Daniel Tamm. "Teneti" peategelane on tegelikult Tallinn ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Tenet". Autor/allikas: SCANPIX / Capital Pictures

Daniel Tamm vaatleb mõtteeksperimendi korras Tallinnat kui "Teneti" peategelast.

Käsi südamel – kui "Tenetit" ja Tallinna arhitektuuri seostav "Peategelane Tallinn"1 Sirbis ilmuda jõudis, oli see tekst juba trükivalmis. Ühest küljest on muidugi narr, et minu teemapüstitus ei osutunud pooltki nii originaalseks, kui ta esmapilgul näis. Teisalt on mul hea meel, et sama mõte andis juba ühele väärt artiklile alust. Ehk leiab sellest tõesti midagi?

- autori märkus

 

200 miljonit dollarit ja kuus aastat. Just nii palju kulus, et tuua kinolinale Christopher Nolani viimane šedööver, mille õlul lasub ühtlasi lootus päästa korstnasse kirjutatud kinohooaeg. Apollo kino suurim saal on igatahes rahvast täis – ajastu eripära arvestades on omaette sündmus seegi – ning õhus on tunda elevust. Aga tõeliselt kihama lööb saal alles siis, kui kaadrisse ilmub Jan Uuspõld, kostab paar eestikeelset lauset ja üle katuse keeratakse Eesti numbrimärgiga auto.

"Tenetit" on tabanud Skype'iga sarnane saatus: naturalisatsiooni korras on kummastki saanud rahvusliku uhkuse sümbol, mis tõmmatakse varrukast välja juhul, kui märksõna "Estonia" mõnele välismaalasele midagi ei ütle. Mõistetavalt on just sellele tahule keskendunud ka suurem osa filmi kohalikust retseptsioonist. Näiteks Postimehe 29. augusti AKs on "Tenetit" puudutav koondatud kahele poognale. Osa sellest täidab infokastike, mis seletab rahvavalgustuslikus vaimus filmi ühe keskse motiivi (palindroomidest koosneva Satori ruudu) ajaloolist tausta. Ülejäänu võtab enda alla aga ajakirjaniku meenutus hetkest, mil tal õnnestus massistseenis osaledes Robert Pattinsoni põlve puudutada.2

Oot, kes meist peategelane on?

Siin kavatsen selle vindi lõpuni keerata, käsitledes Tallinna mõtteeksperimendi käigus tegevuspaiga asemel hoopis tegelaskujuna. Alust annab selleks esiteks Tallinna rollide rohkus – peale enda etendab Ta(llinn) ka Kiievit ja Oslot – ning teiseks Tema tähtsus. Eelnenud irooniale vaatamata ei saa siiski alahinnata seda ulatust, mille võrra teisendab Tallinna osalus siinse publiku silmis "Teneti" tähendusvälja. Kultusteoseid on pealinnas varemgi filmitud (esimesena meenub Andrei Tarkovski "Stalker"), kuid mitte sellises mastaabis: Tallinn pole Hollywoodile kunagi lähemal olnud kui 2019. aasta suvel. Staariarmeest olulisem on tõik, et Tallinn on ühtlasi üks filmi keskseid tegevuspaiku, mitte lihtsalt Oslo ega Kiievi aseaine. Lisaks usun, et kontrast kahe seeläbi väljajoonistuva lugemismudeli vahel lubab seletada ka "Teneti" võrdlemisi vastuolulist retseptsiooni. Seda aitab omakorda eritleda kronotoobi mõiste, mille tegi kuulsaks Mihhail Bahtin ja mis kirjeldab kirjandusteoorias aegruumi seaduspära, mis hoiab kunstilist maailma koos.3

Ühest küljest on mu vaatenurk kitsas, et mitte öelda egotsentriline. Tallinna tajumine tegelaskujuna eeldab oskust eraldada osatäitja tema rollist ja see omakorda esimese tundmist. Enamiku Eestist (ja muust maailmast) jätab küllap külmaks, et Pärnu maanteelt ei saa Laagna teele pöörata (nagu konvoi filmis). Lasnamäelase silmis paljastab see aga prao Tallinna grimmis, mis rikub kunstilise illusiooni. Teisest küljest kerkib esile märksa laiem küsimus: kuidas võib tõsielulise tegevuspaiga tundmine mõjutada mingi teose tõlgendust? Ja seda mitte ainult filmi-, vaid ka kirjakunsti kontekstis, kuigi modaalsuste erinevus on siin oluline.

Kirjanduse suhe reaalsusega on paratamatult pikema vinnaga. Olgu kirjeldus kui tahes detailne, lõpuks on lugeja asi trükimust visuaaliks tagasi tõlkida ning osa kirjeldatust läheb seeläbi kaduma. Kirjalikul tekstil on ka kergem kunstilisena näida, sest kõrgem vahendatuse aste hoiab seda argisest eraldi. Filmide tegevuspaik jõuab vaatajani aga vahetumalt ning on päris eluga sellevõrra tihedamalt seotud. Olgu vahendajaks siis kinolina või kirjasõna, palverännakute sihtpunktid saavad nendest harilikult alles pärast seal surematuse saavutamist ning siis on juba hilja neid kunstilisest kuulsusest lahutada. "Teneti" puhul avanes vähemalt osal Eestist haruldane võimalus seda tsüklit ennetada ja võrrelda filmi vahendusel kodulinnast jäävat muljet oma varasemate igapäevaelamustega.

Mida tegi Tallinn "Tenetiga"?

Esiteks pani Tallinna osalus paika "Teneti" mõõtkava. Hoolimata sellest, et filmipublik on juba harjunud märulifilmide brutaalsusega, toob "Teneti" kontrast pealinna tänavatega esile filmi tegeliku mastaabi. Tõsi, osalt meedia toel: meenuvad artiklid sellest, mis teed ja kui kauaks sulgeda tuli, kui palju inimesi võtetel osales ning kui tihti tuli mingeid stseene üle filmida. Filmivõtteid kajastati tunduvalt rohkem kui filmi ennast, vaevalt et need mõnel tallinlasel märkamata jäid. Teisisõnu kummastas Tallinn "Tenetit", s.o muutis uudseks harjumuspärase, suurendades seeläbi selle kunstipärasust.4 Žanriliselt on "Tenet" siiski põnevik, kus aeg käitub küll ebamärulilikult ettearvamatult, aga kus karismaatiline kangelane peab ikkagi maailma päästma, nagu kombeks. Ent kuna osa sellest üllast, kuid kulunud missioonist oli toodud näiteks Tallinna trammi, paistis see nõndapalju ulmelisem.5

Veel enam, et süžee ei ole "Teneti" tugevaim külg. Ka James Bondist inspireeritud tegelaskujud jätsid pigem pinnapealse mulje. Mitte et see eriti üllatav (või isegi halb) oleks. Kui kirjeldada Nolani filmograafiat värvina, siis tumesinisena – emotsionaalset soojust ja sügavust leiab sealt harva. Tallinna osalus toob selle tinglikkuse aga kogu täiega välja ning vabastab vaataja mõnes mõttes vajadusest tegelastega sina peale saada. "See on niigi näitemäng," karjub Linnahallil rippuva "Kiievi ooperimaja" silt eesti publikule, seega nii hästi võiks mängu ka nautida. Samamoodi võtab Tallinna familiaarsus maha surve filmi intellektuaalsete keerdkäikudega kaasa mõelda. Kui KUMU osutub ühtäkki lennujaamaks, siis kuidas saabki aja ümberpööramine loogiline olla? "Ära ürita sellest aru saada, tunneta seda," antakse filmis nõu. Tallinlastel on siin eelis.

Teisest küljest tähendab see, et Tallinna tõttu on raske "Tenetisse" sisse elada. Kõigi kaklusstseenide kiuste räägib "Tenet" ennekõike ajast: mineviku ja tuleviku paindlikust vahekorrast ning vastutusest, mida iga ajastu oma tegude eest kannab. Nagu Nolanilt eeldada võib, kulgeb filmi tegevus igal muul moel peale lineaarse ning ajuti näib, et on kursis püsimiseks liiga keeruline ka näitlejatele. Samas pole Nolan kunagi varem nii püüdlikult publikule vastu tulnud: kõik vasturääkivused tõlgitakse füüsikamõistetesse ja tihti laskuvad tegelaskujud neid avades kunstlikult mõjuvatesse selgitustesse, mis oleksid nagu filmistuudio mahitusel sinna surutud.  "Tenet" seletab seega ühtaegu liiga palju ja liiga vähe. Tallinna osaluse tõttu näib teaduslik võõp veelgi õhem, sest tuttavad tänavad tuletavad järjepanu meelde, kui tinglik kogu see kompott tegelikult on. Ja katsu sa toimuvast mingit loogilist süsteemi luua, kui silm otsib samal ajal omasoodu massistseenidest tuttavaid nägusid.

Kuhu edasi?

Tallinna sooritust võib seega pidada tugevaks, vahest liigagi tugevaks. Põnevus tuleb siiruse arvelt ja Tallinna toel üle võlli keerduv ulmeline tahk raskendab juhtmotiivi ehk aja äraspidise voolamise lahkamist. Omal moel võtabki see kokku kahvli, kuhu Nolan on jõudnud: ühelt poolt pressivad peale turu- ja publikuootused, teisalt režissööri kunstiline taotlus. Millelegi sarnasele juhib Nolani ontogeneesist ülevaadet andvas artiklis tähelepanu ka Joonas Kiik. Tema arvates on Nolani käekiri kahvatunud juba viimased poolteist kümnendit (ehk alates tema esimest Batmani-filmist), meenutades tänapäeval otsapidi tüüpilist Hollywoodi masstoodangut.6 Nii puristliku hoiakuga ma päri pole, aga tõsi ta on, et efektsust taotlev ja kalke süsteeme konstrueeriv vool põrkuvad Nolani töödes ajaga (sic!) aina enam ning "Tenetis" kohe eriti eredalt.

Kui Kiik lööb seda eritledes lahku nn Nolani essentsi (film noir, ratsionaalne loogika ja radikaalne skepsis) ning korporatiivse filmitööstuse (happy end, kangelaslikkus ja palju plahvatusi), siis mulle näib "Teneti" kontekstis asjakohasem eristada selle materiaalseid tingimusi ja intellektuaalseid aateid. Režissöörilt ei saa ju eeldada, et ta sureks oma sellitööna tehtud liistudel, pigem kujuneb autor nende kahe pingeväljas, teisenedes aja jooksul. Kas see areng ka tervitatav on, selgub ehk kummagi kronotoope kõrvutades: millised aja- ja ruumisuhted määravad narratiivi (või koguni žanri) ülesehituse ning selle suhte tegelikkusega?

"Teneti" materiaalseteks tingimusteks võib pidada eeskätt produktsioonifirma Warner Bros ootusi investeeringule, näiteks soovi kõnetada võimalikult laia publikut. Siit ka sõrm Hollywoodi kronotoobile, mis toetub muuseas üleelusuurusele vaatemängule, selgele moraalsuse mõõdupuule ja usule kõrgemasse jõudu (mida etendab "Tenetis" teadus). Kehtivat korda kahjustab mingi pahalane, et kangelane saaks selle ennast ületades taastada (ning firma piletitulu sisse kasseerida). Teisel käel apelleerib "Tenet" aga sootuks ambivalentsematele väärtustele, õõnestades muu hulgas usku tuleviku kõikepäästvasse headusesse ja nii enesestmõistetava kategooria olemusse nagu aeg. Sedasorti ajalis-ruumilist struktuuri dikteerib juba radikaalse skepsise kronotoop, mis Nolani loomingut tõepoolest punase joonena läbib. Osalt räägivad need kaks konfiguratsiooni teineteisele vastu, mida toonitab ka Tallinna osalus, kuid see ei tähenda, et "Teneti" peaks sellele vastasseisule taandama.

Bahtini mõistestikus leidub sellegi dilemma tasandamiseks termin: polüfoonia ehk autorihäälte mitmekesisus. "Tenetis" on kohal mõlemad lugemismudelid ja probleem pole nende tasakaalus. Hollywood ei ähvarda veel Nolani originaalsust, ennem võib väita, et ta kasutab seda osavalt ära. Esile tuleb tõsta nii seda, et Nolan on olnud piisavalt kompromissitu selleks, et oma algseid ideid mitte lahjendada, kui ka tema oskust nendele ideedele rahastust leida. (Kui tegu pole just filmitööstuse kavala vandenõuga tuua turule nii keerulised filmid, et nende mõistmiseks peab kolm korda kinos käima …) "Teneti" häda seisneb pigem mõlema küljega liialdamises: see on korraga liiga keeruline ja liiga lihtne teos, mis on kahte leeri lükanud ka kriitikud.

Tallinna osalus kallutab kaalukausse paraku pealiskaudsema, märulit tähtsustava vaate poole, ent ei vähenda kokkuvõttes ikkagi filmi väärtust. Pigem vastupidi. Mida iganes Nolan ka edasi teeb, "Tenet" jääb vähemalt Maarjamaal tema tuntuimaks teoseks. Kui lõpetuseks kirjanduse juurde naasta, võib esile tõsta kaks viisi, kuidas Tallinna kunstilises ruumis tavaliselt käsitatakse. Esimene müstifitseerib elulist (nt Jan Kausi "Tallinna kaart", vt ka "maagiline realism"), teine kasutab seda kui ankrut, mis aitab lugu maa peal hoida (nt Rein Raua "Viimane kustutab tule", vt ka Nordic noir). "Teneti" näitel saab aga mängu tuua uue kategooria, kus Tallinn on (naljaga pooleks, ent siiski) teose peategelane.

 

1 Katrin Aava, Esta Kaal, Anni Martin. "Peategelane Tallinn" – Sirp, 09.10.2020.
2 Liina Suvi Ristoja. "Kuidas ma koos Pattinsoniga vangis olin" – Postimees, 28.08.2020.
3 Mihhail Bahtin. "Valituid töid" – Tallinn: Eesti Raamat, 1987.
4 On omamoodi armas, kuidas "Peategelane Tallinn" väidab vastupidist: "Tenet" õpetab tähele panema Tallinna arhitektuuri.
5 Kes on kunagi kuulnud inimesi trammis rääkimas?
6 Joonas Kiik. "Musta lipu valguses" – Sirp, 04.09.2020.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: