Jaan Ross: ebaselgust tõlkes edasi anda tundub mulle vale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Ross
Jaan Ross Autor/allikas: ajakiri Muusika

Theodor W. Adorno muusikafilosoofilise teose "Uue muusika filosoofia" mõttetäpse teadusliku tõlke eest sai kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia Jaan Ross.

Ilmunud ajakirjas Muusikas nr 10/2020.

Suve hakul ilmus eesti keeles Jaan Rossi tõlgituna Theodor W. Adorno "Uue muusika filosoofia" (sarjas "Avatud Eesti raamat"; toimetaja Mart Jaanson, Tartu ülikooli kirjastus).

Theodor Adorno (1903–1969) näol on tegu mõjuka saksa filosoofi-sotsioloogiga, kes on õppinud Frankfurdi ülikoolis filosoofiat ja kaitses 1931. aastal väitekirja "Konstruktion des Ästhetischen". Ühtlasi õppis ta aastatel 1925–1926 Alban Bergi juures kompositsiooni.

Nagu paljud, pages temagi Natsi-Saksamaalt ning "Philosophie der neuen Musik" esmatrükk ilmus 1948. aastal Californias. Selles on Adorno huvi keskmes kaks XX sajandi suurmeest, Arnold Schönberg ja Igor Stravinski, kellest üks kehastab tema silmis progressi, teine on aga ilmselgelt tupikteel.   

Raamat pakub seega mõtteainet muusika kui ainese mõtestamise seisukohalt. Laiemale lugejaskonnale võiks Adorno huvi pakkuda seoses tuntud saksa kirjaniku Thomas Manniga, kes suure muusikahuvilisena põimis muusikaga seotud teemasid ka oma romaanidesse. Suurmehed elasid paguluses üpriski lähestikku ning puutusid ka kokku. Eelkõige on Adorno ideede kajastusi Manni romaanis "Doktor Faustus".

Kuna muusikaraamatuid ilmub eesti keeles üldse harva, on muusikafilosoofilise teksti maakeeles kättesaadavaks tegemine lausa suursündmus. Sel puhul sai tegijalt uuritud nii raamatu, selle tagamaade kui üldse tõlkimise kohta.

 

Millest tingituna see tõlge sündis, kas reaalsest vajadusest, kohusetundest, mingil muul põhjusel?

Jaan Ross: Kirjutasin esimese artikli Theodor Adornost 1990-ndate alguses ("Theodor Adornost ja tema "Moodsa muusika filosoofiast"", Akadeemia, 1993 nr 6 – Toim.) ja olin tookord üllatunud, kui suurt avalikkuse tähelepanu see leidis. Pärast raamatu ilmumist oli Facebookis umbes 200 laiki, kusjuures enamik neist inimestelt, kes olid mulle võõrad. See näitab, et huvi Adorno vastu on olemas.

Mis teid selles kirjutises köitis?

Tegu on suurmehe loodud väga mõjuka tekstiga XX sajandi muusikast. Võibolla teksti keerulisus on veidi ülemäärane, selle läbilugemine nõuab küllaltki suurt intellektuaalset pingutust ja ma ei ole kindel, kas see pingutus on alati õigustatud. Ka vene keelde tõlgiti see suhteliselt hiljuti, paarkümmend aastat tagasi (2001).

Kes on Adorno eelkäijad või millisesse konteksti ta asetub? Mida peaks enne lugema asumist teadma?

Ideaaljuhul peaks hästi tundma filosoofiat, Kanti ja Hegelit, ka psühhoanalüüsi, Freudi, ja muidugi peab natuke ka muusikat tundma. Kuigi siin tekstis seletatakse lahti, mis on 12-toontehnika, siis ma kardan, et seda raamatut on liiga raske lugeda, kui dodekafooniast varem midagi ei tea.

Ma möönan, et see tõlge on mõnevõrra kaldu. Oma muusikalist pädevust ma usaldan, aga filosoofia alast mitte nii palju ja raamatu toimetaja Mart Jaanson ka märkis, et filosoofia poole peal on asju, mis oleksid võinud olla teisiti tehtud, aga mida ma ei osanud teistmoodi teha.

Eksisteerivad erinevad tõlkekultuurid. Näiteks bukvalistlik traditsioon ei taha, et tõlkes oleks lauset lõhutud, kui originaalis on tegu ühe lausega. Eesti tõlkekultuur on, niipalju kui mina olen aru saanud, pigem bukvalistlik. Mulle tundub, et ma näitasin tõlkides toimetaja meelest üles ülemäärast vabadust. Eks teatud kvalifikatsiooni vähesus on see muidugi ka. Aga kui vaadata ka näiteks Karl August Hermanni tegevust, siis tänapäevasest vaatevinklist oli ta võrdlemisi ebaprofessionaalne, kuid väga sobiv sellesse aega, kus ta tegutses. Ma ei kujuta ette, palju on Eestis inimesi, kes oleks selle raamatu tõlkimise ette võtnud. See kõlab võibolla eneseõigustusena, aga ma arvan, et isegi kui minu tõlke kvaliteet ei ole nii hea, nagu ta ideaalis võiks olla, on siiski hea, et see tekst on eesti keeles olemas.

Adorno analüüsib Schönbergi ja Stravinskit. Kuivõrd te selle tekstiga töötades tema mõtetega nõus olite, või: kuidas te käsitleksite Adorno käsitlust Schönbergist ja Stravinskist?

Stravinski on helilooja, kes on mind muusikateadlasena omal ajal väga huvitanud. Seega negatiivne hoiak, mis Adornol Stravinski suhtes on, seda ma otseselt ei jaga, võtan seda läbi filtri. Kohati on see väga vaimukas ja loogiline, mis ta kirjutab, kuid sellele ma alla ei kirjutaks. Aga nagu öeldakse: oma vaenlasi tuleb tunda. Nii ka Adorno hoiakuid tuleb tunda, neisse tuleb osata suhtuda kriitiliselt. Ma ei usu, et ma hakkaksin kunagi Adornot kritiseerima, aga hüpoteesi korras peaks olema seda väga lihtne teha. Adorno põhiteesi, et dodekafoonia on muusikakultuuri arengu tipp ja mingis mõttes ka lõpp – seda on XX sajandi lõpu praktikale tuginedes väga kerge ümber lükata. Võttes kasvõi Arvo Pärdi loomingu – siia skeemi ei mahu tema muusika üldse.

Kas Adornol on ka järgijaid, tema mõtete edasiarendajad?

Kuidas ta projitseerub tänapäeva mõtte taustale – jään vastuse võlgu. Aga kui ma mõtlen oma koolmeistripraktikale, siis muusikapsühholoogia kursuse eksamit vastu võttes ma näen, et kõigist minu loengutest on Adornost räägitu üliõpilastele kõige paremini meelde jäänud. Järelikult see on oluline tekst, see on huvitav ja seda on vaja tunda.

Kas kasutasite tõlkides ka mingit abiprogrammi? Kas seesugust teksti on üldse võimalik mingi programmi abil tõlkida, teise keelde ümber panna?

Ei kasutanud. Ja ma arvan ka, et ei olekski pidanud kasutama, sest stilistiliselt tõeliselt väärtuslike tekstide puhul on tõlkeprogrammid küündimatud, kuna nad annavad mehaanilise, stiililt viletsa tulemuse. Küll aga kasutasin tõlkeid teistesse keeltesse – mul oli lisaks originaalile laual kaks ingliskeelset ja üks venekeelne tõlge. See tegi asja lihtsamaks.

Kuid tulles tagasi tõlkefilosoofia juurde, siis enne tõlkima asumist tegin proovitöö ja andsin selle lugeda ühele väga mõjukale ja lugupeetud saksa keelest tõlkijale. Tema ütles mulle mõtte, mille üle ma olen palju mõelnud: kui originaal on segane, siis ei pea ka tõlget tegema selgemaks kui on originaal. Mul on väga raske sellega nõustuda. Ma saan aru, kuidas see hoiak kujuneb. Kuid ma ei taha, et minu sulest tuleks eesti keelde tekst, mis ei ole selge. Minu eesmärk on olnud, et iga lause, mille ma kirja panen, oleks nii üheselt arusaadav kui vähegi võimalik. Ebaselgust tõlkes edasi anda – see tundub mulle vale.

Aga kuidas teistes keeltes oli, kas oli selgemaks tehtud?

Ja muuseas oligi! Varasemas ingliskeelses tõlkes oli väga julgesti tehtud just seda, mille eest mind minu katsetust hinnanu oli hoiatanud. Ka Mart Jaansoni kriitikat silmas pidades ma arvan, et mu tõlge ei ole halvem, kui see esimene ingliskeelne tõlge, kuigi kindlasti ta ei ole ka ideaalne, nendel põhjustel, millest oli juba juttu.

Kas on varsti plaanis veel midagi ette võtta?

Hetkel ma ei tahaks nimetada midagi, sest ma olen juba küllalt vana ja ma ei tea, kuidas elu hakkab välja nägema, kui ma ei ole enam korraline professor.

Enne Adornot olen tõlkinud üsna mitu kaasaegset vene ilukirjanduslikku teost ja olen seejärel saanud tööpakkumisi uute ilukirjanduslike tekstide tõlkimiseks vene keelest eesti keelde. Viimane tõlketöö pakkumine oli aga puhas esoteerika – raamat sellest, kuidas ennast veega ravida. Aga esoteerikat ma eesti keelde tõlkima ei hakka, seda tean ma kohe kindlasti!

Kuidas te omal ajal üldse tõlkimise juurde jõudsite?

Minu esimene tõlkekatsetus oli millalgi XX sajandi lõpus, see oli üks ingliskeelne Stravinski tekst. Stravinski on teatavasti kirjutanud üsnagi palju, kasutades oma sekretäri Robert Crafti abi. Selle andsin lugeda Henno Rajandile, kes on üks parimaid eesti tõlkijaid läbi ajaloo; me töötasime koos tollases keele ja kirjanduse instituudis. Rajandi võttis entusiastlikult minu teksti ette ja ei jätnud kivi kivi peale. Olin üpris ehmatanud ja tükk aega pärast seda midagi ei tõlkinud. 

Huvi vene ilukirjanduse vastu tekkis 20–25 aastat tagasi suheldes Eestis elavate vene intellektuaalidega. Nad näitasid mulle tekste, mis võinuksid olla eesti lugejale huvitavad. Tundsin teatavat missiooni neid tõlkida. Me teame ju, kuidas meil siin rahvusküsimusega on ja mina olen seda meelt, et meil tuleb õppida venelastega koos elama. Ma loodan väga, et need tõlked, mis ma olen teinud, on selle eesmärgi saavutamiseks ehk rahulikuks kooseksisteerimiseks kaasa aidanud.

Kas ilukirjandust tõlkides on ka mingid hoopis teistsugused tööriistad, põhimõtted?

Sõltub ilukirjandusest. Adorno tõlkimine pole muidugi üldse võrreldav nende venekeelsete tekstidega. Nad ei olnud ka väga keerulised, see oli Adornoga võrreldes lapsemäng, kuigi neid toimetati, kohati päris kõvasti.

Missugune tõlge on omale kõige suuremat rõõmu valmistanud?

Marina Palei "Küla" (Loomingu Raamatukogu, 2012 nr 15), mis räägib sellest, kuidas Leningradi noor daam tuleb Karepale suvitama ja kuidas teda siin koheldakse, kuidas ta näeb meie elu oma vaatenurgast. Autoriga tekkis ka hästi lähedane kontakt. Ta ütles, et on unistanud, et see raamat eesti keeles ilmuks. Ta hindas mu tööd üsna kõrgelt.

Mida te suvel huvitavat lugesite?

Suvi võimaldab lugeda suuri pakse raamatuid. Ma oma mõttes just mõni päev tagasi tõmbasin joone alla ja mõtlesin järele, mis on olnud sel suvel kõige huvitavamad raamatud.

Esimesena nimetaksin Johannes Semperi ja Johannes Vares-Barbaruse kirjavahetust. See lõpeb, kui nõukogude väed on Eesti okupeerinud. Tundes ajalugu ja teades Barbaruse rolli, siis see, mis juhtus sõja ajal ja pärast sõda, oleks olnud eriti huvitav, aga selle aja päevikud on ilmselt tahtlikult hävitatud, see oli poliitiliselt väga tundlik teema.

Siis lugesin raamatut Konstantin Pätsist, mille on kirjutanud omaaegne Eesti NSV julgeolekukomitee esimehe asetäitja Vladimir Pool. See on žanriliselt selline "ei liha ega kala", sest ei ole allikaviiteid. Aga isegi nende puudumine ei vähenda teksti huvitavust. Eriti just see osa, kui Päts vangistati ja viidi Venemaale – kuidas tema elu seal välja nägi, mida ta tohtis ja mida mitte. Ma ei ole kunagi varem sellele mõelnud.

Praegu loen Epi Tohvri raamatut pealkirjaga "Georges Frédéric Parrot. Tartu keiserliku ülikooli esimene rektor". Seal on mulle huvi pakkunud suhtlemine Venemaa tolleaegsete imperaatoritega, nii Aleksander I kui ka Nikolai I-ga. Mind hämmastab kõige rohkem see otsekohesus ja avameelsus, mida Parrot endale lubab. Kui kriitiline ta lubab endale olla nende kahe isevalitseja tegevuse kohta, kes olid ju piiramatu võimuga inimesed. Mul on raske tänapäeva Eesti ühiskonnas ette kujutada, et peaministrit või presidenti saaks hurjutada selliste sõnadega, nagu Parrot seda Aleksander I või Nikolai I puhul teeb. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: