Nii varasemas religioosses maailmapildis kui ka kaasaegses psühholoogilises kujundiloomes pole midagi suvalist või põhjendamatut. Kunstniku loodava uue kujutise, märgi või sümboolsete tähenduste algimpulss on tema mõtestatud reaalsuses, soovis seda olemasolevat edastada, peita või muuta. Eesti Maalikunstnike Liidu näitus galeriis Noorus loob ülevaate ainesest, mida tänane naismaalikunstnik oma loomingus avaldab või varjab kui kujundiloomes üksühesest naturalismist kõrvale kaldub.

19. sajandit võib pidada oluliseks kultuurilooliste muutuste sajandiks, mil määratleti erialane termin "teadlane" ning iseseisva teadusharuna etableerus psühholoogia. See oli aastasada, mil loobuti traditsioonilise kunsti võtetest ja sai alguse akademismist lahkulööv liikumine moodsa kunsti vabaduste poole. Impressionistid – elu jälgijad, maalisid seda, mida silm nägi…

Ühiskondlikus elus domineerisid mehed ning vanaviisi jätkus ka defineeriva meeskunstniku traditsioon. Salon des Refusé´s impressionistlikeks nimetatud pildid pakkusid meelelist ja tajumuslikku ilu, kunstiliste muljete otsingud prevalveerisid sisu ees ja iga järgnev maalivool võttis aina fantaasiarikkama ja järsema vormilise suuna. Kunsti religioossne või moraliseeriv mõju taandus järk-järgult indiviidi psühholoogiliste seisundite ülemvõimu ees, võõrandus sümbolite keel, muutusid visuaalloomingu dekodeerimis- ja tõlgendamisvõttestikud.

Näitus "Naine. Asenduskeha" otsib eesti naise enesepilti ning jälgib naise fantaasiat kui loovat jõudu. Alates Freudist ja lähtuvalt psühholoogias postuleeritust ei eksisteeri hingelistes sfäärides midagi suvalist ega põhjendamatut. Terane silm oskab juba eos märgata inimese või sootsiumi mitte-teadvuse kihistuste ilukardinate vahelt veiklevaid, paratamatult hämaramaid ihasid, mida ühiskondliku korra nimel veaks või olematuks peaks pidama, kuid mis omatahtsi vastuliikumises end ikka manifesteeruma juhtuvad. Kas kunstnik kujutab seda, mida ta esitab või on pildi taga midagi varjatut; kuidas ja kelle seisukohale naine end vaataja ja kujutajana positsioneerib? Ehk võib antud näitusega püüda ära arvata nii inimese kui ühiskonna loomuomadusi?

Näitusel esitletud teostel on valdavalt kujutatud naist. Naist lähikondsetega, naist tegevuses, ebareaalseid portreid, aga ka naise enesekujutusi või vaadet ühiskonnale, mis tingivad jutustusi läbi lillede ja loomade. Naiskunstnike tööd on nii autobiograafilised kui üldistavad, need on tunnetuslikud visioonid enese rollist ja paiknemisest tehnoloogiliselt, funktsionaalselt, mudeldavalt, ettemääratusele orienteeritud kaasajas. 

Moodne kunstiväli, mis 20. sajandi vältel on olnud valdavalt defineeritud läbi meeskunstnike loomingu ja ettekujutlusvõime, on tänapäevaks juba mõningad aastakümned oma soolisi proportsioone muutnud ning naiskunstnike osakaal on ületamas meesautorite arvu. Mida selline kultuuriline areng enesega kaasa toob, millise pilguga näeb iseennast ja ümbritsevat naine, keda on läbi sajandite määratlenud mehe pilk, uurib 6. oktoobril avatav näitus galeriis Noorus.

Näitusel osalevad kunstnikud Anna Kõuhkna, Anni Liina Mets, Anu Muiste, Elo-Mai Mägi (Mikelsaar), Eve Kruuse, Eve Luik, Evi Gailit, Jane Tiidelepp, Johanna Mudist, Kai Kaljo, Kaie Luik, Kaire Nurk, Kalli Kalde, Karin Strohm, Katrin Piile, Katrin Valgemäe, Kristiina Jakimenko, Lilian Mosolainen, Lola Tehver, Maarit Murka, Maarja Nõmmik, Mall Nukke, Mall Paris, Mara Ljutjuk, Maria Hommik, Maria Sidljarevits, Marju Bormeister, Marta Strackas, Maryliis Teinfeldt, Meiu Münt, Nelly Drell, Olesja Katšanovskaja-Münd, Pille Ernesaks, Piret Kullerkupp, Piret Rohusaar, Saskia Järve, Siiri Jüris, Sirje Petersen, Stefani Vissel ja Tiiu Rebane.

Näituse kuraatorid on Leila Lükko ja Tiiu Rebane.