Draama 2020 toimub kõigi olude kiuste. Olgugi et küsimärgi alt on kuude jooksul läbi käinud nii saalide väljamüümine kui ka üldse kogu ürituse toimumine, läks festival teisipäeva pärastlõunal heitumatu hooga lahti. Eks teisiti ole nii mõndagi: pole festivaliraamatut ega -voldikuid, pole võimalust end väljamüüdud etendustele trepi peale istuma nihverdada – saalid mahutavad nüüd täpselt nii palju, kui toole jätkub. Alles on aga vaheldusrikas valik Eesti teatrit ja ambitsioon teha head festivali.

Festivali teemavalik kujunes tagantjärele küll paradoksaalseks. Küllap ei osanud keegi Draama korraldajatest ette näha, et küllakutsele keskenduv festival leiab aset olukorras, kus teatreid võib veel külla kutsuda, aga sõprade-sugulastega tasub ettevaatlik olla.

Elise Metsanurga lavastatud avaaktsioon suutis kaks küllatuleku poolust siiski kokku viia. Värsketest Tartu näitlejatest koosnev "poistebänd" ühendas oma etteastes nimelt külalistega seostuva elevuse ja ärevuse uudse valvsusega. Laskmata elevatel emotsioonidel üle pea kasvada, kõlas Raekoja platsil hädavajalik mõistuse hääl. Lühidalt ja löövalt.

Paar tundi hiljem esimesele etendusele jõudes kõlas too hääl juba praktilisemas vormis, täpsemalt palves registreerida enda festivalikülastus Draama kodulehel, juhuks kui keegi publikust peaks hiljem koroonadiagnoosi saama. Etenduste sarikülastajana tõmbasin oma maski siis veel pingule ja valmistusin sukelduma "Värskesse kraami Viljandist".

Tõelist sukeldumist ometi ei toimunudki. Viljandlaste kaksiketteaste esimene pool "raska/unt/unt/raska" (autorid Anumai Raska ja Katariina Unt) algas ilma ühegi tseremoniaalsuseta, ilma ühegi märgita ruumi lõhestumisest fiktsionaalseks ja reaalseks. Üheks hetkeks oli askeldamine laval kestnud piisavalt kaua, oletamaks, et küllap ongi see kõik juba etendus olnud, ning tõmbamaks vähemalt isekeskis selgust loovaid piire. Konventsionaalsed piirid jäid tegijatel tõmbamata tahtlikult, eesmärgiga pelgalt kujundada ruumisviibijate ühist aega ja vaid fragmenti elu peatumatust voolust.

Ka kaksiketenduse teine pool "A Place Called Unknown" (Johhanna Anett Toomel) jätkas omamoodi voolaval lainel, ent vahetas reaalelu esteetika nüüd abstraktse unenäolisuse vastu, luues jälle nähtavamaid piire. Nagu "Värske kraami" järel toimunud vestluse käigus ilmsiks tuli, oli igatahes tegu märgiliste ülesastumistega. Kui esmaspäeva õhtul oli Jarmo Reha elektron.live platvormil korraldanud Eesti teatrile matused, siis äratasid selle päev hiljem ellu just noored, nii Tartu kui Viljandi värske veri.

Niisuguses valguses vaadatuna sattus Draama teist päeva alustama täpselt õige lavastus: ZUGA Ühendatud Tantsijate kogupereteos "2+2=22", mis tõi värsket verd hoopis publikusse. Nähtud etendusel domineerisid publikus küll täiskasvanud, ent vahetutes reaktsioonides ikka laste hääled. Põhjust kilgata ja kihistada andsid ZUGAlased ju piisavalt, kui viie tooli ja suure riidega vaatemängu korraldasid.

Fantaasiast puudu ei tulnud. Tool kui kujunduselement ei kõla teatris eriti originaalselt, kuid ZUGA võttis tema taaga mängu ning keeras tunni ajaga lausa pea peale. Rangust ja reegleid kiirgavast mööblitükist sai nõnda tööriist lõputute fantaasiaviljade elustamiseks.

Ebatavaliste lahendustega lõpetas festivalipäeva ka Kristina Normani "Kergem kui naine" ("Lighter Than Woman"). Normani teost iseloomustas äärmine hübriidsus, kus dokumentaalfilm põimus teatriga, kujutav kunst poolakadeemilise loenguga ja poeesia eluga. Arvestades, et lavastuse läbivaks kujundiks sai gravitatsioon ja sellega kaasnev raskus, paistis tulemus haruldaselt õhuline ja õrn. Normani enese lavaline kohalolu kujunes seejuures määravaks, püsides vaba kõikvõimalikust teesklusest.