Teisalt lükati kuhugi kaugusse mõni oodatud uuslavastus, ilmselt kalkuleerides, et see ei too kassamenu.

Pelguses taas päriskohtumistest ilma jääda, ruttame õhinal teatrisse. Rõõm hinges intensiivsem, kokkusaamise tahe jõulisem,  avalam.

Juuli algusest tänaseni olen vaadanud 28 etendust, erinevaid lavastusi neist 25, esmakordselt nähtuid 22. Pingereastada oleks absurdne: mille alusel saakski võrrelda näiteks Endla hämarpineva saladuseväljaga kammerdraamat "Jõgi" (autor Jez Butterworth, lavastaja Taago Tubin) VAT Teatri pöörase, ühiskonnatundliku, maskimängulise "Romeo ja Juliaga" (William Shakespeare'i dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka)?! Üks kriteerium muidugi on ja jääb: meisterlikkus.

Aga teatrisündmuseks, mis alles ootab väärilist interpretatsiooni, kujunes  9. septembril "Lehman Brothers'i" esietendus Eesti Draamateatri suurel laval. Stefano Massini mahukas triloogia Margus Alveri tõlkes, kolmest üheks tihendatud, siiski ligi neljatunnine teatriõhtu toimis vaimustavalt tõusujoones, pinge kulmineerus kolmandas vaatuses. Lavastaja Hendrik Toompere jr on sõnastanud eepilise ja isikliku kooskõla ses näidendis, nii toimib ka lavastus. Ühelt poolt üldistusjõuline kapitalismi fenomeni lahkamine, apokalüptiliseks paisuv sõnum, mille äratundmiseks ei pea olema pankur, ehkki neidki võis märgata teatrisaalis hoopis rohkem kui muidu.

Teisalt harvanähtav näitlejateatri tulevärk, kui kolm meest (Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast) sundimatu rütminõtkuse ja minimalistliku ümberkehastumislustiga loovad jumal-üksi-teab-mitmest-rollist koosneva galerii. Partneriteks samuti lakkamatult laval kolm muusikut (Joel Remmel – klaver, Heikko Remmel või Mihkel Mälgand – kontrabass, Ahto Abner – löökpillid) – see kõik mõjub kui rock-kontserdi energiaga laetud improvisatsioonitundlik džässifestival. Lisaks lavastajale on õhustikku loovaid kunstnikke sama palju kui nähtavaid osalisi (kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Alyona Movko, helikujundaja Lauri kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere). Mustvalge filmi esteetika, pöördlavatagi saavutatud õhulise kõrgusemõõtmega ruumidünaamika on tulvil virgutavat kujundlikkust.

Elamust avardab ja süvendab kaheksa aastat tagasi kirjutatud teksti teravdunud sihik nüüdisaega, mil eluväärtusi lahata, kriise vaagida, elutantsu rütmi ning hingetõmbeid korrastada möödapääsmatu.