängida Lama, Terveet Kädet, Kaaos ja muude koodidega, sulatades neist kokku kontrollitud ja meisterlikult läbi mängitud lavastuse. Vaatamata kaosele, mis lugu-loolt üha suuremate tuuridega lahti hargnes, jäid kõik – nii inimesed kui ka instrumendid – terveks ja etteaste lõppes täpselt etteantud ajalises raamis. Sellele hästi varjatud väljapeetusele vaatamata oli bändi Henrik! etteaste tänavuse TMW võimsaim elamus. Sellised ülesasted näitavadki festivalikorraldajate julgust ja ka oskust luua võimalikult mitmekülgne kava ning seda hallata.

Kodumaise noore hiphopi eri näod

Hoopis vaiksemalt läks näiteks siinse noore hiphop skeene esitlusplatvormil F-hoone mustas saalis. Uus plaadimärk Lagi koondab enda alla noori, veel koolipinkides istuvaid tegijaid, kes püüavad end teostada läbi hiphopi. Samuti sotsiaalselt potentsiaalilt väga laiapõhjaline muusika- ja eneseväljendusvorm nagu seda oli 1970. aastate keskel isetegemisega muusikatööstusele ära teinud punk. Selliseid mõõtmeid pole hiphop Eestis aga veel võtnud.

TMW-l esinenud kodumaised noored hiphop artistid on peamiselt sõpruskonnad, kelle vahe ilmneb peamiselt eeskujudes. Mõnevõrra erinev oma sõnumilt ja ka teostuselt oli nähtud artistidest Eik. Ta kujutab endast tõsiseltvõetavat alternatiivi pidudest, sõpradest ja tüdrukutest räppivatele koolipoistele, kelle lüürika koosneb üüpris vaestest riimidest ning tihtipeale ropendamisest – labasus on igav.

Eik on sellest ilmselt aru saanud, ta pole gängster ega šovinistisiga, tema natuur on keerukam ja targem. Tema lihtsuses puudub ka teesklus või tahtmine olla nagu teised, samas puudub ta lugudes igasugune probleem või pahe, mis keriks. See on heaoluräp nagu ka paljudel teistel ta eakaaslastel, kuid tema maailmanägemine on poeetilisem ja filosoofilisem. Vormilt on Eiki muusika soul'ilik, põhjades on tunda armastust funk'i vastu, teatud flirti RnB'ga. Väga tahaks, et Eik jääks endaks, läheks edasi omasoodu, üha kaugemale oma eeskujust Chalice'ist ega laseks end näiteks Jazzkaarel alla neelata. 

Ja veel - laupäeval TMW raames toimunud heategevuslikul plaaditurul koguti muusika- ja filmisõprade annetustena 5000 eurot, raha läheb vähiravifondi "Kingitud elu". Melomaanide plaaditurg, mis toimus heategevusliku plaadituruga samal ajal ja samas kohas – laupäeval Balti jaama turuhoone taga – jätkab aga oma igakuiste kokkusaamiste traditsiooni ka sügisel, kui viirus jälle uksi kinni ei pane.