Arvustus. Valede valikute Vanja ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna linnateater
Tallinna linnateater "Vanja" Autor/allikas: ERR

Pärast pikka pandeemiapausi oli Tallinna Linnateatris jälle põhjust šampuseklaase kokku lüüa, sest publikuni jõudis uus lavastus.

Lavastus

"Vanja"

Linnateater

Autor: Anton Tšehhov
Lavastaja ja adaptsiooni: Mara Kimele

Tõlkija: Ernst Raudsepp
Kunstnik: Reinis Suhanovs

Kostüümikunstnik: Reet Aus
Helikujundaja: Lauri Urb
Valguskujundaja: Margus Sepman
Esietendus 3. oktoobril

Esietendus Läti lavastaja Mara Kimele interpretatsioon Tšehhovi "Onu Vanjast", mis seab 19. sajandi seisakulise mõisaelu tänapäeva perefirma tagatubadesse kurgipurkide ja porgandimahlapakkide vahele. Uuslavastus "Vanja" toob publikuni kirjandusklassika uues vormis, andes kinnitust tõsiasjale, et olenemata sajandist ja kultuuriruumist on inimesed üldjoontes ikka samasugused.

Nagu teatriringkonnas tavatsetakse naljatlevalt öelda, räägivad pea kõik lavastused inimestevahelistest suhetest. Nii ka antud juhul, sest lugu perekonnast, kus omavahelised suhted on jahenenud ja tehtud valikud viinud harmoonilise elu lõhenemiseni, on üks puhtamaid näiteid suhetepuntrast, mida on pea võimatu lahti harutada. Tegelikult just inimeste valedele valikutele valgust heitev lavastus suunab mõtlema sellele, et soovunelmais hõljumine viib vaid tupikusse, millest on keeruline välja murda.

Selles langetatud valikute virvarris hakkavad aga karakterid põrkuma, mis tähendab, et tekkivad konfliktid loovad nende suhetesse vältimatu pinge. Kuigi vastasseise esineb loos küllalt, tundus aga, et lavaruum jäi pingelise atmosfääri tekkeks näitlejate jaoks klaustrofoobseks ning pinevuse esilekerkimiseks olnuks vaja tugevamat emotsionaalsust, et olukorra tõsidus vaatajani jõuaks. Pinge kõrval mängib lavastuses tähtsat rolli seisakulisus, mille võimendamiseks on mängitud vaikuse ja pausidega, et luua dünaamikat, mis mõjub küll kohati pigem tempot pidurdavalt, kuid mis annab siiski loole vajalikku sügavust.

Lisaks uue materjali vaatajateni toomisele on "Vanja" esietendumine eriline sellegi poolest, et teiste kõrval astuvad publiku ette värskelt Lavakunstikooli lõpetanud ning Linnateatri trupiga liitunud Simo Andre Kadastu ja Kristiin Räägel. Üllatuslikult mängib Kadastu pigem noorehingelist Vanjat, kelle säravad silmad ning õhinat tulvil olek on üsna vastandlik Tšehhovi tõrksale karakterile. Samas muudab see aga Vanja sümpaatsemaks ning talle kaasaelamine on palju lihtsam, kui üleolevale ja rahulolematule näidendi versioonile. Ka arglikku halli hiirekest Sonjat kehastav Räägel annab karakterile oma varjundi, võimendades pere pesamuna naiivsust ning tunnete ülevoolavust, mis annab samuti põhjust talle rohkem kaasa tunda.

Olgugi et näitlejad kannavad laval teksapükse, nahktagisid ja krokse, pole Tšehhovi teksti muudetud ning tänapäeva tõstetud tegelased harutavad lahti samu probleeme, mida näitekirjanik oma kaasajal tähtsaks ja kõnekaks pidas. Lavastuse visuaali nägemata tekikski silme ette kujutlus sajandi taha jäävast mõisaõhustikust kui selle sajandi intriigist raskustes vaevlevas perefirmas. Näiteks pöördutakse teineteise poole paatosliku "teiega" ning ka hierarhilisusest tingitud ettevaatlik ja vaoshoitud käitumine pole tänapäeva pereringis tavaline. Tõenäoliselt on lavastaja tahtnud tegevustiku ajas ümber paigutamisega rõhutada suhete ja armastuseteema püsivust ning ajatust. Ometi oleksin lavastuselt oodanud rohkem teksti ja temaatika seotust ehk klassika põimumist hetkereaalsuse ja ühiskonnaga, et kõnetada mind siin ja praegu.

Samas kaasneb klassika tänapäeva tõstmisega tihti oht, et püüd tegevust ja teksti kaasajastada muutub liiga pingutatuks. Kohmakat ning ebaloomulikuna kõlavat dialoogi, kuhu on lisatud slängi või muud päevakajalist, kuid konteksti sobimatut sõnavara on teatris kuulda olnud küll. Viimasel ajal tuleb seda ette siiski õnneks haruldastel juhtudel. Seega on Kimele otsus Tšehhovi dialoogile truuks jääda pigem ratsionaalne, sest klassiku teksti tööle hakkamises kahelda ei saa. Teisalt ei tulnud lavastaja sõnum tekstist siiski esile, sest olgugi et inimeste mured ja probleemid pole ajaga eriti muutunud, vajab üle saja aasta tagune suhtlusviis uut käsitlust, et tekitada äratundmist tänapäeva inimeses.

Oma ajastust välja tõstetud ja uude kaasaegsesse vormi seatud Tšehhovi tüvitekst on küll ideaalne ajatute teemade lahkamiseks, kuid tänapäeva inimesele lähemale jõudmiseks võiks muuta suhtluskoodi. "Mood muutub, aga kõik, mis toimub inimeste vahel, ei muutu kunagi," ütles Kimele lavastust tutvustavas videos, mis ehk võtabki Hobuveski saalis nähtava. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: