Arvustus. "Tenet" – temporaalne tihnik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Tenet" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Tenet"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: John David Washington, Robert Pattison, Elizabeth Debicki jt.
5/10

Arvustus ilmus Müürilehes

Alustades viimaste aastate pompöössete (noir-)kostüümidraamade ja aegruumiliste paradoksieepostega ning lõpetades varasemate kammer-thriller'ite ja tudengipõlve lühikatega, on Christopher Nolan oma filmides mänginud üldjoontes samade motiividega: reaalsuse tinglikkus ja psühholoogilised kinnisideed. Seejuures on neist viimased seotud sageli kättemaksu või enesetapuga ning kõik muu, olgu selleks mitmekihilised unenäod, ülilühiajaline mälu, kaose ja korra põkkumine või temporaalne vastuokslikkus, nii-öelda voltub nende obsessioonide ümber.

Nolan talletab ja presenteerib oma ideid suurejoonelises IMAX või 70mm filmilindi kinoformaadis, umbes kahe ja pooletunnistes tuusikutes, mis annab tema filmidele eepilised proportsioonid. Mingis mõttes on Nolan justkui tänapäeva kinolina Herman Melville; tema filmides ajab keegi alati taga kujundlikku valget vaala ja meie, publik, saame pika tee peal teada üht-teist "vaalandusest", kamraadlusest ja füüsikaseadustest. Teadmised näkku ja rusikas makku! Mis võiks olla parem, eksole.

Kõige selle valguses pole ime, et Nolan Hollywoodile ja kinopublikule nii kangesti meeldib. Öeldagu mis tahes, aga selles pole iseenesest midagi halba, kui keegi suudab meelitada väga suurel hulgal inimesi kinosaali ja panna neid pisut mõtisklema selle üle, kuivõrd illusoorne on meie arusaamine tegelikkusest. Võrreldes Nolani varasemate filmidega tundub aga "Teneti" puhul, et autori ambitsioonid heidavad juba liialt tihke varju loo jälgitavusele.

Tõsi, võimalik on, et mitmekordsel vaatamisel ei hajuta enam paralleelajaline dissonants ega tehniliselt hämmastava meisterlikkusega koordineeritud eriefektid tähelepanu filmi narratiivilt eneselt ning on lootust, et vaataja saab ka asjast midagi aru. Ja seejuures tundub lõbus mõte, et kui vaadata "Tenetit" teist korda, siis võiks seda teha tagurpidi, tagantpoolt algusesse kerides. Põhimõtteliselt on Nolan sama triki juba korra ka teinud, oma karjääri teise filmiga "Memento" (2000), kus narratiivi lineaarsuse mõttes ajaliselt ette- ja tahapoole liikuvad stseenid on omavahel kordamööda põimitud. "Tenetis" toimub sama asi aga "reaalajas", mis teeb sellest tegelikult päris originaalse filmi – "Tenet" on (vähemasti mulle teadaolevalt) esimene Hollywoodi blockbuster, mille tagurpidi vaatamine võib isegi kummaliselt loogiline kogemus olla. Kinematograafiline palindroom, nagu Juhan Raudki on sedastanud.

Mõistagi ei saa üle ega ümber tõigast, et "Tenetis" lendab õhku meie oma kallis Tallinna Linnahall, Lasnamäe kanalis kukutatakse autosid kummuli, Maarjamäe memoriaali lõhkistel teekividel jalutab unenäoliselt palju turiste ja vahepeal on John David Washingtoni ja Robert Pattinsoni tegelaste auto pargitud nimelt Pärnu maantee Vabakapoolse otsa jalgrattarajale. Olgu mis on, seda kõike on tõesti väga-väga tore suurel kinolinal näha. Vähe sellest, filmis kasutatakse neli-viis korda – täitsa teadlikult – isegi sõna "Tallinn". Eeldatavasti aitab see kummutada kahtlusi ka kõige skeptilisema linnaametniku südames selle osas, et tulevikust on oleviku poole teel kopsakad rahalaevad (filmi)turisminduse ja koostööpakkumiste näol – seda mõistagi pärast adekvaatse COVID-19 vaktsiini leiutamist.

Sellele kõigele vaatamata jääb "Tenet" meemivääriliselt segaseks filmiks ning karta on, et kui panna kõrvale iroonilised palindroomid, huvitav loostruktuur, vapustav tehniline teostus ja Eesti maailma filmikaardile naelutamine, leidub selles efektide tihnikus väga vähe lugu kui sellist. Pigem tundub lausa nii, et kui filmi süžee oleks vähekenegi keerulisem kui äratuntavad spioonifilmistambid à la naine punases, maailmalõpp ja vene aktsendiga paha mees, siis polekski seda lugu enam võimalik jutustada, vähemasti mitte sellisel kujul. Niisiis võiks jõuda mõnevõrra kahetsusväärse järelduseni, et "Tenet" on film, mida vaadata pigem vormi kui sisu pärast; aga et "Teneti" puhul pigem rakendatakse äratuntav sisu vormi teenistusse, muutub film sedasorti metasüžeeliseks mõttemänguks, mis võib nii mõneski kinokülastajas tekitada lootusetust, uskumatust ja trotsi.1 "Tenet" on Nolani senistest filmidest vormiliselt kõige eksperimentaalsem. See on mega-eelarvega meta-spioonikas, mis kombib ja kobestab ajarändefilmidele uut pinda, aga annab publikule õieti vähe, millest kinni võtta. Kui lugeda Nolani suurimaks plussiks eelmainitud oskust serveerida kinokülastajatele ahvatlevatesse pakenditesse peidetud keerulisi mõttemänge ja paradokse, siis sedapuhku on maestro samm tiba värahtanud.

Lõpetuseks veel kaks asja: 1) sarnaselt küllap nii mõnelegi kriitikule on mul äärmiselt kahju, et seda arvustust polnud võimalik ühe väga pika palindroomina kirjutada; 2) lõppude lõpuks võib "Tenetit" ikkagi vaatama minna, aga ega pärast aega tagasi kerida ei saa.

1 Sarnaseid sentimente tekitab ka Shane Carruthi 2004. aasta indie-ajarändefilm "Primer", mõjudes seejuures piisavalt süsteemsena – ja olles selleks ka piisavalt lühike –, et vaatajana tekib tahtmine filmi juurde ikka ja jälle naaseda, et mõistatus lõpuks ära lahendada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: