Külastasin eelmisel nädalal kolme etendust, milles nägin laval näitlejat suitsetamas. Eesti Draamateatri suurlavastuses "Lehman Brothers" leidis suitsetamine aset küll publikust viisakas kauguses, kuid kirbet konihaisu jõudis siiski ka saali. Von Krahli teatri ja Paide teatri pealkirjastamata ühislavastuse etendusel oldi vähe hoolivamad, seal põletati suitsuhaisu peletamiseks viirukit.

Teatrid näevad vaeva, et enamasti vaid hetkeks läidetud sigaret publikule ebamugavusi ei põhjustaks, väidetavalt on lavaruumes kohandatud ventilatsioonisüsteemegi. Teater pingutab, et lava oleks koht, kus on veel võimalik päriselt suitsetada.

Miskipärast laval väga sööma ei kiputa, toitumist markeeritakse, enamasti helbitakse supitaldrikust vett, ka alkoholipudelist kallatakse asendusvedelikke, ilma, et kardetaks kaotada lavaelu eheduses. Suitsetamisega näib aga olevat teisiti, sest sigaret annab võimaluse näidata laval elusat tulukest ja see tuluke on hingestatuse, autentsuse, elutiheduse märk.

Andmed näitavad, et suitsetamine on Eestis hääbuv nähtus ja seda kõigis vanusegruppides ning ühiskonnakihtides. Nagu lavastaja ja teatriesseist Tiit Palu on nentinud, esindabki laval suitsetamine "kujundina maailma, mida enam olemas ei ole". Ta lisab oma 2014. aastal avaldatud nauditava essee lõpus võidukalt, et siseruumides muidu keelatud suitsetamise "hetk on kunsti võit reeglite üle!". "Kui varem suitsetasid laval need, kes seda nagunii tegid, siis nüüdses erakordsuses teeb seda üha sagedamini see, kes muidu ei suitseta," väidab lavastaja.

Ka eesti vaieldamatult kõige edukama harrastusteatri Must Kast viimast lavastust "Memm" vaadates tundus mulle, et näitlejad naudivad laval suitsetamist alternatiivsuse või autentsuse tõendina: sigaret lasti ringi käima ja kõhvid tõmmati publiku ees varjamatu mõnuga. Mulle tõepoolest tundus, et näitlejad uskusid, et lõõmav sigaretiots nende kunstilist mõju kuidagi süvendas, suitsu kimudes olid näod keskendunud, pilk neis tume ja tuline.

Ja kui siis üks näitlejaist hoogsa käeliigutusega sigaretipaki ja välgumihkli lauale asetas, meenus üheksakümnendatel eetris olnud kodumaine haiglaseriaal "V.E.R.I.", milles meedikud vahetpidamata seriaali sponsori poolt tootepaigutusena näitlejate näkku paigaldatud tõrvapulki lutsutasid. Musta Kasti noored näitlejad vaevalt et tubakafirmale tasustatud reklaami tegid, seda tehti täitsa vabatahtlikult, ilmselge hoiakuga, et suitsetamine on lahe, seotud kuidagi nende loovtaotlusega.

Ühelt poolt saan aru noorte otsinguliste teatritegijate soovist siduda end Tiit Palu mainitud mässumeelsusega ja patususega. Hea kunst ongi teinekord taotluslikult patune ja vastuvoolu ujuv. Ka võivad laval suitsetajad mõelda, et praktiseerivad sellega kaastundlikkust, näivad elulähedased ja haavatavad - et näe, meiegi siin rambivalguses oleme nagu teiegi nõrgad ja sõltlikud.

Sigaret ei ole tarbekaup, vaid kultuurinähtus. Tubaka- ja reklaamitööstus on viimase sajandi jooksul viljaka tandemina sünnitanud terve kommertskultuuriharu, paleti erinevaid enesetajusid ja enesetundeid. Suitsetaja ei osta nikotiinisõltuvust või tõrvagramme, ta ostab suitsetajaks olemise kogemust ja selle kogemuse keskmeks on õrnalt konstrueeritud, habras ja ihaldusväärne autentsuse-tunne.

Just seetõttu on teatrilaval läidetud sigaret mu jaoks alati olnud pettumuse allikas. Kui teatritegija haarab tubaka- ja turundustööstuse poolt lahkesti ulatatud tõelisusekargu, kaotab ta oma usutavuse.

Sigareti läitmine on hetk, mil teatraal rikub lavaelu tinglikkuse kokkulepet, vaikivat lubadust hallata vaataja tähelepanu ja tõejanu näitleja silmis põleva kohalolutulukesega. Sigareti süttimisel saan signaali, et looja ei ole usaldanud lõpuni elustava etlemise meediumit.

Haavatavus ja ebakindlus on loomingulise tegevuse loomupärased osad, eneseusukriisidest sünnivad teinekord tõsised teosed. Ent mida arvata kunstnikust, kes ebakindluse korral küsib abi reklaamibüroost?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.