Arvustus. Armunud ja armastav kehapusle

Johhanna Anett Toomel
Johhanna Anett Toomel "Fish out of water"

Lavastus
"Fish out of water"
Lavastaja: Johhanna Anett Toomel
Etendajad: Helina Karvak ja Johhanna Anett Toomel
Dramaturg: Helle Mari Toomel
Kunstnik: Kärt Petser
Helikunstnik: Michael Gugliotti
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Kostüümikunstnik: Kersti Telkinen
Produtsent: Evelin Lagle-Nõmm

Johhanna Anett Toomeli lavastuse pealkiri "Fish out of water" (tõlkes näiteks "Kala kuival") kõlab kui omamoodi viide ütlusele "There's plenty of fish in the sea" (ehk "Kalu on meres piisavalt"). See viide põhineb ometi vastandusel: kui "piisavalt kalu meres" osutab potentsiaalsete suhtepartnerite rohkusele, siis on "Fish out of water" merest välja tulnud ning uurib armastussuhet üksnes kahe konkreetse partneri vahel. Kehaliste katsetuste kaudu püüab lavastus lõpuks jõuda punkti, kus kahest konkreetsest saab üks abstraktne.

Umbes 2400 aastat tagasi arutles Platon oma "Pidusöögis", et kui kahelt terve elu koos veetnud inimeselt küsida, mida nad teineteisesest tahavad, ei oskaks nad midagi vastata. Kui tule- ja sepatööjumal Hephaistos neile aga pakuks "Kas te ihaldate võimalikult palju koos olla, nii et ei ööl ega päeval poleks vaja teineteisest lahkuda? Kui see on teie soov, tahan teid kokku sulatada ja kokku kasvatada, nii et teist kahest saab üks, ja kuni olete elus, elate ühist elu, ning kui surete, on Hadeses kahe asemel üks surnu, kuna surete koos.", siis jääksid armastajad otsemaid nõusse. Olla armastatuga ühendatud ja kokku sulatatud üheks olendiks näis Platonile kui armastajate ülim soov.

Sarnast ideed järgib ka "Fish out of water", kui kaardistab suhtepartnerite teekonda tutvumisest ja armumisest täieliku kiindumuse ja äärmise intiimsuseni. Johhanna Anett Toomeli ja Helina Karvaku kehastatud tegelaste suhe algab lavastuses vaid põgusate pilkudega sähvivate lambipirnide valgel, mis kinnituvad etendajate pea külge nagu süvaookeani kalade helenduselundid. Paarilist otsides lähenevad helendavad lambid üksteisele, kuni seisavad lõpuks tõtt ja puutuvad tasase klaasikõlksu saatel kokkugi. See on kohtumine, mis defineerib tegelaste edasise saatuse ning kus vastastikusest huvist saab partnerlus.

Intiimsust hakkavad rõhutama kõrva lausutud sosinad, teineteise näo õrn kompamine ja omavahel põimuvad kehad. Tõtt-öelda näib, et kehadega mängitakse lausa puslet, katsetades ja kaardistades nende füüsilist sobivust. Uusi võimalusi kehade kokkupunumiseks leitakse kord seljas, kord süles, kord kukil.

Kuigi sisuldasa on tegu kontaktimprovisatsioonilise etüüdiga, tekib kehalist puslemängu vaadates ajuti igatsus isegi märgatavama spontaansuse ja katsetamise järele – liiga sujuvalt, muretult sünnivad kehi põimivad poosid. Justkui ei olekski tegu veel teineteist avastavate partneritega, vaid juba elukogenud abielupaariga, kus pooled teineteise kehi täpipealt tunnevad ja ette aimavad.

Samas on kentsakas etendajatele ette heita ladusat koostoimimist ja teineteise tajumist – kes teab, ehk kujuneski Toomeli ja Karvaku vastastikune tunnetus protsessi vältel nii harmooniliseks, et kehad leiavad uusi põimpoose otsekui iseenesest. Alaline füüsiline kontakt võis seda ju soodustada küll. Nimelt kulgeb lavastus aina tihedama ja tugevama kokkukasvamise suunas, jõudes välja punkti, kus etendajate kehad on sõna otseses mõttes kokku kleebitud.

Kaks tegelast jagunevad siis omamoodi pluss- ja miinuspooluseks, keda naljalt enam ei lahuta, kui nad kord juba kokku puutuvad. Kostüümide pealiskihi alt ilmuvad välja rohked takjaribad – ühel pehme, teisel kare pool – ning kontaktimprovisatsioon saab uue jume. Iga püüd asendit vahetada või veel enam, partnerist eemalduda toob kuuldavale häiriva kärina, lahkurebitavate takjaribade karje. Heli eemaldab liikumisest harmoonia, rahu pakub lõpuks vaid staatika.

Toomeli lavastus ei läbi niisiis suurejoonelist dramaturgilist kaart ega too sisse puänti, vaid edeneb oma tegevuses takistamatult algusest lõpuni. Tegu on ühe idee süvenemisega. Tegu on kindlasuunalise protsessiga, mis areneb tunnetuslikult, mitte tähenduslikult. Pean silmas, et lavastus ei loo etenduse vältel juurde rohkem tähendusi kui see, mis vaatajale algusest peale kätte antakse: see on teos armastusel põhinevast emotsionaalsest kokkukasvamisest.

Küll aga loob ta teatud seisundit ja võimaldab vähehaaval tajuda, mis tundeid ja aistinguid tekitab kahe inimese alaline (füüsiline) kontakt. Ometi ei jõua see seisund väga tugevaks ja konkreetseks kasvada, teos paistab selleks mõnevõrra hõre. Nii ei kujune lavastus ka selgelt tegevuslikuks ega seisundlikuks, vaid kulgeb kuskil vahealal – küll efektse vaatemängu, kuid ebamäärase vaatamiskogemusena.

Etenduse finaalis lamavad Toomel ja Karvak teineteise embuses, lõpuks rahus ja ilma kärisemata. Meenub teadmamees Gunnar Aarma raadioloengust kuuldu, et kui kaks inimest embavad, ühinevad ka nende kiirgused. Ent sellises olukorras ei tee 1 + 1 Aarma sõnul kokku kahte, vaid kaks ja pool kuni kolm. Teisisõnu loob (armastav) füüsiline kontakt lisakiirgust, toob ruumi turvatunnet ja heaolu. Kuivõrd see teooria lavastuses "Fish out of water" tõestust leidis, näib siiski raske öelda – ükski tunne ei konkretiseerunud saalis piisavalt.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: