"Me veedame tööga elus päris palju aega," põhjendas Tiina Saar-Veelmaa, miks inimene end tööl õnnelikuna peab tundma. "Eriti sügisel ja talvel, kui inimene veedab pea kogu valge aja tööl, siis võiks ju see, mis me seal kogeme, olla meeldiv. Me võtame selle aja ju oma lähedaste arvelt ja enda arvelt."

Tööõnne uurides jõudis Saar-Veelmaa järeldusele, et pole mingit garantiid, kus töötada, loevad paljud väiksed komponendid.

"Tööõnne valemis on kolm komponenti," ütles psühholoog. "Töörõõm on siis kohal, kui me tajume oma töö tulemust. See ei pea alati olema füüsiline, võib olla ka läbimurre. Kui koopamees tappis mammuti, siis sai ta oma autasu kohe kätte, sai ka dopamiini, serotoniini. Ja meile on jäänud ikkagi see igatsus, et kus on mammut. Midagi, mis oleks nähtava jäljega."

Ta täiendas, et kui alati polegi nähtavat jälge, siis teiseks komponendiks on igal juhul tunnustus.

"Ja kolmandaks soovime olla võimalikult meie ise. Et oleks idiosünkraatiline eneseteostus," jätkas Saar-Veelmaa, kes ise on vabakutseline ning kelle päevad olid täis koolitusi ja nõustamisi, kuni need kevadel ära kukkusid ja koos sellega kadus sissetulek.

"Lasin korraks lihtsalt asjadel olla, kuni minuga hakati jälle ühendust võtma," märkis koolitaja. Ühendust võeti sellepärast, et segadus ja teadmatus on muutunud inimestele talumatuks.

"Me ei ole ikkagi loodud arvutiklaaside taha suhtlema," nentis Saar-Veelmaa. "Ärevus kuhjus, koondamised teevad muret." Määramatuse vastu soovitab ta rakendada tiimiempaatiat, et oleks huvi ja arusaam, kuidas läheb teistel, mis on nende probleemid.

Kui muutuvad tööhõive vajadused, peavad paljud inimesed tegema kannapöördeid. "See ei ole lihtne, aga sageli viib üks asi teiseni," ütles psühholoog. "Elu ise toob uued võimalused kätte, kui inimene jätab võimalustele ruumi."

Selleks soovitab Tiina Saar-Veelmaa ennast täiendada, minna midagi uut õppima või järgida oma unistusi. "Tundlad peavad olema harali," rõhutas ta. "Me ei saa loota ainult välisele."

"Me elame ajaajärgul, kus kõige ägedamad eneseteostumised tulevad ristamiste kaudu," rääkis Saar-Veelmaa, kes on ise näiteks pannud end lisaks proovile diskorina. Esimene sissekanne tema tööraamatus on aga "koristaja". "Ma tegin isegi seda tööd kirega."

Tema hinnangul ei lähe elu raisku isegi siis, kui inimene ei ole järginud või pole saanud järgida oma kutsumust: "Elu tähendus võib tulla ka läbi teiste rollide. Osa inimesi korraldab oma elu teadlikult nii, et töö hoiavad rahulikuna, aga nad on erilised oma perega või on neil ülimalt erilised hobid."

Tiina Saar-Veelmaa rõhutas ka, et vanuseliselt ei ole olemas parimat enne. Kui meil on see veel nõukogude ajast sisse jäänud, et 55 on viimane piir, siis tasub vaadata maailmas ringi, mujal enamasti nii ei ole.

Kultuurisoovitus: "Palun tellige kultuuriväljaanded, need on patuselt odavad!"