Karin Allik. Finiš: Draama ületas lõpujoone vanaduses ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Must Kast
Must Kast "Memm" Autor/allikas: Sasha Heifets

Draama festival

8.-13. septembril

Tartus

Draama festival on selleks korraks läbi. Veel nädalapäevad tagasi sai seltskondades arutatud, kas ta ikka lõpuni välja veab, arvestades teatud numbrite tiksumist aina kiiremini ja kõrgemale. Isegi Draama 2020 kunstiline juht Hedi-Liis Toome vihjas ühel arutelul, justkui oleks iga päev valmis kõneks, et etendused tuleb ära jätta ning festival riskantsete olude tõttu katkestada. Kusagil kuklas hõljuvast ohutundest hoolimata sai festival siiski peetud, täies mahus ja hiilguses. Külalised tulid viisakalt ja meeldejääva külakostiga, võõrustajad pidasid end eeskujulikult ülal.

Külalistele pühendati isegi omaette aruteluring: osalesid külalisnäitleja, -lavastaja ja kunstnik. Ometi selgus kohe esimesena, et sõnaga "külaline" ei suhestu eriliselt ükski neist. See on sõna, mida nähakse kavalehel oma nime taga ning mis võetakse lihtsalt teadmiseks. Märksa kirglikumalt suhtusid kolm osalejat hoopis "vabakutselise" määratlusse – kes võrdsustas seda eraettevõtluse ja elustiiliga, kes kirjeldas vabakutselise töid kui eluliselt olulisi hobisid.

Sarnaselt eriolukorrateemalisele vestlusele kasvas arutelu kõige elavamaks hetkel, kui jutuks tuli rahast. Kultuurkapitali polariseerivatest valikutest kuni pangatöötajate usaldamatuseni – riivamisi puudutas vestlus hulga tahke vabakutselisuse majanduslikust poolest, ent jäi ilma põhjapaneva lõppsõnata. Lahendusi oli osalistel raske pakkuda, sest esmalt tulnuks neil kokkuleppele jõuda probleemis. Selleni aga ei jõutud. Ju polegi aastaid kestnud diskussiooni niite tunni ajaga nii kerge üheks lõngaks punuda.

Peale vabakutseliste vestluse mahtus viimastesse festivalipäevadesse veel kaks teatrikülastust (VAT teatri "Kosmilised saialilled" ja Musta Kasti "Memm") ning lavakunstikooli magistrantide lavakõne kava "Motiivi sünd ja ränd eesti luules". Kuulumata festivali põhiprogrammi, pakkus magistrantide etteaste teatrietendustele väärtuslikku vaheldust. Esile pääses puhas sõnade ilu ja värsi võlu, taustaks vaade endiselt rohetavale Toomemäele, kus lehed sattumisi luule rütmis õõtsusid. Hiiglasliku aknaga Elleri muusikakooli saalist kujunes sestap festivalinädala meeldivaim üllatus – ruum, milles naudiksin teatraalseid katsetusi teinekordki.

"Kosmiliste saialillede" (lavastaja Katariina Unt) juures selline idüll puudus. Südamesoojust laval nähtava vastu arenes asendama enese distantseerimine kogu loost. Lavastuses leidus tõepoolest nüansse, mida ehk lähiajast ja enda ümbert ära tunda – isolatsioon ja igatsus inimliku läheduse järele nende hulgas –, kuid neid vastu võtta polnud sugugi kerge. Lugu probleemsest emast ja tema kahest tütrest omandas niivõrd külmad toonid, et etenduse järel janunesin pigem esimesel võimalusel elu soojusesse naasma kui äsjanähtut enda turjal veel kaasas kandma.

Järgmiseks kavva võetud "Memm" (lavastaja Maret Tamme) mõjus seetõttu ka ekstra kosutavana. Sokkide väel kohvilõhnalisse teatrisaali sisenedes jõudsin eelmisest diametraalselt erinevasse maailma. Beež vaip, häälekalt tiksuv kell ja läikivpruunid 1970. aastate kapid Genialistide klubi saalis muutsid mind otsekui külaliseks kellegi nostalgiahõngulises kodus.

Ehkki nostalgia võib olla meeldiv tunne, oleks ikkagi veidi lahja kogu lavastus selle nukra heldimuse peale üles ehitada. Õnneks paistsid ka tegijate mõtted samal trajektooril liikuvat. Jäämata seega algset nostalgiatunnet pikemalt imetlema, siirdusid osalised eri meetodeil kaardistama lapselapse-vanavanema suhet. Heatahtliku huumoriga mängiti läbi selle suhte olemuslikke jooni, nagu armastamine asjade kaudu või rääkimine rääkimise pärast, ning pandi publik meeldivast äratundmisest muhelema.

Oma vormis üritas "Memm" kusjuures taasluua vanavanematele tunnuslikku jutustamise viisi, mida iseloomustavad nii hüplikkus kui ka paljusõnalisus pikkade kõrvalekalletega. Nõnda leidis nii mõnigi esimestel minutitel avatud jutulõng tähenduse alles lavastuse viimastes stseenides, sõlmides etenduse otsad rahutoovalt kokku.

Ühtlasi sõlmis "Memme" pühapäevane etendus sujuvalt kokku festivali otsad. Alustanud noorest ja värskest ning lõpetanud vanaduse juures, läbis Draama poeetilise eluringi sedapuhku elulise täpsusega.

Kui eelmisel aastal lõpetasin festivali lootes, et ehk saab Draamast kunagi jälle teatriinimeste kohtumispaik, kus põgenetakse kapseldumisest, sõlmitakse sidemeid ja pannakse mulda koostööseemneid, siis nüüd tegin taolise igatsusega omamoodi rahu. Võib-olla ei ole Draama festivali aeg (või atmosfäär) selleks kohtumiseks parim, võib-olla leidub talle mõni stressivabam periood kui teatrihooaja algus.

Ometi pole põhjust, miks ei võiks see aeg sobida kohtumiseks teatritegija ja -vaataja ehk külalise ja võõrustaja vahel. Ma pean silmas just vahetut kohtumist, kus kahevaheline suhe on vabastatud neljanda seina kammitsaist, kus teatritegija müstifitseeritud positsioon võtab vähemalt ajuti vaatajale käegakatsutavama kuju. Ma pean silmas veelgi vaheldusrikkamat, isegi eksperimentaalsemat metaprogrammi, mis kasvatab tugeva liha põhiprogrammi luudele. Ei saaks siis ju enam keegi öelda, et Eesti teater ainult oma elevandiluust tornis kükitab ega alla tule...

Küllap viibin veel veidi selle poeetilise eluringi lummas ja postdraamalises väsimuses, kui nii idealistlikult fantaseerin. Kas oli neil unistustel ka tegu ja nägu, näitab vaid järgmine festival.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: